Ära eksimine pole mingi probleem

Ma nii täpselt enam ei mäletagi,  et millal võtsime Marikaga plaani minna uudistama Tartu paptisti kogudust ning kuna antud kogudus asub minu kodust kõigest paari tänava kaugusel, siis eile oligi see päev, kui võtsime oma juhtkoerad ja asusime teele. Ma olen korduvalt sellest kirikust mööda jalutanud ning ka Joosep on mulle seda kirikut kirjeldanud (näiteks, et milline aed kirikuhoovil ümber on jne).

Niisiis…Marika kõndis ees ja mina natuke tagapool. Andsin Marikale teada, et no kuskil siin vasakul peaks värava taoline avasus olema ja oh üllatust, mingi värava Lunaga koos leidsitki. Ma ei hakanud toda väravat seal hullult katsuma, et kas on ikka õige vms, vaid läksime rõõmsalt sisse...

Kuid seda ma mainisin küll, et minu meelest peaks see värav olema selline natuke suurem ja laiem, aga samas mõtlesin, et äkki see on jalgvärav ja too teine- suurem- on autodele. Igatahes...jällegi Marika läks ees ja mina tulin tagant järgi. Viisaka tüdrukuna lükkasin enda tagant värava ka kinni…klõpsti ja oligi kinni. Jõudsime mingi ukseni ja Marika teatab, et Tema ei jule ust katsuda. Ma siis julgustan, et no mis siin karta, et kui olemegi vales kohas, siis meie ei tea midagi, sest meie oleme pimedad.

Kui Marika oli end natuke kogunud ja julgust juurde saanud (sest olgem ausad…ukselingi katsumine on tohutult närve sööv tegevus), siis katsus ukselinki ja selgus, et uks oli siiski lukus. Ma tegin ettepaneku, minna väravast välja ja liikuda natuke edasi. Mõeldud-tehtud ja kui jõudsime väravani (seekord siis mina ees), vajutasin värava lingi alla, tõmbasin-lükkasin-tõmbasin-lükkasin ja seni tõmbasin ja lükkasin, kuni mõistsin ning laususin:“Marika, värav on lukus!“

Marika ärevalt:"Ei ole...Sa teed nalja!?"

"Ei tee nalja! Katsu ise, kui ei usu..." laususin kohmetult.

"Mida me siis teeme?" päris Marika.

Ma pursatasin naerma ja laususin:"Ma ei tea.“ ja lisasin:“Ma helistan Joosepile...Ta tuleb päästab meid siit aiast välja..." ning hakkasin kätt taskusse panema, kui selja tagant kostus meesterahva hääl, mis uuris:“Kas saan Teid kuidagi aidata?“

Milline kergendus ja no vuristasime oma mure ette ning too meesterahvas lasi meid väga abivalmilt aiast välja. Kuna uudishimu oli suur ja oma kodukanti tuleb tunda, siis väravast välja minnes, uurisin tollelt meesterahvalt:"Aga vabandage, mis koht see on?"

"See on eramaja", lausus meesterahvas sõbralikult.