Eile lahkus taevastele radadele Joosepi perekoer, kes elas
nendega 18 ja pool aastat. Ja kuigi ma tundsin Trullat üsna hästi, ta oli
selline väike vahva siblija, siis ma ei ole kurb. Eks kahju on ikka, aga kuna
ta oli nii vana, siis tema viimane aasta möödus suht valudes. Ning seetõttu
tunnen hoopis rahu südames, et ta on nüüd heas rahulikus paigas, kusagil seal
vikerkaare taga.
Hoolimata oma väiksest kasvust oli Trullal karakterit küll ja veel. Ta tegi
Janetile koheselt selgeks, kes on siin majas boss. Näiteks, kui Trulla kõndis
koridoris, siis Janet seal liikuda ei tohtinud. Ja kuna Trulla enam ei näinud
väga hästi, siis iga väikseimgi võõras lõhn käivitas temas alarmi. Ja oli ka
neid kordi, kus Trulla lihtsalt pissis selle toa ukse taha, kus Janet oli. Ja
kui Janet sattus samal ajal õue minema kui Trulla või kui Janet liikus maja
peal talle vastu, siis Trulla sõimas vaesekesel näo täis. Janet alati, kui
Trullat kohtas, tõmbas alandlikult seina äärde või minu selja taha, kust ta siis pelglikult teda
piilus. Ja kui hommikuti magamistoast väljusime, siis esimese asjana Janet
veendus, et kas õhk on väiksest hullumeelsest nuustikust puhas ja et kas
koridori on ohutu minna.
Puhka rahus, väike Trulla!
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)

Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
detsember
(9)
- Jumal tänatud, et aasta pikimad pühad on möödas
- Lugu sellest, kuidas me jõulupuhkusele sõitsime
- Visake kepid nurka
- Mitte miski pole nii nagu ma tahan
- Ma ei suuda siiani uskuda
- Anonüümne pakike
- Et siis jah, räägime loogikast ja väikestest mõtetest
- Puhka rahus, väike Trulla!
- Kaotasin ema kurdi koera ära
-
▼
detsember
(9)
0 kommentaari:
Postita kommentaar