Juba aastaid olen ma isadepäeval isale üldjuhul ainult helistanud. Vahel harva ka külla läinud. Kõik need ise meisterdatud kaardikesed ja lilled on jäänud sinna minu plikatirtsu aega. Kuigi pean tunnistama, et kuna ma olen suur tähtpäevade austaja, siis ma tohutult armastan inimestele armsaid üllatusi teha ja parimal juhul ise miskit vahvat meisterdada. Mulle meenub sellega kohe üks humoorikas isadepäevakaart, mille ma 1. klassi tirtsuna isale joonistasin. Selle sisse oli kirjutatud: KALIS ISSI! SOOVIN SULLE HEAT ISADEPÄEVA! LILLED ON KARINI POOLT. PS. MINA OSTSIN LILLED.
Kui  isale külla lähen, siis katsun meeles pidada, et pildistaksin selle kunstiteose üles. Mu isa on kõik need kaardid ja joonistused alles hoidnud, mis me lastena meisterdasime. Kunagi isegi istusime isaga kamina ees ja isa luges mulle neid ette ja jummel küll, me tõsiselt naersime nii, et tilgad olid püksis. Oeh, see oli vahva õhtu.
 Kuid nägemise kaotusega on nüüd selle ise nikerdamisega veits kehvad lood. Kuigi teades oma pealehakkamist ja võimeid, siis usun, et asi on pigem minu enda kättevõtmises kinni. Kui ma saaksin kellegi abiga enda valdusesse vajalikud meisterdamismaterjalid, siis poleks mingit probleemi valmistada ise üks kaart.

Ma arvan, et see võis olla üks viis aastat tagasi, kui ma otsustasin osaleda jõulukaardi meisterdamise konkurssil. Kuna võitja autasuks oli üle Eestiline tuntus ja väike sissetulek kaardi müügist, siis need olid minu edevuse geenile piisavalt ahvatlevaks tasuks, et haarata pimedana paber, käärid, pliiatsid ja muu tarvilik kätte ja hakata võistlustööd meisterdama. Mäletan, et idee meisterdada unelev kuu päkapikumütsiga tuli minu juurde imekergesti. See oli nagu ilmselge, et ma teen kuu, kuna ma pidin ju eelkõige lähtuma oma võimalustest ja piirangutest, mis minu nägemise puudumine mulle ette seadis. Kuna see oli minu esimene pimedana tehtud meisterdis, siis kas teate milline imeline rahulolutunne mind valdas, kui sain lõpuks selle kaardikese valmis. Ma olin enese üle nii uhke, nagu väikene laps, kes on saanud millegi suure ja olulisega hakkama.


Kuna ma panin oma kaardi meisterdamisse kogu oma hinge ja südame, siis sisetunne võistluste osas oli hea. Mulle endale vähemalt oma kaart tohutult meeldis. Seepärast olin kindlalt otsustanud selle saata konkurssile, mis laeti kuskile veebilehele üles ja inimesed said siis oma lemmikule hääli anda. Minu suureks üllatuseks ja tundub, et ka kõigi teiste üllatuseks minu kaart võitis rahvahääletuse. Korraldajad olid teadlikud, et ma olen pime, kuna kui reljeefse kaardi neile saatsin, siis põhjendasin paari lausega, et miks ma sellise kaardi tegin. No ma ei saanud ju pimedana suvaliselt tunde järgi miskit kritseldada, vaid mul oli tarvis detailide kaupa värvida, liimida ja detailide asukohti paigutada.

Korraldajad võtsid minuga peagi ühendust ja tunnistasid, et see tuli neile veidi ootamatult, et minu ehk reljeefne kaart tuli võitjaks. Nad olid arvestanud, et tuleb tavaline joonistatud kaart, mida saab lihtsal kujul trükkida. Kuid nad lubasid, et mõtlevad miskit välja. Paraku ainult mõtteks see kõik jäigi ja minu kaart trükki ja müügilettidele ei jõudnudki.

Tjah, ma jõudsin nüüd märkamatult endani, kuigi tahtsin kirjutada isadepäevast. Lihtsalt vahel on kurb meel, et ma ei saa oma kallitele inimestele ise midagi armsat meisterdada. Isegi ostmisega on omad piirangud. Ei ole nii, et lähen poodlema ja siis silman miskit, mis kõnetab mind ja ütleb, et vot see on just see, mis meeldiks Joosepile, emale, isale, õele või mõnele sõbrale... Tunnen sellest tohutult puudust. Kuigi olen tänulik, et tänapäeval on meil niivõrd suur ja lai valik e-poodide näol ja üldjuhul, kui neile kirjutada, siis ollakse äärmiselt abivalmid.

