Istun siin mingis ära kuivanud piimalägase plekiga hommikumantlis, juuksed juustused, lürbin oma raviteekest ja sääred on jõhkramat piimhapet täis. Selline imeilus algus oma päevakese alustamiseks. Teid vist natuke huvitab, et kust see piimhape mulle niimoodi üleöö säärtesse sai... ja isegi, kui ei huvita, siis peate ikkagi lugema ja mulle ja minu pingutustele-saavutustele-ellujäämisele kaasa elama.

Kui ma paari päeva taguses postituses kirjutasin
oma paksuks minemise saagast ning kurtsin, et peaaegu kõik mu püksid on kitsaks jäänud ja et ma käiksin trennis küll, kui mu trennikaaslane poleks vahepeal endast lapse välja pressinud, siis kae nalja - hommikul helistaski mulle Riina ja kutsus mind endaga kaasa jalutama. Täpsustades, et teeb umbes 4-5 kilomeetrise ringi ja uuris, kas jaksan. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes, kas jaksan? See pole ju midagi. Nohu. Eriti veel arvestades seda imeilusat päikesepaistelist ilma, mis meil eile oli. Nii ajasingi jalad kõhupeki alt välja, jätsin blogimise sinnapaika ja suundusin liikumist nautima.

Aga taevas halasta, oleks ma varem teadnud, et titemammad on sõjaprintsess Xena ja amatsooni ristandid, kelle jaoks on mäest üles-alla rallitamine sama lihtne nagu taksosõit, oleksin ma targu silmagi pilgutamata valetanud, et mul on täna teeegelikult maaaru tihe  päev tulemas... See oli tõesti tõeline surmaretk, kus pool "jalutusest" oli veremaik suus ja eluke veeres silme eest läbi. Mõtlesin, et kui ma just enne infarkti ei saa, siis  Ma suren lihtsalt veepuudusesse, sest higi täiega lahmas ja kuna ma polnud selliseks "jalutuseks" valmistunud, siis ma ei hakanud veepudelit endaga kaasa tarima. Kui ma Riinat paremini ei teaks, siis ma arvaks, et üritas mind ära tappa. Kuid hoolimata eilsest atendaadikatsest, jäin ma siiski ellu. 1:0 minu kasuks! :D

Tänu taevale jäi poole tee peale ka Riina abikaasa töökoht, kust me siis läbi astusime ja tegime väikese hingetõmbepausi, mitte et sellel, kes on alles hiljuti sünnitanud (not me!), et sellel oleks seda tarvis olnud. Mkm, Riina jaksas tee peal isegi juttu puhuda, aga Mina lihtsalt vaikselt surin ja köhisin kopsutükke nagu tiisikuline. Kohale jõudes nentis Riina abikaasa, et mõtleski juba endamisi, et kuidas täna see siia jõudmine nii kaua aega võtab, aga siis märkas, et Kai ka kaasas, kes ei jaksa sammu pidada... tänks mees! Mitte et see oluline oleks, aga ma enamuse ajast tegelesin elus püsimisega. Pärast lippasime veel toidupoest ka läbi ja tegime kiire shoppingutuuri, kus meiega liitus ka Riina 1. klassi koolijuts, kes kassas seistes märkas ülivärvilist unenäopüüdjat ja teatas entusiastliku rõõmuga üle poe: "Emme, vaata kui ilus ja niii värviline... me peaksime Kaile selle ostma!". Hehehe, rõhutades eriliselt sõna "värviline". Nagu autasuks või nii, eksole, et ma ikka ellu jäin :D

Ma ei hakka praegu aega vabandamisele või heietamisele kulutama, et miks pole terve valgusaasta bloginud, vaid annan kerge ülevaate meie vahepealsetest tegemistest ja elust-olust.

