Tallinna trip ja natuke muud juttu ka

Eile oli siis see päev, kus tuli jälle end kokku võtta ja Tallinna poole vurada ning Ükskõik, kui positiivselt ma ei mõtleks ja ei sisendaks endale, et Tallinn on üks maru tore linn, paljude teiste Eesti linnade seas, siis ikkagi tunnen juba Tallinna bussi istudes, kuidas aeglaselt minust elumahlad välja voolama hakkavad.
Tallinnas oli mul vaja jõuda Töötukassasse, kus siis plaanitava töövõimereformi tarbeks filmitakse TK ametnikele õppevideosid, et millele tuleks tähelepanu pöörata või siis mida  just ei pea tegema / käituma, kui nende juurde tuleb nägemispuudega inimene. Mina ja Janet täitsime siis seda rolli, kui nägemispuudega inimene tuleb koos juhtkoeraga.
Filmimine läks hästi ja sai natuke nalja ka...ise tegime. Kõigepealt tegi oma debüüdi Jakob koos emaga, siis ilma emata ja siis mina koos Janetiga. Mõningasi võtteid tuli teha uuesti, et võimalikult hästi kõik lindile jääks (või kuhu iganes nad seda tänapäeval ei salvestaks). Kui tehti juba mitmendat korda mingit kordust, siis visati nalja, et ah küll pärast photoshopis kõik ilusaks silutakse ja kõik iluvead parandatakse, mille peale Jakob sõnas:"lisage pärast leegid ka taustale..."
Minu klippi tuli uuesti filmida siis, kui klienditeenindaja kõnetas mind hästi rõhutatul häälel, kuna tsenaarium nõudis seda."Te-re! Mi-na ol-en Te-ie kli-endi-teen-inda-ja! Pa-lun, ul-ata-ge mul-le oma ID-kaart!!!" Mille peale ma lihtsalt naerma pursatasin, sest see oli nii naljakas.
Siis pidime lindile saama sellise hetke, kus mul kinnas maha kukub ning klienditeenindaja annab mulle sellest märku ja mina omakorda annan Janetile käskluse kinda üles tõstmiseks. Kui muidu Janet tõstab ilma käsuta minu maha pudenenud asju üles, siis filmimise ootejärjekorras istudes ja oma filmidebüüti oodates, oli Janet magusasse unne suikunud. Kui lõpuks oli meie etteaste kord, siis klienditeenindaja juurde jõudes, ronis Janet peaaegu tooli alla, tõmbas end kerra ja jätkas oma pooleli jäänud nohisemist. Umbes et "Head ööd ja mul suva sellest kindast, kukkus siis kukkus." Isegi kui ütlesin:"Janet, kinnas!", siis vaatas maha kukkunud kinnast sellise tülpinud olekuga "See siin maas või?!"
Kui enamus etteastest oli filmile saadud ja ma hakkasin näiliselt lahkuma Töötukassast, siis hõikas kaameramees:"Väga hea! Kas saaksid veel ühe korra seda kõndi teha?"
"Kas ma tegin midagi valesti?" pärisin üllatunult.
"Ei-ei, Sa olid suurepärane, aga Janet on lihtsalt nii tore, et ma filmiks Teda veel eraldi suures plaanis ka", teatas kaameramees.

