Igasugu jutte

Nagu ajalehti ikka lugedes, siis alustame surmateadete rubriigiga...eile lahkus meie seast Joosepi perekoer, kes elas 18,5 aastaseks, vägagi märkimisväärne iga. Kuigi ma tundsin Trullat ja minu meelest oli Trulla selline vahva siblija, kes alatasa armastas koridoris edasi-tagasi joosta, siis ma ei ole tohutult õnnetu...eks kahju on ikka, aga kuna Trulla viimane aasta möödus ikka suht valudes, siis tunnen hoopiski rahu oma südames.
Hoolimata oma väiksusest, oli Trullal karakterit ja suur mõjuvõim ning tegi Janetile otsemaid selgeks majareeglid:
1. Kui mina kõnnin koridoris, siis Sina ei tule mind siia segama;
2. Ma ei dolereeri Sinu haisugi ja enne minu sisenemist, olgu koridoris puhas ja värske õhk;
3. Ma pissin selle toa ukse taha, kus Sina viibid;
4. Kui Sa julged tulla samal ajal õue kui mina või kui kogemata tuled maja peal vastu, siis sõiman räigelt Su näo täis:
5. ja lõpetuseks...ma ikka veel ei salli Sind!;

Niisiis...Janet alati, kui Trullat kohtas tõmnbas alandlikult seina äärde, aga veel parem, minu selja taha (ise arglikult piiludes). Kui hommikuti toast väljusime, siis Janet ALATI veendus, et kas õhk on, väiksest hullumeelsest, puhas ja kas koridori on ikka ohutu siseneda.

Ma püüan seda kõike mõista ja olla kaastundlik inimeste vastu, kes on kaotanud oma parima sõbra, aga mulle ei mahu selline asi lihtsalt pähe, et kui inimene teab, et loomakesel on valud või piinleb, siis ikka seab oma emotsionaalse hingeseisundi esikohale ja ei suuda lasta loomakesel rahulikult minna.  Ma ei räägi enam konkreetsest juhtumist, aga üleüldse...
Mina isiklikult mõtlen, et kõige mõistlikum on loom ikka magama panna, eriti kui veel enam jalgu alla ei võta, õues ei jaksa käia, söömine on vaevaline jne. Selle asemel, et talletada mälusoppi kõik need viimase hetke mured, vaevad ja piinad, et kas see on kõik seda väärt? Mälestagem kadunuid ikka südames ja oma mõtetes ning just seal saame hoida neid ilusaid hetki.
kui oleme võtnud endale ükskõik mis looma, siis on meie asi Tema eest hoolitseda, Teda armastada, hoida ja kaitsta ja kui on aeg, siis peab oskama ka lahti lasta!

Igatahes sõitis Joosep eile siis Pärnumaale, et vennale toeks olla ja kuidagi nukker on olla. Kui ma neljapäeval Kilingi-Nõmmest jõudsin Tartusse, siis Joosep oli kogu korteri korralikult ära koristanud, samal ajal valmistas nagu tõeline meisterkokk meile õhtusööki, taustaks mängis Enya ja kui ma kurtsin, et mul oli nii kahju jätta Tema saadetud gerberaid Nõmme, siis ütles, et Tal on selle vastu rohtu ja ulatas mulle viis pikka roosi.
Õhtusöögi kõrvale vaatasime Game of Thrones I hooaaja I-osa. Me oleme juba ammu mõelnud seda hakata vaatama, kuid alati on midagi muud vahele tulnud, aga nüüd sai lõpuks plaan teoks ja pean ütlema, et väga põnev oli. I-osa lemmiktsitaat "The things that I do for love" ja see, mis sellele lausele järgnes oli minu jaoks nagu what the fakk?! Soovitan kindlasti vaadata, kes pole veel jõudnud.
Joosep tegi ettepaneku teha ka reede õhtul midagi koos ja minna kuskile välja ning kuna olen seda nii pikkisilmi oodanud, et läheksime kahekesi kuskile, siis see valmistas mulle palju rõõmu ja eks ma vist sellepärast eile voodi peale nutma jäingi, kui ära läks. Kuigi ma pean ütlema, et Joosep tegelt küsis, et mis ma arvan sellest, kui läheb nädalavahetuseks Pärnumaale ja kuna ma ei teadnud, et minu sõna oli äärmiselt kaalukas, siis ei hakanud hõiskama, et jää Tartusse, jää Tartusse. Pärast selgus, et Ta olekski jäänud, kui ma vaid oleksin seda selgelt välja öelnud...mjäu!

Ainsa positiivse asjana näen ma üksi olemises seda, et kui ma täna ärkasin 6:37, siis ei pidanud ma muretsema, et kui ma peaksin nüüd üles tõusma ja toimetama hakkama, et ärataksin Joosepi üles ning nii ma siis end voodist üles vinnasingi. Janet muidugi kasutas täiega seda varianti ära, et Joosepi voodipool vaba oli ja sättis end sinna kenasti magama. Igatahes mul on juba ravitee joodud, veresuhkur oli 5,6 mmol/l, hommikupudru on ka juba valmis ja isegi blogipostitus saab kohe valmis. Ahjaa, kuna tavaliselt on Joosep see, kes teeb mulle kaaliumialandusjooki (see on selline pulber, mis tuleb vee sisse segada ja soovitavalt ilma ühegi hingetõmbeta ära juua, sest see maitseb ja lõhnab eriti vastikult), siis täna tegin ise seda "imemaitsvat" jooki endale, riiulist tass, kraanist säuhti vesi sisse, pulber ka ja klõmaki jooma ning esimese lonksu ajal tajusin, et rsk, kui külma veega ma selle joogi endale tegin ja tekkis tunne nagu mu hambad kukuksid kohe suust välja ja jäävad tassi serva külge tilpnema. Uh!

PS. Kui märkasite 4. detsembri õhtupimeduses liikumas kahtlast valget kogu, siis tõstan käed üles ja tunnistan avalikult, et see olin mina. Ma nimelt Nõmmest tulles olin end pakkinud valgesse sulejopesse, käes olid valged käpikud ja peas loomulikult valge tutimüts...ja EI...ma pole imelik, sest ˇˇerinevalt Tartust, on Kilingi-Nõmmes lumi maas.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top