Selliseid minijuhtumisi on vahepeal olnud lademetes. No selline igapäevane pimeda inimese eluke - olen ära eksinud, olen mitu peatust hiljem avastanud, et vahva - tramm ei ütle taas peatuseid, üle sõidutee sibades olen taevaisalt armu palunud, et see ei jääks mu viimaseks ületuseks ja no neid feile ei hakka ma üldse loetlemagi, kus ma olen rõvedat tilgastanud piima joonud, erinevad sokid jalga tõmmanud, inimesega suheldes totaalselt teise suunda vahtinud või tervitanud rõõmsalt võõrast inimest nagu muistset vana tuttavat ja siis sekund hiljem olen aru saanud, et see "tere" polnud teps mitte mulle mõeldud. Jeesh, did it again! :D

Nonii, aga kust alustada tähtsamate ja olulistema uudiste edastamisega... Ee, ma kohe ei teagi. Võib-olla oleks paslik mainida, et minu esimene anatoomia arvestus läks suurepäraselt (see oli meie lektori hinnang), esimene praktiline massaažieksami sain B ja nüüd kus luud on enam-vähem selged, oleme asunud lihaste kallale. Mitte et ma ennem poleks teadnud, millist lihast ma masseerin, aga nüüd tuleb põhjalikum õppimine, no et kuhu milline lihas kinnitub, mis on selle konkreetse lihase funktsioon ja ärme unusta vana head ladina keelt, mida ma tuubin söögi alla ja söögi peale. Mingi vahe ma nägin isegi unes, mismoodi ma ladina keelt palavikuliselt õpin ja siis ärkasin higisena üles ja hakkasin öösel kell pool kolm paaniliselt meenutama, kas unes õpitu vastas ikka õigele terminile ja sama märkamatult ma ka taas uinusin - ladina keelele mõeldes.

Kui luid oli umbes 206, siis lihaseid on umbes 3x rohkem, aga see on maru huvitav, kõik see, mismoodi inimene funktsioneerib on tõsiselt äge ja paeluv. Mul on tekkinud endal mingisugused lemmik luud ja lihased. Näiteks miskipärast on mulle musculus levator scabulae ehk abaluutõsturlihas väga sümpaatse kõlaga. Jäi lihtsalt kuidagi kõrvu. Teine, see pole küll mu lemmik, aga siit tuleb tasuta 15 sekundiline ladina keele kursus - musculus erector spinae ehk selgroosirgestajalihas. Selle lihasega on selline huvitav fakt, et kuna erect tähendab ladina keeles sirget või miskit sellist, siis sealt pärineb ka sõna erektsioon. Selline fun ja hariv fakt tänasesse päeva. Mitte et ma teaksin, mida lihtsurelik või tavaline massöör peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama, aga no võib-olla kulub kunagi marjaks ära.

Igatahes õpingud edenevad mul tõepoolest hästi ja mul mõlguvad mõttes kõiksugu plaanid, aga ma ei tahaks neid praegu veel avalikustada, kui nad on alles rohujuuretasandil. Kuid, kui õige aeg käes, siis minu armsad blogilugejad on esimesed, kes sellest kuulevad ja saavad ka visuaalselt osa, kuna plaanin ka blogi oma master plani kaasata. Selleks on mul muidugi tarvis erialaoskustega inimesi: raamatupidajat, programmeerijat, videomonteerijat, kujundajat. Anyone?

Hah, ma olen ikka "suurepärane" sisulooja. Ma tegelikult tahtsin oma postituse lõpuks jõuda sinna punkti, kus ma teen teatavaks meie viimase aja grandioosse uudise, mis tiba muutis meie elukest lõbusamaks, vabamaks ja huvitavamaks ehk et meile kingiti auto, aga ma ilmselgelt ei jõudnudki selleni. Okei, jääb järgmisesse postitusse, sest see lihtsalt väärib eraldi postitust, kuna on üheaegselt liiga amazing ja humoorikas.

PS. Ärge siis unustage, et EBA 2017 hääletus kestab veel viimaseid päevi ja oma lemmikutele saate hääli anda siin!
Kui keegi peaks minult küsima, et miks peaks oma hääle just mulle andma, siis ega ei peagi, aga ma oleksin ütlemata rõõmus ja super tänulik, sest positiivne tagasiside annab kuhjaga motivatsiooni jätkamaks seda, mida olen siiani teinud ja ühtlasi on see mulle kinnituseks, et olen suutnud inimesed panna nägema ja mõtlema sellele, et mõne oma meele või jäseme kaotus pole veel elu lõpp, vaid hoopis uue, kuid natuke teistmoodi elu algus. Eks see sõltub loomulikult paljuski inimesest endast ka ja ega ma ei tahagi anda sellist signaali, et kui keegi kaotab päevapealt jäseme, nägemise või kuulmise, et siis lähete ja patsutate õlale ning seletate eriti entusiastlikul häälel, et yolo, vähemalt jäid ellu ja ära konuta siin toas, aja jalad kõhu alt väljaja lähme õue päikesepaistelist ilma nautima ja siis kui olete oma entusiastlikku elujaatava traktaadiga ühele poole saanud, siis meenub, et ups, inimene kaotas äsja autoõnnetuse tagajärjel oma mõlemad jalad.