Just selline armas ja vastutulelik kogemus oli mul selle nädala alguses. Kui ma teisipäeval niisama ajaviiteks sirvisin Facebooki newsfeedi, siis jäi mulle silma Heade Mõtete Tahvli reklaampostitus, kus hõigati välja, et neil on isadepäevaks eripakkumised. Kirjutasin neile kohe sõnumitesse ja palusin kirjeldada neid eripakkumisi, pluss juurde lisasin lühikese kirjelduse oma isast. Ei läinud paari tunnikestki, kui meil oli sobiv tahvel sobiva tekstiga välja valitud, kontaktid vahetatud, arve saadetud ja makstud ning paki sain juba reedel kätte.

Isa kahjuks täna kodus polnud, aga riputasin tahvli ukselingi külge. Kuigi üks tibatillukene asi oleks võinud tahvli tekstis olla teistmoodi. See on see lause, et kui tuleb Nurgakivi, siis sööme õhtust elutoas. Algselt oli "Nurgakivi" asemel "jalgpall", aga kuna minu andmetel minu isa mingi eriline jalkafänn pole, siis pakkusin vahetuseks korvpalli ja Nurgakivi. Tegijad otsustasid asendada jalgpalli Nurgakivi saatega, aga see õhtusöögi asi jäi uuendamata. Nurgakivi on tavaliselt ju ikka laupäeva hommikuti. Aga no mis seal ikka nuriseda, ise ei osanud ka sellele kohe õigel ajal tähelepanu juhtida ja nii see läks. Sellest väikesest viperusest hoolimata loodan, et isale meeldis. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja vanaisadele! :)

Viimased viis aastat oma elust olen ma elanud mingisuguse plaanimajanduse järgi. Kogu aeg oli mul kalendrisse märgitud kõiksugu kohustused, kohtumised, tegemised, ootel olevad asjad jne. Nüüd esimest korda üle pika aja, kui olen vähendanud oma kohustuste hulka, tunnen ma, et see on nii vabastav ja mõnus. Põhimõtteliselt elan päev korraga, ei muretse väga mis homne toob ja ei tiki oma kalendrit kõiksugu kohustustega täis. Okei, juulis ja augustis mul on tõesti mõned kohtumised pikemalt juba ette kokku lepitud, aga need pole otseselt kohustused, vaid pigem meelelahutus. Saan nimelt kahe või kolme oma blogilugejaga kokku. No ja juulis, näiteks täna sõidan maale, kus me mängime Katani, söön oksendamiseni herneid ja värskeid kurke, kui ilma on, siis päevitan ja magan kasvõi lõunani. No ei kõla ju eriti raskelt ja piinarikkalt see elukene maal. neljapäeval sõidan edasi Tartusse, et sealt järgmisel päeval startida koos Kiku ja muu seltskonnaga Saaremaale, kuhu me samuti jääme ööseks. Ma loodan Saarematripist livechatte ka teha või kui mitte live, siis videoklippe ja niisama pilte. No ja siis on mul jälle nädalake vaba, teen mida hing ihkab ja siis lähen taas nädalavahetuseks Haapsallu. Meil seal väike juhtkoerte treeningpäev ja puhkus üheskoos. Kui keegi teab soovitada Haapsalu häid söögikohtasid, siis ma olen üks suur kõrv. ;)
Aga üldiselt jah, ma üritan hoiduda kõiksugu plaanidest. Ses suhtes, et päris nii yololt ma ei võta asja, et kui näiteks tuleb tahtmine linna sõita, et siis viskan miskid esimesed ettejuhtuvat hilbud selga ja lippan, ilma bussiaegu vaatamata. Aah, yolo, küll see buss kunagi ikka tuleb, eksole. Noh, et selles mõttes ma nii suvalt ei lase asjadel joosta ja minna, nii palju ma ikkaplaneerin ja mõtlen, et mingitesse aegadesse mahtuda, aga sellist asja püüan vältida, et vot sellel x päeval, sel x ajal pean olema vot seal x kohas. Mkm, kui mu kalender ainult sellistest kohustustest koosneks, siis ma lihtsalt muutuksin ühel hetkel jälle vastikuks nõiaks, kes ei oskaks enda väsimusega hakkama saada ja tõmbleksin iga väiksemagi asja kallal. Kas see pusa peab siin toolileenil vedelema?Miks see koerakarv põrandal on, miks?Miks see kuramuse piim tilknema läks, jätsid selle sooja, jah?! Joosep ütleb ka, et ma olen viimasel ajal kuidagi palju rahulikum ja ei tõmble ringi nagu esmaklassiline füürer. Ja kõike seda tänu sellele yolotamisele.

