Järg muhvinihullusele

Mul on praegu kirsikeeks ahjus ja seda minu uhiuues silikoon keeksivormis, mille ma eile soetasin koos silikoonist muhvinivormikestega. Igatahes koju tulles ma avastasin, et neid vormikesi saab kasutada väga praktiliselt ka tarretise ja süldi tegemisel ning mina, kes olen vana süldimeister...mul on nimelt tohutult suured kogemused...teoorias. Ma olen lapsest saati jälginud kuidas mu ema sülti keedab, palju ja milliseid maitseaineid kasutab ja ega ma niisama toolil jalgu kõlgutanud, olin emale tohutult suureks abiks...süldi söömises.
Ma siis proovin see talv (kas ma just kirjutasin talv...brr) ka oma esimese süldi valmis keeta, mis hetkel ei tundu sugugi keeruline:
1. lähen otsin linna pealt turu koos lihaletiga üles.
2. nõuan endale kõige ilusamat, värskemat ja paremat süldiliha.
3. saan oma mõnusa lihakäntsaka kätte, mille eest siis pean kukrut natuke kergitama ja suundun koju.
4. kodus otsin välja kõige suurema poti, viskan liha sisse, panen vett ja lisan maitseaineid (must terapipar, sibul, loorberilehed, sool ja hiljem ka küüslauku).
5. kui liha on pehmeks keedetud, siis tõstan liha välja jahtuma ja hakkan puhastama...taine liha vormidesse ja ülejäänud saavad kutsad.
6. kurnan korduvalt puljongi läbi marlisarnase riide, kuni puljon muutub "läbipaistvaks".
7. lisan igale vormile, kuhu olen liha puhastanud puljongi ja seejärel pistan külmikusse.
8. 8-10h pärast avan külmkapi, uudistan ja rõõmustan, et sült on ära kallerdunud.
9. kõrvale keedan kartulit, kuid kõige parem on lihtsalt niisama süüa. Head isu! :)

No ei tundu ju keeruline, või no kõige keerulisem tundub mulle see liha ostmine ja küsimust tekitab ka see, et mitu tundi peaksin liha keetma, enne kui on valmis? Mul tegelikult tuli veel üks küsimus...miks ma praegu süldist kirjutan, kui ma küpsetan keeksi ja postituse pealkiri on ka seotud muhvinitega? Anyone knows the answer?
Aga eile, kui oma keeksi- ja muhvinivormid olin kätte saanud ja sõitsin õndsa näoga kodu poole, siis üks proua bussis taaskord uuris, et kas ma olen täiesti pime ja kui ütlesin, et olen jah, siis uuris edasi, et kas keegi on mulle kirjeldanud mulle mu koera...et Ta on nii ilus ja et Ta on beezi värvi ning et Ta pole mitte mingi tavaline koer, vaid väga-väga ilus...ja mina vaatasin prouale otsa ja küsisin, käega põlastavalt koera poole suunates:"See või?"
NALI-NALI! Ma ei öelnud sedasi.