Ahjaa, aga enne kui üldse Töötukassasse jõudsin, siis tellisin endale takso. Koperdasin Tartu-Tallinn täistunni ekspressbussist välja, kõndisin paremale ja kui tundus, et olen kuskil bussijaama peaukse läheduses, siis helistasin Tulika taksosse, kust lubati mulle saata 10 minuti jooksul takso...ootasin-ootasin ja ikka veel ootasin...javeel ootasin...
Hakkasin muretsema, et kas ikka olen enam-vähem peaukse juures ja kas taksojuht ikka märkab mind. Olin dišpetserile maininud küll, et olen pime ja juhtkoeraga ning et kindlasti tulgu taksojuht ise minu juurde, sest ma ei leia seda taksot muidu üles. Natuke totter oleks ka ju käia ise iga autoukse juures küsimas, et vabandage, kas Teie olete minu takso. Kuigi siis oleksin mina ka äkki saanud enda lugudevaramusse loo sellest, kuidas pime ronis veeavarii- ja prügiautosse.
Kui seisin seal, üritades teha jõle tarka ja asjalikku nägu pähe, kostus minu vasakult käelt meesterahva hääl, mis küsis:"Basaar-basaar?"
"Vabandust?" küsisin imestunult.
"Basaar!" korrutas mees valjemini.
"Vabandust, aga ma ei saa Teist aru!" laususin naeratades ja keerasin selja.
See basaari-onu läks minema, aga siis hakkasin mõtlema, et aga äkki see oligi minu taksojuht ja äkki tähendab "basaar" koera või juhtkoera. Kõlab ju loogiliselt "Kas Teie soovisite oma basaariga (loe: koeraga) taksot?" ja siis mõtlesin, et aga äkki tähendab "basaar" mingis veidras keeles taksot, sest olgem ausad...see kõlab ka loogiliselt "Kas Teie tellisite basaari (loe: takso)?", aga sellele variandile tõmbasin kiirelt kriipsu peale, kuna leidsin, et "takso" on suhteliselt rahvusvaheline sõna ja ka iga umbkeelne suudab pimedale selgeks teha "jour täksi is veiting". Õnneks peale veel mõningast ootamist, jõudis kohale ka päris õige taksojuht.
Kui filmimine läbi sai, siis filmi meeskond viis mu bussijaama ja 19:35 olin kassiiri juures, kes teatas, et kella kaheksane buss on välja müüdud ja järgmine buss väljub 21:15. Jeii-hurraa...lucky me!  Egas midagi, võtsin siis omale piletid bussile 21:15 ja läksin otsisin endale istumise ootesaalis. Ajaviiteks helistasin emale, et kurta oma ebaõnne ja rasket elu. Ema veel utsitas, et mine uuri ikka kaheksaselt bussijuhilt ka, et äkki ikka on mõni vaba koht ja võib-olla keegi jätab tulemata...
Samal ajal, kui ema agaralt soovitusi jagas, kostus paremalt poolt vanema härra hääl, kes ütles:"Palun võtke koerale raha!"
Mina ignoreerisin ja püüdsin teha nägu, nagu mul oleks äärmiselt tähtis "ärikõne" pooleli ja no pmt oligi...emaga kõne ongi oluline. Vanahärra ei jätnud ning lausus valjemini:"No olge palun nii kena ja võtke raha ja ostke koerale midagi head."
"Issand-Issand" suutsin ma mõttes öelda ja kuna vanahärra ei lahkunud, vaid surus raha vastu mind, siis ebalevalt sirutasin käe välja, mille peale vanahärra rõõmustas ning ütles veelkord:"Väga tore! Aitäh Teile, võtke jah raha ja ostke midagi maitsvat koerale."
Nii piinlik, sest tajusin kuidas kõik silmapaarid mind vaatasid. Uh!

Kui kella kaheksase täistunnisele ekspressbussile oli väljumiseni jäänud 5 minutit, siis mõtlesin, et no mida mul kaotada on ja ronisin õue. Käskisin Janetil otsida bussiukse ja reisisaatja müüs parasjagu kahele inimesele pileteid, kui uurisin, et kas kõik kohad on tõesti täis, aga ei olnudki...ma sain reisisaatja koha endale...ehk siis täpselt bussijuhi selja taha ja lausa kaks kohta..kuna SEBEl on kombeks juhtkoerale eraldi kohta anda, kus siis minu käekott rahulikult laiutas, aga kuna soovijaid polnud rohkem, siis saimegi õnnelikult, ilma süümepiinateta, Tartu tagasi reisitud.
Pluss eile proovisin siis päris esimest korda Hurda peatusest Janetiga kahekesi koju tulla ja saime hakkama...tundus, et Janetile oli see marsruut tuttav, sest kohe kui jõudsime Hermanni tänava juurde, siis pakkus väga intensiivselt, et lähme siit-lähme siit...vägev! Koju jõudes tegi Joosep mulle karamelliteed mee ja piimaga ning siis tundsingi, et ongi paras aeg heita magama.