Kuna tänavune ülemaailmne juhtkoerte päev, mida tähistatakse iga aasta aprilli viimasel kolmapäeval, sattus Volbriööga ühele ja samale päevale, siis juhtus täna Tartu kesklinnas nii mõndagi huvitavat ja lõbusat.
Iga aastaseks heaks tavaks on saanud see, et üheskoos teiste juhtkoerte kasutajate, treenerite ja sujundajatega minnakse kuskile välja sööma ning nii ka seekord. Söögikohaks valisime Tartu Raekoja platsil asuva Pierre restorani, millel oli suurepärane teenindus ja oivalised toidud. Juhtkoertest olid kohal Grete, Milagros, Mathias, Roosi, Janet, Alissa ja juhtkoera ametit õppiv Betty. Kui Joosep nägi Janetit ja Bettyt üksteise kaisus tudumas, siis uuris kohe, et kas nad on sugulased, kuna nad nägevat väga sarnased välja, pluss see, et nad olid ainsad koerad, kes magasid vaiba peal...selles mõttes, et Janet on väga suur vaiba ja pehmete asemete fänn. Kui on võimalus, siis alati valib vaiba, kui just palav pole. Igatahes mõne aja pärast selguski, et Betty on Kiku kutsikas ja Kiku on Janeti poolõde.
Anneli rääkis vahva loo sellest, et mis Tal hiljuti linnaliini bussis juhtus. Nimelt tulnud bussi üks vanamees, kes hakanud jaurama, et miks koer on ilma suukorvita bussis jne, bussis olev rahvas hakanud siis selgitama ja astusid julgelt Anneli ja Grete kaitseks välja, selgitades:"See on pimeda juhtkoer...", mille peale teatas vanamees:"Mis pimeda? Käigu jala, saab nägijaks!" No selles vestluses oli veel teisigi nüansse, aga see oli see põhiline point...aga ega vanamees midagi valesti ei öelnudki, sest tegelikult mida rohkem käid, seda suuremaks ju linnakaart muutub, aga vaevalt vanamees oma lauset päris nii mõtles...
Aga siin veel üks väike vaheseik...
Pierre restorani terrassil istudes, teatas Maria äkitselt:"Oh, Teletupsud tulevad!"
Mina olin hetkeks hämmingus ja uurisin, et mis mõttes ja et kas päris õiged Teletupsud, või? Igatahes olid jah Teletupsud Raekoja platsil: Tinky-Winky (lilla), Po (punane), Lala (kollane), aga vaat Tipsi (roheline) oli kuskile kadunud. Kui koju jõudsin ja Mac mulle helistas, siis rääkisin Talle ka, et nägime Teletupsusid, aga no Mac küsis selle peale ainult:"Palju Sa selleks ajaks juba võtnud olid?"
Aga tegelikult helistas Mac sellepärast, et koos Ellie ja T-ga, rahvusvahelise juhtkoerte päeva puhul, Janet jalutama viia....nii armas...aitäh! :)
PS. Homme tuleb ema meile Tartusse külla. See on siis päris esimene külastus.
Kui ema täna helistas, siis rääkis, et homseks lubab vihma, mille peale mina rõõmsalt teatasin Macilt õpitud lause:"Tartus sajab alati vihma, kui keegi külla tuleb, aga kui siia kolid, siis muutuvad ilmad väga ilusaks.", mille peale mu ema teatas:"No tervist, ma küll ei hakka kuskile kolima..."
PS2. Maria tegi oma uue "seebikarbiga" Janetist ja Bettyst pilti ning kui Maria need mulle ükskord saadab, siis riputan need siia ka üles...kusjuures täna pidin jälle tõdema, et ma olen ikka harukordselt pikajuhtmeline eksemplar, sest kui uurisin, et kas Maria teeks pilti Janetist ja Bettyst, siis teatas Maria rõõmsalt, et Ta just ostiski endale uue seebikarbi ja mina muidugi sirutasin kohe käe välja, et uudistada seda unikaalset ja retohõngulist seebikarpi (ise samal ajal vaikselt mõeldes, et miks Maria käekotis seebikarpi seebiga kaasas kannab), aga peagi sain selgust, kui Maria mulle oma fotoka pihku pistis...loomulikult tegin ma esimese reaktsioonina eriti suure küsimärgiga näo, a la:"Mis seebikarp see on!?" ja paar sekundit hiljem kompileeris mu aju ära, et SEE on FOTOAPARAAT...
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
0 kommentaari:
Postita kommentaar