Väike ülevaade minu pühadest

Kui hästi lühidalt kirjutada, siis saaksin kokkuvõttes öelda järgmist: sõime-jõime-sõime-jõime-sõime-jõime-sõime-sõime.
Aga kui natukene pikemalt ja detailsemalt kirjutada, siis sõitsime Joosepiga minu ema poole, kuhu tulid ka õde, õemees ja kõik nende viis last, sõime ja jõime, siis järgmine päev läksime Joosepiga minu isa poole, kus samuti sõime ja jõime ning kui algselt plaanisime ainult korraks läbi astuda, siis tegelikuses, niipea kui astusime uksest sisse, saime aru, et siit me küll kuskile poole või tunni aja jooksul ei liigu. Kui õelastega olime kohtunud eelmise päeva õhtul, siis isa poole jõudes, jooksis seesama õelaste bande meile ukse peale vastu (nad olid lihtsalt vahepeal oma vanaisale külla jõudnud) ja askeldasid usinasti köögis ringi. Neil oli nimelt köögis käsil Hiina toidu valmistamine ja uksest sisse astudes ulatas Maria (loe: minu väike õde) mulle kingituse ja ütles:"Issi luuletust ei taha." Mille peale õepoeg Kristofer, kes on 6-aastane kukkus kohe korda lööma:"Pidas küll lugema!" :D Nohjah, pärast selgus, et pidas jah, nagu Kristofer ütles, aga no kink oli juba üle antud ja seekord Joosep pääses minu luuletuse kuulamisest, kuna on ühte ja sama luuletust kuulanud juba mitmeid kordi.
Isa pool siis juhatati meid pidulikult kaetud laua äärde, lapsed mängisid hiinakeelseid kelnereid ja ega mina papist tüdruk pole. Ma siis esitasin ka oma tellimuse neile hiina keeles ja sain toiduks küüslauguse ahjuliha, jõulukapsast, kartulit ja põdralihavorsti. Ilmselgelt ei ole mu hiina keel veel päris tasemel, kui mulle riisi ei toodud.
Isa serveeris meile ka oma kuulsat ja imemaitsvat vaadisiidrit, mille on ise villinud, aga kuna minul on suhteliselt range režiim tervise osas, siis lasin Joosepil valada endale ainult pool klaasi, aga kui hakkasime ära minema, siis isa ütles, et noh siider ka joomata. Meie omast arust jõime oma klaasid tühjaks, aga no isa rääkis kannust, milles oli veel üle poole kannu. Ma siis kähku võtsin ohjad enda kätte ja ohjade enda kätte võtmises ei mõtle ma seda, et kulistasin ise pool kannu kodusiidrit alla, vaid andsin isale korralduse kõik siider Joosepile sisse joota. Joosep, tubli väimehena, tühjendas kannu kuulekalt.
Edasi viis meie tee Joosepi poole, kus oli koos kogu Joosepi perekond suure peolaua taga ja mis sest et olime just pool tundi tagasi korralikult söönud ja joonud, siis viisakusest sõime ka seal. Mul oli veel eriti raske keelduda, kuna spetsjom minu pärast tehti mulle ka kala, mida ma siis amps ampsu haaval üritasin süüa. See oli imemaitsev, kuid kõht oli nii täis. Uh! Kui sain kala peaaegu otsa, siis toodi lauale õunakook ja keeks ning väikse tüki keeksi sõin ka õhtu lõpetuseks.
Kui mul oli aeg Jõuluvana juurde minna luuletust lugema, siis mõtlesin, et mul lendab vist püksinööp eest ära ja vaikselt kahetsesin, et polnud piisavalt aega varunud, et must kootud kleit selga panna.
Enne pühi kaalusin 54kg, aga ma arvan, et hetkel olen ma kõvasti raskem. Kuigi kui täna ema minu keskkohta mõõtis (mitte, et keskkoha suuruse järgi kaalu saaks tuletada), siis tulemuseks oli 68cm ja Ta ei mõõtnud mitte sellepärast, et kontrollida palju lisakilosid tütar juurde on võtnud, vaid me otsime mulle nahkpükse, sest ma avastasin, et kui vihmase ilmaga kõndida ja Janet the Sopaprits mu vasaku sääre poriseks pritsib, siis nahkpükstelt on ju marulihtne sopp-muda-liiv-vesi maha pühkida ja kui ma olen külas või kus iganes ma olema ei peaks, siis olen viks ja viisakas.
Ma võiksin rääkida ka kingitustest, et mida ma n-ö Jõuluvanalt kingiks sain, aga äkki kirjutan sellest hoopis järgmises postituses. Seniks annan väikse nuputamisülesande, mis on samuti seotud minu kingitusega.
See on pehme ja soe. See ei käi selga ega jalga ning mitte ka pähe, kuid on pehme ja soe. See pole elektrivõrguga ühendatud, kuid see on soe. See pole kootud. Seda ei panda alla ega peale, kuid endiselt on see nii pehme ja soe.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top