Ma olen nüüd professionaalne koerajalutaja

Meil on kodus kaks labrador retriiverit. Üks on must kui öö, kellel on vanust juba peaaegu 4. aastat ja kes ei ilmuta mitte mingisuguseid rahunemis märke. Python on energiline, salakaval, energiline, nutikas, äkiline, energiline ja kas ma juba ütlesin, et energiline? Igatahes on Python ekstreemselt energiline ja peaaegu alati äksi täis igasugu asjade peale.
Labradoripreili Janet on seevastu täiesti vastand Pythonile, kuna Janet on malbe, veidi arglik, ülbe, tasane, nutikas ja sõnakuulekas...no Python on ka, aga Ta kuulab ainult Joosepit.

Meil on kodus kõik kohustused ära jaotatud. Hommikuti näiteks käib Joosep mõlema koeraga väljas, kuid minu hooleks jääb koertele söögi andmine, päeval käin ma Janetiga veel pargis, kuid Python ootab õhtut, et Joosep viiks Ta jalutama ja seda sel lihtsal põhjusel - mina ei jaksa Pythonit väga kinni hoida (loe: kohe üldse ei jaksa...see on teaduslikult ja praktiliste katsetega ära tõestatud).
Esmaspäeval aga tabas mind ootamatu probleem, mis vajas kiiremat sorti lahendamist - nimelt Python hakkas välisukse juures niuksuma ja närviliselt ähkima. Mõtlesin alguses, et äkki kuulis naabreid koeraga õue minemas, või äkki lihtsalt hakkas toas palav ja tahaks õue värske õhu kätte, või hakkas Tal äkki pea valutama, või kuulis mingisugust valehäiret. Seega kamandasin Ta alguses kohale lamama, kuid sain hetke möödudes aru, et asi on ikka tõsine ja Pythonil on tõepoolest suuremat sorti häda. Peas trummeldas mõte "Mida ma teen? Mida ma teen?"

Ma olin Pythonit siiani lasknud ainult lintrihmaga trepikoja uksest välja mururibale pissile ja seda ka nii, et lintrihma olen enne ukse avamist asetanud ukselingi taha kinni, et ei tõmbaks end minu käest lahti. ja hea, et ukselegi link alles jäi. See variant oli hetkel aga täiesti välistatud, sest ma ei saa ju lasta koeral teha suuremat häda trepikoja ette, kõrvale või ükskõik kuhu lähedusse. Isegi siis mitte, kui Joosep pärast tulles selle ära koristaks...ma lihtsalt ei saa nii lasta koeral teha.
Mulle vilksatas pähe mõte, et kas ma suudaksin minna kahe koeraga tühermaale, mis asub meie trepikojast umbes 200 meetri kaugusel. Otsustasin, et kuna mul pole väga valikut ja pole midagi kaotada (peale viimasegi väärikuse) ning kuna ma ei saa ju koeral lasta tuppa häda teha, siis pean selle riski võtma. Vahetasin kärmelt riided, pistsin jope taskusse igaksjuhuks ka kakakotid, juhuks kui Python ei jõua tühermaani kannatada, või kui mina ei ole suuteline kahe koeraga tühermaani kõndima.

Panin Janetile töövarustuse peale (loe: rakmed) ja võtsin Ta vasaku käe otsa ja Pythoni jätsin esialgu rihmast lahti.
Avasin korteriukse ja astusin trepikotta, Pythonil lasin siis ilma rihmata alla joosta,aga enne trepikoja välisuksest väljumist, kinnitasin ka Tema karabiini ja andsin Janetile korralduse seista paigal, kui avan välisukse, sest pidin koondama kogu oma olemasoleva jõu ja tähelepanu energilisele labradoripoisile. Rihm tugevasti paremasse kätte, uks lahti, siuhti Python õue ja rihm veel tugevamini paremasse kätte. Kui tundus, et olukord on enam-vähem kontrolli all, siis andsin Janetile ka loa õue astuda. Sättisin ja kamandasin ja kantseldasin koerad kõrvale...üks vasakule ja teine paremale ning hakkasime liikuma. Pythonit hoidsin nii lühikese rihma otsas kui võimalik, et Tal ei oleks võimalik teha äkilisi hüppeid ja et ei saaks kasutada inertsist tekkivat jõudu...aga sellegipoolest rebis Ta loomajõuga. Üritasin rihmast Teda tagasi enda kõrvale tõmmata, aga seda suhteliselt tulutult.
Janet oli Pythonist pool meetrit tagapool ja üritasin kogu selle sehkendamise vahepeal jälgida janeti liikumist. Vahepeal hüppas Python risti üle meie trajektoori, mis sundis mind ja Janetit peatuma. Siis hüppas teisele poole tagasi, siis tõmbas mind üle rantide, liiklusposti otsa, igasugu kõrvalistele teedele jne. Kuid siis lasin Janeti rakmed lahti ja tõmbasin Pythoni kahe käega tagasi enda kõrvale. Sedasi mitu korda selle 200 meetri jooksul pusklesin ja jagelesin ma Pythoniga, kuid Janet oli suurepärane ja väga tasakaalukas, just kui saades aru, et praegu ei tohi Tema tempot arendada, sest siis ma ei suudaks üldse olukorda kontrollida.
Jõudsime õnnelikena, täiesti tervetena ja mis peamine - elusana tühermaale ja lasin selle hullumeelse lahti ja siis ka Janeti....Python muidugi minu kutsumise peale ei tulnud, aga õnneks tuli hetk hiljem, kui olin Janeti enda juurde kutsunud ja seega laabus kõik suhteliselt hästi. Tagasitee oli veidi parem ja rahulikum, kui võib nii öelda. Kuid kui üks noorhärra meile tagasiteel vastu tuli, siis loomulikult otsustas Python, et see mees on meie kõige parem sõber, kellele tuleb rõõmsalt vastu hüpelda ja kepselda ning mina jälle taga nagu tuulelipp.
Põhimõtteliselt võib mulle väljastada professionaalse koerajalutaja kutsetunnistuse, sest no andkem mulle au...olles täiesti pime ja minna kahe koeraga välja, kellest üks on tõeliselt hullumeelne...läbisin ma selle katse positiivselt (loe: jäin ellu), ainult pärast värises parem käsi 2,5 h suurest pingutamisest. Joosep ütles, et ma olen lõvitaltsutaja :D