Okei, ma läksin nüüd veits lappesse, aga kuna see on mulle hingelähedane teema, siis võtan kohe eraldi plaani sellest mingi aeg kirjutada. Igatahes, kui ma olen suutnud olla oma elurõõmuga eeskujuks või inspiratsiooniks ja näidanud maailmale, et pimedaks jäämine pole veel maailma lõpp,siis minge ja otsige ilmatu pikast Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, märgistage ära ja klikkige "Hääletan". Hääletada saab siis ühelt IP aadressilt 5x. Aitäh kõigile minu armsatele toetajatele! :)

Alguses mul polnud päris kindlat plaani sellest kirjutada, et mismoodi me massaažikursusel üksteist kordamööda silitame, silume ja masseerime, aga kuna ma olen saanud lugejatelt mitmeid küsimusi selle massaažikursuse kohta, siis otsustasin natuke muljetada ja infot šeerida.

Näiteks mitmed  lugejad on küsinud: kus saab vähem kui kahe aastaga ja nii soodsalt klassikalist massaaži õppida?
Eesti Pimemassööride Ühingus. STOP! Ma tean küll, mida praegu kõik massööriametihuvilised mõtlevad - aga ma ei ole ju pime! Jah, tõesti ei ole, aga Sa ei peagi seda olema, et EPMÜs massööriametit omandada. Mina olen näiteks meie kursuse ainuke pime. EPMÜsse võivad kõik huvilised õppima minna. Rohkem infot saab siit!

Palju koolitus maksab, kust tuleb rahastus ja mida see sisaldab?
Koolitus maksab 1600€, mis sisaldab klassikalise massaaži algteadmisi, anatoomiat, füsioloogiat, ravimiõpetust, anamneesi kogumist, FIE põhitõdesid, lõputöö ja eksamid. Lisaks saame juurde võtta aroomi-, lümfi-, kupu-, laste- ja kristallimassaaži ning reikit ja Hiina meditsiini jmt. Mina taotlesin rahastust läbi Töötukassa, võttes end töötuna arvele. Kuid need, kes töötavad, ei pea samuti mütsi nurka viskama, kuna neilgi on võimalus töö kõrvalt kursust läbida. Selleks küsige lisainfi juba massaažikeskuse juhatajalt Janne Jervalt: 5575310

Kui ma oma esimeses postituses kirjutasin, et klassikalise massaaži kursus, kestab märtsist juuni lõpuni, siis nüüdseks on selgunud, et päris nii see ei ole. Meil mai keskpaigus hakkavad küll juba praktikapäevad pihta, kus hakkame reaalseid inimesi ehk kliente teenindama ja masseerima, kuid sama aegselt toimuvad meil ka loengud edasi. Kui kõik kursuse loengud ja tunnid on läbitud ja lõputöö koos eksamitega tehtud, milleks on üldmassaaži tegemine professionaalsele massöörile, siis on Sul võimalus minna ja teha ka kutsehariduseksam ära. See on eraldi riiklik eksam ja esimene kord on tasuta, kuid kui läbi põrute, siis järgmise korra eest tuleb tasuda riigilõivu, milleks on umbes 250-300€ ja seda minu teada ei kompenseerita. See, kes Sulle lõputööks satub, sõltub fortuunast, kuna nagu eksamitel ikka, siis peavad kõik kursuse lõpetajad endale pileti tõmbama. Seega hea juhuse läbi võib Sulle lauale lõputööks sattuda igati vinks-vonks keskmine ja täiesti tavaline inimene, kui ka kahe meetrine või mõni turskem isend ja siis pärast teed aja peale sellist rööprähklemist, et ise ka ei usu. Kui ma juba pime ei oleks, siis oleks paslik öelda, nii et silme eest on must :D