Eile näiteks oli mu päev absoluutselt plaanivaba, aga lõuna ajal, kui Janetiga heinamaalt tulin, sattusin kokku naabrinaise Riinaga, kes kutsus mind metsa seenele. Hah, ma alguses naersin ta välja ja üritasin talle selgeks teha, et kuule halloo, ma olen pime ja lömastan kõik seened ära, mis mu teele satuvad, aga no ta ei võtnud mind üldse kuulda ja ütles, et mis ma seal toas ikka kopitan, et lähme parem metsa. No ja läksimegi siis. Muidugi, kui Martha kuulis, et mina tulen ka koos Janetiga seenele, siis läks tal vääga kiireks, sest tahtis ka kaasa tulla. Samal ajal , kui toas riideid vahetas, laulis "Tä-na on maa-il-maaa parim päev, sest me läh-meee Kai ja Janetiga met-saaa seene-leee..."  Much cute! :D Seeni kusjuures väga palju ei olnud. Selline oli siis meie kamba seenesaak.


Pilvikuid oli, aga neid me ei tahtnud, sest neid hakka puhastama ja kupatama, igavene jändamine nendega. Leidsime ühe mega suure pilviku.



Mina keskendusin rohkem mustika korjamisele. Selle korjamisega oli ka muidugist natuke sehkendamist, sest nii kui ma maha kükitasin, sai Janet aru, et ahaa mustikad ja kukkus neid minu eest ära sööma. Just sama põõsa küljest, kust mina korjasin. Aga kõigest sellest hoolimata sain täitsa arvestatava portsu. Oma saagist unustasin pilti teha ja nüüd juba hilja, sest need mul juba smoothi näol kõhus. Selle eest tegime niisama pilte...eriti Janetist, kes oli ilge mudakoll. Lihtsalt mingi hetk võttis Janet lõhna üles, tõmbas leelet ja kui tagasi meie juurde naases, siis nägi välja selline...natuke šitane.








Arvatavasti käis end lihtsalt jahutamas, sest olime juba oma poolteist tundi metsas mütanud ja Janet ähkis üpris korralikult. Kui arvasime, et no, et enam hullemaks see lontrus end teha ei saa,siis ei tasu enne õhtut hõisata, sest kui hakkasime edasi kodu poole liikuma, siis leidis Janet veel ühe mõnusa mülka ja hüppas sinna mauhti sisse- mõõnuus! Sellise šitašena ma teda korterisse ei kavatsenud küll lasta ja pesime ta hoovi peal puhtaks. Janet muidugi pesemisest ei arvanud suurt midagi, ainult värises ja oli sellise tuppa sittunud kassi näoga. Ma pesin teda enda šhampooniga. Tean, et tegelikult ei soovitata koeri inimese šhampooniga pesta, aga no ehk see üks kord ei tee midagi hullu. Ma lihtsalt ei leidnud koerte pesuvahendit üles, täitsa võimalik, et see on ka otsa lõppenud. Peab kiiremas korras uue sebima, sest tundub, et meil kulub seda ikka mõnuga. :D
Kui metsa minnes nägin ma välja ikka nagu ehtne mimm: jalas hallid retukad, roosad valgemummulised kummikud, roosa pluuse ja roosa jope, siis metsas see kõik järkjärgult muutus. Näiteks peale jahutavat mudavanni otsustas Janet just meie kõrval oma kõntsa maha raputada, või õigem oleks öelda- meie peale ja kui mustikapuhmase juures kükitasin, siis samuti riivas mind, jeii. Ja kui lõpuks Janeti pesemiseni jõudsime, siis Riina valas mulle veel lõpetuseks kastekannuga vett kummikusse. No ja sinistest sõrmedest ja oksapudist, higist ja vihmast ma parem ei räägigi.




Muide, kas teie teate kuidas viisakalt küsida, kas Sina peeretasid? Ei tea, vot ma kohe jagan teiega tänase päeva tarkusetera. Jalutasime metsas, kui äkki Martha küsib: "Kai, kas Joosepil on ka palju gaase kõhus?" Riina kihistas naeru ja sosistas mulle, et see on viisakalt küsitud, et kas ta peeretab.
Ma muidugi ei osanud kohe esiti vastata. Mitte, et ma ei teaks vastust, aga taoline huvi Joosepi kõhutuulte vastu tuli nii lambist, aga no ega ma ei jõudnudki oma vastust veel välja öeldagi, kui Martha ise hakkas rääkima, et tema issil on kõhus palju gaase.

