Lugu sellest kuidas me jõulupuhkusele sõitsime

Reedel algas Joosepil puhkus ja kuna tavapäraselt oleme pühadeks ikka koju sõitnud (loe: Pärnumaale), siis ei olnud ka selle aasta plaanides trastilisi muudatusi plaanis. Laupäeval hakkasin vaikselt asju kokku pakkima ja eriti rõhk sõnal "vaikselt", kuna pakkimine on üks maailma tüütumaid tegevusi ning arusaadavatel põhjustel ei läinud see siis nii libedalt. Kraadi võrra tüütum on lahti pakkimine, ühesõnaga kogu see pakkimisega seotud värk on paras jura...eriti kui on palju asju, mida kaasa vedada ja no meil juba neid asju jagus. Kui keegi oleks meid pühapäeva lõunal näinud Tartu linnas liikumas, siis oleks arvatud, et linna saabus karneval (kuigi ega ei ole välistatud, et meid märgati).
Meie liikuv kotiladu nägi välja sedasi, et minu vasakul küljel rippus läpakakott, siis seljakott, mis oli meeletult triiki täis, et kui oleks lukku natukenegi avatud, siis oleksid asjad plahvatusega välja lennanud ja et mitte oma paremat külge tühjana hoida, siis sinna riputasin spordikoti, mis oli sama raske kui seljakott ja pungil musti riideid ning kuskil seal kottide kuhja alt paistsid välja minu kaks pisikest siblivat ja tudisevat jalga, mis üritasid sirget sammu hoida. Kõige suuremaks abiliseks osutus Janet, kes püüdis sihikindlalt mind kõnnitee peal hoida, kuid vaeseke ei osanud kohe esimese hooga arvestada, et perenaine (loe: mina) olen vahepeal kahekordseks paisunud ja leidsime naabermaja aknaruudud üles, mille me lahkes pühade meeleolus kenasti puhtaks võõpasime- pole tänu väärt! :D
Ja ega sellega asi veel ei piirdunud. Joosepil oli siis seljas kaks suurt sõjaväe torukotti, mis olid samuti enamuses musta pesuga täidetud. Ärge saage valesti aru, me ei vii kallitele sugulastele ja pereliikmetele jõulukingituseks musta pesu, vaid meil korteris lihtsalt puudub pesumasin ja ega see masin sinna ei mahuks ka, kui me just ei taha seda elutuppa diivani kõrvale panna ja veevoolikud üle toapõranda vedada- aga tänan küsimast! Ei taha! :D
Igatahes oli Joosepil ka veel oma labradoripoiss Python käe otsas ja no kui minu koer hoidis mind trajektooril, siis Python on natukene, natuke rohkem kui natukene, päris palju, tegelikult tohutult energiline labrador, kellel juba särtsu jätkub.
Lisaks, kui jõudsime linnaliiniga kesklinna, siis oli Mac meil bussi vastas, kuna osutas mulle ühe teene ja tõi Smardika pakiautomadist Joosepi kingituse ära. Ma olin ette nägelik ja pistsin kilekoti ka seljakotti, et kuhu oleks hea Joosepi kink susata, et no oleks parem vedada, aga kilekoti variant langes koheselt välja, kui Mac ulatas mulle mingisuguse hiiglasliku pappkasti. Mul on tõsiselt kahju, et mul polnud aega pilti teha, siis oleks suurima rõõmuga Teile jaganud seda erakordselt humoorikat pilti sellest, milline ma välja nägin ja veel rohkem on kahju, et keegi ei filminud seda liikuvat kotihunnikut.
Ega ma tegelikult pikalt selle pappkastiga uhkeldada ei saanud ja Rammunaise tiitlit ka välja ei jõudnud teenida, kuna Joosep võttis valgusfoori juures kasti enda kätte.
Kilingi-Nõmmes kolistasin ma kogu oma kodinatega bussist välja ja Joosepi jätsin bussi, sest kohtume paari päeva pärast minu pool, kus siis leiab aset perekondlik jõululõuna.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top