Mis siis veel... Selline kuiv informatiivne jutt sai vist enam-vähem kõik kirja, aga ma muljetaksin natuke niisama ka...
Üldine emotsioon on väga super ja ma olen ülirahul. Meil on väga mõnus grupp ja kui alguses olime kohmetud ja natuke häbelikud, siis nüüd pole vähimatki probleemi püksid poole tagumikuni tõmmata (või nagu üks meie kursusekaaslane kogemata ütles, ajades tuhara ja pahkluu omavahel segamini: "Tõmba püksid kohe pahkluudeni!" :D

See oli ka alguses naljakas, kui õpetajal ei jäänud sugugi meeldesee pisike fakt, et ma pime olen. Mingist hetkest aga nii palju jäi meelde, et miskit on mu nägemisega viltu ja siis küsis päeva jooksul korduvalt üle "Oota, palju Sa näed?". Palju nalja on saanud ka nimedega... Meil on grupis üks meessoost kursusekaaslane ka - Ingo, aga õpetaja ristis ta ühel päeval poole tunni jooksul Osvaldiks, Oskariks, Ivariks ja Ingvariks :D

Minu tavaline nädal näeb praegusel perioodil välja selline, et esmaspäeva varahommikul vuran Tallinnasse, siis kell 10.30 algab massaaži praktikaline osa, mis kestab tavaliselt kella 15.30-ni ja kell 16 algab anatoomia, mis lõppeb nõks peale kuut. Siis ma pakin oma läbi muditud lihased ja aju kokku ning suundun tuttava poole, et järgmisel hommikul uuesti tagasi tulla ja kõike otsast alata ja nii kuni kolmapäeva õhtuni.

Tallinnas on mul läpakas küll kaasas, aga mitte blogimiseks, vaid õppimiseks, sest iga päeva anatoomialoengu lõpus antakse meile ka kodune ülesanne. Anatoomias alustasime esmalt rakkude, kudede, lümfide, vere, elundkondade ja kõiksugu taoliste meelde tuletamise ja õppimisega ning nüüd oleme otsapidi jõudnud inimese luustiku, liigeste ja lihaste õppimiseni ning seda kõike ilusas ladina keeles.

Luustiku õppimine käib nii, et me kõik istume ümber laua ja laua peal pikutab kondi-Robert, kelle luid me näpime, otsides üles köbrukesi, köpruseid, harjaseid, plokke, põntasid, kõrgendikke, kirurgilisi- ja anatoomilisi kaeli jne. Tavaliselt on loengu lõpus mul selline tunne, et mu aju on läbi hakklihamasina lastud ja siis blendrisse valatud ja paar korda veel läbi blenderdatud. Lihtsalt ma tunnen, et mul pimedana on veits kurnavam kogu seda anatoomiat hallata, kuna ma pean luid rohkem katsuma ja otsima ja katsutavast endale pildi pähe looma ja leidma tugipunktid, et mille järgi järgmisel korral selle koha luu pealt ära tunneksin.

Tuttav, kelle pool ma Tallinnas peatun, küsis ka juba, kui kuulis mind õppimas, et kas ma õpin arstiks ja et milleks kõike seda tarvis. Vastus on lihtne. Kuna massaaž ei ole lihtsalt mudimine ja lihaspingete leevendamine, vaid tunnustatud meditsiiniline ravi, siis massöör peab vajadusel oskama saatelehelt välja lugeda arsti poolt kirjutatud termineid, no et mis põhjusega saadeti inimene massaaži.

Kokkuvõttes olen ma super rahul ja kuigi mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et mu aju kärssab ja mõistus suitseb, siis laias plaanis on see kõik nii huvitav ja põnev. Üliäge on osata kõiksugu massaaživõtteid ja tunnetada erinevaid lihaspingeid. Järgmisel nädalal on meil luustiku peale arvestus ja praeguse seisuga on nii, et kereluudest ja õlavöötmeluudest võin ma une pealt ladina keeles kõik ära rääkida, kuid üla- ja alajäsemete luid pean veel õppima. Selleks kirjutasin ma kaheksa A4 leheküljelise konspekti, mida Joosep praegu teises toas loeb helifailina sisse, et ma saaksin kõiksugu muude toimetuste taustal klappidest kuulata ja õppida. Ma loodan, et fortuuna naeratab mulle ja ma tõmban endale arvestuse vastamiseks mõne sellise luu, mida ma enam-vähem normaalselt oskan ja tean. Kui arvestuse ära teen, siis hakkame lihaseid õppima ja no neid on tagasihoidlikult umbes 600. Nende peale tuleb samuti arvestus ja päris viimasena tuleb siis eksam kogu inimorganismi peale.

