Lugu sellest, kuidas me jõulupuhkusele sõitsime

Jee, reedel algas Joosepil puhkus. Ja kuna tavaliselt oleme pühadeks koju sõitnud, siis nii ka seekord.
Laupäeval hakkasin vaikselt asju kokku pakkima ja rõhk sõnal "vaikselt", sest pakkimine on minu jaoks pisut tüütu tegevus. Ma võin vabalt pakkida neid asju kokku, mida mul enam vaja pole, kui ma tean, et see on selline nn ühekordne pakkimine. Aga teadmine, et pakin kokku, pärast uuesti lahti ja siis jälle kokku, brrrh, ei see pole üldse tore. Ja just sellepärast ei edenenud mul ka seekordne pakkimine. Ja oleks siis midagi huvitavat pakkida, et istud kapi ette maha ja hakkad taas avastama sinna aastateks ununenud asju. Sedasi võib nii mõnegi põneva leiu otsa komistada.Aga ei, minul oli enamuses must pesu, mis vajas kokku voltimist.

Kui keegi oleks meid pühapäeval näinud mööda Tartu linna liikumas, siis oleks ilmselt arvatud, et moosekandid on saabunud. Kuigi ei ole välistatud, et seda liikuvat kotikuhilat nähti. Ja et teile parem pilt silme ette luua, siis seljas oli mul triiki täis seljakott, põiki üle keha oli läpakakott ja et mitte oma paremat külge tühjaks jätta, siis sinna riputasin suure spordikoti, mis oli sama raske kui seljakott, pungil musti riideid. Ning kuskil seal kotikuhila alt paistsid minu kaks pisikest siblivat ja tudisevat jalga, mis üritasid sirget sammu hoida. Kõige suuremaks abiliseks osutus Janet, kes püüdis sihikindlalt mind kõnniteel hoida, ma kipusin nimelt tee pealt ära kalduma. Kuid vaeseke ei osanud kohe esimese hooga arvestada, et perenaine on vahepeal kahekordseks paisunud ja nii me lahkes pühade meeleolus võõpasime nii mõnegi aknaruudu puhtaks.

Ja ega asi veel sellega ei piirdunud. Teisel moosekandil ehk Joosepil oli ka veel kaks suurt torukotti, mis olid samuti enamuses musta pesu täis. Tähendab, ärge saage minust valesti aru – me ei viinud oma kallile perele jõuludeks musta pesu kingituseks. Meil lihtsalt puudub üürikas pesumasin. Ja ega see masin ei mahuks ka meile kuhugi. Kui me just ei taha seda elutuppa diivani kõrvale panna ja voolikud üle toapõranda vedada. Aga ei taha.

Igatahes. Joosepil oli veel käe otsas tema must labradoripoiss. Ja no kui minu koer mind abistas ja püüdis iga hinna eest hoida trajektooril, siis Joosepi koer on natukene, natuke rohkem kui natukene, päris palju tegelikult, tohutult energiline labrador, kellel juba särtsu jagub. Ja nii ta tahtis ühe, teise ja kolmanda põõsa juurde söösta, märgistada ja korraga igas suunas minema joosta.
Lisaks kui jõudsime linnaliiniga kesklinna, siis oli Kiku meil bussi vastas, kuna palusin, et tooks pakiautomaadist Joosepi kingituse ära. Ma olin ettenägelik ja pistsin väikse kilekoti ka seljakotti, et oleks parem vedada või nii. Aga see kilekoti variant langes koheselt ära kui Kiku ulatas mulle mingisuguse hiiiiglasliku pappkasti. Ma olin nagu eee, asoh.

Mul on tõsiselt kahju, et meil polnud aega pilti teha. Oleks suurima rõõmuga teile jaganud seda erakordselt koomilist pilti meist ja meie killavoorist. Ja veel rohkem on mul kahju, et keegi ei filminud seda liikuvat kotikuhilat.
Aga ega ma tegelikult pikalt selle kastiga ringi „uhkeldada“ ei saanud ja rammunaise tiitlit ka välja ei jõudnud teenida, kuna Joosep haaras valgusfoori juures kasti enda kätte.

Kilingi-Nõmme jõudes kobisin ma kogu oma tavaariga bussist välja ja Joosepi jätsin bussi, sest temaga kohtume juba paari päeva pärast minu pool, kus leiab aset perekondlik jõululõuna.