Viimasel ajal on nende võõraste lastega mingisugused armsalt naljakad olukorrad. Näiteks ümbruskonna maja lapsed mängivad õues mängu nimega "Kai, Joosep, Janet ja Python". Jagavad kõik kenasti rollid ära, et kes keegi on ja siis hakkab tuppa kostuma kõiksugu käsklusi ja hõikeid. Nagu näiteks "Joosep, tule kohe siia!", "Janet, fuh! Mine koht!" või siis lihtsalt vahepeal kutsuvad üksteist korrale öeldes a la "Eiii, Sina pidid ju Janet olema ja mina Kai...". Ja kui parasjagu ei mängita n-ö meid, siis on olnud selliseid hetki, kus ma lihtsalt istun grilliplatsil ja lapsed toovad mulle kordamööda lilli ja marju, mis nad ümbruskonna lähistelt heinamaalt ja põõsastelt kokku korjavad. Ja mitte ainult need majalapsed, kes aastaringselt siin elavad, vaid isegi need lapsed, kes on lihtsalt siia suveks vanavanematele külla sõitnud. Üks hästi armas hetk oli möödunud nädalal see, kui kõrvaltrepikojas elava naabri lapselaps, pisikene 3-aastane Jete tuli esimest korda minuga suhtlema ja lausus: "Kai!? Ma tõin Sulle lilli!" Pisikene Jete ei saa  muidugi veel aru, et ma ei näe, aga teised kohe olid kõrval agaralt seletamas, et kuidas peab mulle lilli ja marju andma (no et peo peale, sest Kai ise ei näe võtta) ja nii sai Jete mulle kenasti lilled pihku antud, milleks oli imepisikene kõrreliste kimbukene. Sama pehme nagu ta ise. :)
Pole ka need hetked harvad, kui ma keset õueala seisma jään ja siis hüppab mulle ootamatult naabri Martha sülle ja kukub kallistama. Olen saanud ka musisid ja armastusavaldusi. No ja näiteks, kui ma tahaksin korterist vaikselt ja märkamatult välja hiilida ja vehkat teha, siis seda juba nii naljalt ei juhtu, sest erilist vahet pole, kas me oleme Janetiga just parasjagu kuskile minemas või oleme tulemas, siis õuealale jõudes hõikab keegi lastest ikka "Kaiiii ja Janeeet!!!" ja piiravad mu ümber. :) Ühesõnaga lapsed on toredad ja tore on neid väänikuid vaadata ja mõelda, et ka mina olen neile kuidagi lähedaseks ja armsaks saanud.
Nii...ja kui lastest edasi rääkida, siis ma olen varasemalt jaganud siin oma sõbranna Maaru poja vahvaid ütlemisi ja nüüd tahaks seda jälle teha. Maaru pikutas koos pojaga ja siis ühtäkki teatab poiss: "Emme, Sa peaksid midagi oma kulmudega ette võtma!"
"Mis mõttes? Mis neil viga siis on?" päris Maaru pojalt, mille peale poiss vastas: "Need näevad välja nagu vanad hambaharjad..."
Ehee, mina ei tea kust lapsed selliseid vahvaid ütlusi võtavad või kust neid genereerivad, aga ega mul on sellest suht poogen, aga lihtsalt ma tahaksin ka endale kasvõi ühte sellist väikest präänikut, kes vaataks mulle oma siiraste ja suurte silmadega otsa ja ütleks, et  mu jalad on karvased nagu kääbik Bilbol ja mu kulmud näevad välja nagu vanad kulunud hambaharjad. :D
Mida toredat on teie lapsed teile öelnud?

