Kuna eelmine esmaspäev sai Janeti
10-päevane antibiootikumi ravikuur läbi, siis oli taaskord vaja uus pissiproov
kliinikusse toimetada ja nagu mul juba heaks tavaks on saanud, siis
kontakteerusin seegi kord juhtkoeratreeneriga. Saime proovi kenasti kätte.
Pingeid kruvimata võin kohe öelda, et Janeti analüüs oli korras, aga ega
sellega pissiproovikäkerdused pole veel läbi, sest maikuu keskel tuleks uus
kontrollanalüüs teha, veendumaks, et põiepõletik ilma antibiootikumiteta tagasi
ei tuleks.
Läksime pärast treeneriga Verneri
kohvikusse, kus ma sain nautida oma üht lemmik teed Morning Star ja
juustugrouseaunti (jesver, no prantsuse keel pole kunagi mu tugevamaid külgi
olnud, muig). Igati tore hommikupoolik oli…kui jutud said aetud, siis
suundusime üle Toomemäe Näituse tänava poole ja juttu jätkus edasisekski.
Treppidest alla tulles rääkisin mina treenerile, et kuidas mulle pole kunagi
trepid meeldinud, mille peale treener teatas, et oleksin võinud öelda, siis
oleksime läinud väikse ringiga, kust
saaks ilma treppideta hakkama. Sel samal hetkel jäi Janet seisma ja näitas
mulle ranti, mille peale ma ütlesin Janetile:“Hästi! Lähme üle.“ ja tegin pika
sammu ette, et üle sõidutee astuda ning vastasin samal ajal treenerile:“Ei-ei,
mulle meeldib ennast ületada ja oma hirmudele vastu seistaaaa…“ ja kukkusin
trepist alla…
Mnjah, nüüd ma istun voodis ja parem
jalg on kipsis ning ma olen väga kurb selle kipsi üle. Muidu poleks nagu hullu,
viskan siin nalja ja imetlen oma elu esimest kipsi, aga see kips pööras kõik
minu plaanid segi ja see ei meeldi mulle.
Ma nii väga lootsin, et tegu on ainult
nihestusega või halvimal juhul verekogumiga kudedes, aga röntgen näitas
selgelt, et luuots on katki ja nii ma oma elu esimese kipsi saingi.
Ahjaa, muide Tartu EMO on tõsiselt
tasemel asutus ja kui terveks saan, siis viin neile sinna miskit head.
Sündmustejada parkla-EMO-parkla nägi
välja umbes nii:
Joosep viis mu süles sisse, pani
diivanile istuma ja mõni sekund hiljem tuli meesterahvas ja uuris mis juhtus.
Joosep andis kiire ülevaate:“Pime tüdruk,liigub juhtkoeraga, kukkus Toomemäe
treppidest alla ja jalg on tugevalt paistes.“
Kohe küsiti minu dokumenti ja
paluti Joosepit pabereid täitma. Kui
paberid said täidetud, siis toodi mulle ratastool, millega mind rallitati
trauma 1 ukse taha, seal ootasin maksimaalselt 5-7 minutit, siis kutsuti sisse,
uuriti, et mis juhtus, millal juhtus ja kas kaotasin ka teadvuse ning kui
kergelt jalga katsus ja ma selle peale võpatasin, siis öeldi:“Siin tuleb
röntgen teha.“, anti paberid ja kärutati röntgeni ukse taha. Seal ootasin ka
mingi paar minutit, siis kutsuti sisse ja aidati lauale pikali. Pärast aitas
röntgeni-tädi mind tagasi ratastooli ja Joosep kärutas mu tagasi trauma 1 ukse
taha ning ootasime maksimaalselt 10-15 minutit.
Ukse taga oodates kuulasin teismeliste
jutuajamist, kes olid väikse seltskonnaga samuti EMOsse sattunud, kuna ühele
tüdrukule oli keegi jalaga virutanud ja nüüd jalg valutavat. Igatahes tegid nad
seal rohkelt selfisid ja riputasid pildi kohe FB-sse. Tüdruk veel uuris
sõbrannalt:“Kumb pilt panna? Kas see või see?!“ Ma oleks ikka mõlemad pannud,
sest nii raske on ju otsustada ja valida see kõige ilusam pilt paistes jalast,
siin ei tohi eksida…peab ikka selle kõige ilusama leidma, hihi. Tegelt tekkis
mul seal neid noori kuulates ka kange tahtmine oma paistes jäsemest pilt teha,
sest ega igapäev ei paisteta jalalaba 2-3 korda suuremaks. Siis üks kutt seltskonnast
tegi tüdrukule ettepaneku:“Kuule paneme viieka vahele, et Sul pannakse jalg
kipsi?!“ Jeeeiii…tüdruk ei olnud vist kihlveoga nõus ja siis too noormees otsis
endale uue tegevuse ja helistas sõbrale ja ütles:“Ou kuula uudist, selline
värk, et me oleme Elle-Riinuga EMOs. Jah, ah sai jalaga ja siis jalg valutab…“
Lõpuks kutsuti meid sisse, kus anti
teada:“No siin on luu katki ja tuleb kipsituppa viia.“ Uuriti, et ega mul
laiemaid pükse pole, sest teksased ei
mahu kipsiga jalga. Õnneks olid mul autos kodupüksid kaasas ja Joosep
läks neid tooma ja samal ajal juba kärutati mind kipsituppa, seal aitas meedik
teksased ära võtta, aitas pikali ja hakkas mu jalga mõõtma. Mähkisid mulle
kipsi kenasti ümber jala ja panid mulle püksid tagasi jalga, andsid juhtnöörid
kätte, et kuidas kipsi hoida (nt. 24h ei tohi kipsile toetuda) ja soovisid
kõike head ja rallisime Joosepiga registratuuri, maksime visiiditasu 5€ ja
voilaa. Põhimõtteliselt ei midagi keerulist, kui kellegil veel on kipsisoovi,
muig.
Kirjeldasin Macile ka Tartu EMOt ja
vestlus oli järgmine:
Mina:<“Kas oled käinud Tartu EMOs?“
Mac:“Ei ole.“
Mina:“Tõsiselt hea tase. Ma olen käinud
Tallinnas ja Pärnus, aga sellist taset pole kuskil olnud. Tartu on ikka
ülikõva. Soovitan soojalt.“
Mac:“Hahaha.“
Ma ei saa aru…Mac on koguaeg nii
negatiivne ja pessimistlik.
Lisaks sain Ereti toodud magneti, mille
tõi mulle Rootsist. See on nii äge lammas, kes natuke näeb katsudes välja nagu
tutimütsi tutt, millele nägu külge kleebitud, aga tegelt visuaalselt näeb maru
numpsik välja.
PS3. Marikal on tore laps...nimelt
rääkisime hommikul telefoni teel juttu, kui äkki väike Leo hüüatab:"Emmeee,
Sul on suur pea, aga väike ajuuu." ja lõpetuseks ütlen vana hea tuntud
ütluse "Lapsesuu ei valeta.
Postcrossing on lahe! Saadan Sulle ühe magneti/postkaardi aarhusist?
VastaKustutaSoovid Sa Aarhusist magnetit/postkaarti?
VastaKustutaJee-jeeee, muidugi tahan! :) Sa ei pea üldse küsima ;) Aga kas tahad, et saadaksin Sulle ka miskit vastu?
VastaKustutaJei! Postkaartide vastu pole mul midagi ;)
VastaKustuta