Et siis jah, räägime loogikast ja väikestest mõtetest

Kas mäletate Jan Uuspõllu monoetendust „Ürgmees“, kus esitati rahvale kaks väidet. Esimene väide oli a.       loogika ei takista naisi vaidlemast, ja teine väide oli b.      loogika takistab naisi vaidlemast. Naistel paluti käsi tõsta, et kumb väidetest kehtib nende kohta. Kõige lõbusam selle väikese eksperimendi juures oli see, et osad saalis olnud naistest tõstsid nii esimese kui teise väite ajal käe, hihi.
Ma ilmselt mõlema väite peale poleks kätt tõstnud, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et mul on lausa vajadus vahel lõpuni vaielda, ka siis kui olen juba ammu aru saanud, et mu jutul puudub igasugunegi loogika. Ja seda just Joosepiga. Lihtsalt puhtalt emotsiooni pealt vaidlen edasi, sest ma ei suuda sellest mina-õigusest loobuda.

Ja eile, mõeldes selle va loogika peale, siis hakkasin erinevate blogijate peale mõtlema, kellest osad on nii äravahetamiseni sarnased ja igavad, et võta üks ja viska teist. Osasid loen püsivalt ja osasid sirvin niisama ajaviiteks.  Ning see viis mu järgmise mõtteni.
Ma julgen väita, et enamus blogisid üritavad olla omanäolised, kellestki erineda, leida nii-öelda oma nišš ja käekiri, ja mis nagu ongi ju asja point. Ma ei ütle, et üldse pole okei kuskilt mujalt inspiratsiooni korjata, aga no kuulge, toorelt maha viksimine on nüüd küll juba next level. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis neid mahaviksijaid on tegelikult päris omajagu. Aga mul tekib siis ainult üks küsimus:  miks siis üldse kirjutada? Natuke nagu kurb, kui blogija ise tunneb, et tema mõtted on nii väikesed ja tühised, et ta ise ka ei taha neist kirjutada ning peab vajalikuks kedagi teist copycatida. Et miks siis üldse avalikult blogida, kui pole midagi öelda. Kirjuta siis oma isiklikud väikesed mõtted arvutisse või paberile, aga mitte internetti.

Üks blogimaastikku tuntumaid blogijaid on kahtlemata Mallukas, keda tema kohati labase ja otsekohese suuvärgi pärast väga armastatakse. Või siis ei sallita silmaotsaski. Vahepealset varianti lihtsalt ei ole. Või no okei, kindlasti kuskil karu pees on keegi, kes pole eladeski Mallukast midagi kuulnud ning tal ei saaks rohkem savi olla, mida üks eit Männikult kirjutab või arvab, aga nii laiaslaastus.
Ja kui siit nüüd edasi (või tagasi) liikuda teiste blogijateni, siis millegipärast on ühtedes ja samades blogides silma hakanud Malluka väljendid ja naljad. Lihtsalt selle erinevusega, et kui need värvikad väljendid, krõbedad iroonilised naljad ja pohhuistlik suhtumine ongi Mallu bränd, siis teiste juures tundub see kõik selline eee, kuidas nüüd öeldagi, puine? See on umbes sama kui üritad tammele tulbisibulat külge pookida. Need kaks lihtsalt ei käi kokku. Veider on.
Ja ma saan aru, tahetakse ka olla lahe ja pohhuistlik, sest kui inimesel on nii palju lugejaid, siis järelikult teeb midagi õigesti. Aga miks te leiutate jalgratast, kui see on juba olemas. Mõelge midagi uut välja, midagi kardinaalselt teistsugust ja vot sellega võite te silma jääda.

Samas aga kui leiad fotograafia teemalise blogi ja veel teise ja kolmandagi, siis ei tule kellegil mõttessegi, et näe, vahi raibet, see kirjutab ka peegelkaameratest, säriajast, Canonist, imeilusatest loodusfotodest jne, ja keegi ei tule õiendama, et mida sa kopeerid mind siin. Aga siin ilmselt ongi see asi, et seal on juba väga valdkonna spetsiifilised sõnad. Sama ka sisustus, kokkamis, moe jt blogidega. Seal ilmselt, kui üldse, kopeeritakse üksikuid meelepäraseid detaile ja pigem visuaale.
Nojah, eks seda kopeerimist on ilmselt igal pool, päris ilma ei saagi. Aga mõtted ja arvamused võiksid ju ikka enda omad olla.

Igatahes, ma jõuan nüüd tagasi loogika juurde. Jumal küll, ma ei oska ikka üldse otse ja lühidalt rääkida, ikka pean mämmerdama läbi kraavide ja metsatihniku. Aga nagu te juba ilmselt aru saite, siis loogika teemal lähtusin just blogijatest ning ega mu eesmärk polnud ainult teistelt vigu otsida. Ma vaatasin, kas ma enda silmas ka palki näen.
Ei näinud, haha.
Minul polegi vist mingi kindla suunitlusega blogi. Kirjutan oma nägemisest (või tähendab selle puudumisest), äraeksimistest, juhtkoerast, tervisest, Joosepist ja igapäevastest toimetamistest. Vahepeal teen kriitikat, kui midagi eriti närvidele käib või muret valmistab, kirjutan oma roosamanna asjadest ja sekka niisama elust pimedana jutte. Ja minu pika postituse kokkuvõtteks võiks öelda, et minu blogis puudub ilmselt igasugunegi loogika. Miskipärast on mul postituse lõpuks tunne, et kogu see tekst tuli ka ebaloogiline, aga ehk saab keegi aru, mida ma öelda tahtsin.
Ehh, see on ka muidugi omaette teema, kui blogija ei saa ise ka enam aru, mida ta kirjutab või öelda tahtis. Aga okei, ma tõmban tänaseks joone alla, enne kui päris lappama läheb.
Tänan tähelepanu eest. Tsau-pakaa!