Ma jäin selleks nädalavahetuseks taas üksi, sest Joosep läks metsa suurte poiste mänge mängima, kuid õnneks on mul kodus kaks valvurit - Janet ja Python. Kuigi ega mind pole vaja valvata, sest keegi ei julgeks mind praegu röövida, kuna mu silm otsustas lambist üles paistetada ja kui ma ütlen paistetada, siis ma ei mõtle, et oioi mu silm on natuke turses, vaid ma mõtlen, et mu lollakas silm on konkreetselt PAISTES. Aga vähemalt, kui Mac eile mind nägi, siis lohutas, et kui ma hääääästii suured mustad prillid ette panen, et siis kannatab minuga koos olla küll.
Ma pole mehelt peksa saanud, pole traumat saanud, pole ise midagi teinud, pole kompressi teinud, pole uut kreemi kasutanud, pole uusi ravimeid võtnud ja allergiat ka pole, aga vasak silm on kenasti paistes nagu ma oleksin pool aastat järjest maganud ainult vasaku näo poole peal ja silmal oleks nüüd ränk unepaistetus. Valus on ka...niuks! :(
Käisin reedel isegi TÜ Kliinikumi silmakliiniku erakorralises, kus mulle öeldi, et silmad on rahulikud ja et nad ei oskagi kohe öelda, et mis mul viga on...või no olgem ausad, minul pole viga midagi, ainult silm on vigane. Igatahes kinnitati, et mingisugune põletikutekitaja kindlasti on olemas (hea teada) ja seepärast kirjutasid nad mulle salvi, mida pean nüüd kaks korda päevas silma sisse ja peale mäkerdama.
Ahjaa, eile, kui T. rääkis, et käis silmaarstil nägemist kontrollimas, siis olevat arst öelnud T.-le, et nägemine on suhteliselt ühtlane ja ma leidsin selle peale jällegi ühe positiivse asja oma pimeduses...minu nägemine on ka suhteliselt ühtlane...vähemalt midagigi positiivset. Oeh, ma olen ikka nii vaimukas, ise ka ei usuks, kui ei tunneks end :D
Aga ega mul vist rohkem erilisi uudiseid polegi. Eile käisime Maria ja koertega jalutamas mööda Emajõe äärt (minu valitud marsruudil) ja siis avastasin, et seal on samasugused vahvad kiikpinged nagu Kassitoomel ja vaatega jõele...hästi-hästi ilus ja mõnus ja ma võtsin nüüd selle marsruudi oma suvistesse plaanidesse ja kõik sõbrad viin sinna jalutama.
Üks seik eilsest jalutusest meenus veel. Nimelt, kui hakkasime maja eest ära liikuma, siis vastu tulid meile umbes 5-7 teismelist ja loomulikult esimese asjana nad märkasid Janeti helendavat kaelarihma, siis rakmeid ja siis hakkas üks tüdruk suhteliselt valjult kõigile teavitama...umbes et minge eest ära...pime tuleb, pime tuleb, pime tuleb, pime tu... Kuid järsku jättis oma lause pooleli, kuna märkas mind enda kõrvalt mööda liikumast, ma vaatasin Talle otsa ja naeratasin ja tüdruk lausus kohmetunult: "Oih, vabandust!"

Kuna eelmine esmaspäev sai Janeti 10-päevane antibiootikumi ravikuur läbi, siis oli taaskord vaja uus pissiproov kliinikusse toimetada ja nagu mul juba heaks tavaks on saanud, siis kontakteerusin seegi kord juhtkoeratreeneriga. Saime proovi kenasti kätte. Pingeid kruvimata võin kohe öelda, et Janeti analüüs oli korras, aga ega sellega pissiproovikäkerdused pole veel läbi, sest maikuu keskel tuleks uus kontrollanalüüs teha, veendumaks, et põiepõletik ilma antibiootikumiteta tagasi ei tuleks.


















Täna rääkisin veel Maciga ja kutsusin Teda külla, sest nädalalõpus on Joosepi sünnipäev. Lisaks mainisin, et plaanin hakata koristama ja proovin ronida oma kipsiga üles, et riiulitelt tolmu võtta, mille peale Mac kahtlaselt vaikseks jäi, aga siis tegi ettepaneku reedel ühtlasi mu peied ka ära pidada…


PS.Loodetavasti saan oma kipsist pildi ka üles riputada, aga seda siis nädalavahetusel.

PS2. Mac kinkis mulle ja Joosepile külmkapimagneteid. Tegelt pidi see olema üks osa meie pulmakingitusest, aga kuna pulmad lükkuvad koguaeg edasi (Mac ootab meie pulmi sama pinksalt, kui ma ise). Ta loodab nimelt pulma saada, hihi. Tegelt on Mac väga armas ja hõikas POST Crossingus välja, et sõpradel pulmad tulemas ja kuna pruut (see tähendab mina) kogub külmkapimagneteid, et siis oleks lahe, kui nad saadaksid Talle neid. Igatahes sain ma juurde kuus tuliuut magnetit otse Singapurist,Kanadast, Poolast, Ukrainast ja kuskilt oli veel...ja kui nädalavahetusel läheb piltide lisamiseks, siis lisan äkki siia ka pildi oma külmikuuksest, mis näeb juba väga lahe välja.