Kuigi täna on alles neljapäev, siis mul on reaalselt tunne nagu oleks pühapäev. See bussiga loksumine väsitab rohkem kui koolitus ise. Ega pole naljaasi kahe päeva jooksul viibida 12 tundi bussis. Kui aus olla, siis koolitus ise polegi otseselt väsitav või raske, vähemalt veel mitte. Aga eks ma olen enamus ajast olnud ka laual siruli ja seda sel põhjusel, kuna mina olen meie grupis ainuke pime ja seeläbi on õpetajal lihtsam ja mõistlikum teistele otse minu peal võtted selgeks õpetada, kui hakata hiljem mulle eraldi selgitama.

Teisipäeval oli siis esimene koolituspäev ja põhiline osa läks tutvumisele, et kes me sellised oleme, millega tegeleme, kust tuleme jne. Alguses võib ju mõelda, et miks tutvumisele nii palju aega kulutati, aga sellel on väga oluline põhjus.See tutvumine on nimelt seepärast oluline, kuna massaaž on küllaltki intiimne tegevus. Pole ju harjunud oma kaasmaalast kohe esimesel või teisel kohtumispäeval seljalt, reite sisekülgedelt, tuhara pealt ja säärte pealt siluma ja paitama. Mul isiklikult endal pole veel seda silumise võimalust avanenud, aga seevastu olen mina olnud see, kelle peal on kätt harjutatud. Küllaltki naljakas on, mismoodi kursusekaaslased on nii närvis, et peopesad on suurest pingest higised ja külmad, et käsi lihtsalt keset silitust takerdub ja kui tuleb õpetaja, kes näitab uuesti ette mõningased võtted, siis õpetaja käsi oleks nagu siidkindaga kaetud - nii pehme ja sujuv. 

Me olemegi siis praegu nende kahe päeva jooksul tutvunud massaaži ajalooga, et kust üldse massaaž pärineb, kuidas on ajas erinevad võtted arenenud ja kergelt oleme puudutanud ka inimese terviklikuse teemat ning riivasime põgusalt ka teaduspõhise- ja alternatiivmeditsiini koosmõju. Kui hommikune teooria osa sai läbi, siis oligi aeg minna lauale ja hakata praktiseerima. Eile saadetigi meid koju sõnadega, et mingu ja harjutagu me siis silitamisvõtteid, sest uuel nädalal lähme edasi ja hakkame esimesi päris võtteid õppima.
Kuigi eile koju jõudes olin ma surmväsinud, siis kupatasin Joosepi voodisse kõhuli ja hakkasin silitusvõtteid kinnistama. Kui ma jalgadeni jõudsin ja reite sisekülgi silitasin, siis Joosepi ainus küsimus oli, et kas minu jalgu silitati ka täpselt niimoodi. Eks ma mõistan natuke Joosepi häiritust selles küsimuses, aga ma püüdsin talle selgitada, et see pole mitte midagi siivutut või kahemõttelist ja mina isiklikult ei mõtle inimest masseerides, et oi ma mudin praegu üht meest siin. Suhtun klienti sooneutraalselt. Ma ei tea, kas see on õige mõttelaad või kas nii tohib, aga kuna meile ei ole praegu selle kohta midagi täpsemat öeldud, siis nii ma mõtlen. Ma mõtlen, et inimene on n-ö ainulaadne "kunstiteos", mida saab voolida ja mudida.

Juba nende kahe päevaga olen mõistnud, et mul on hädasti tarvis hakata end varustama kõiksugu massaažitarvikutega. Alustades erinevatest looduslikest õlidest, froteerätikutest ja lõpetades loomulikult massaažilauaga, aga need kaks viimast on küllaltki krõbedas hinnaklassis. Me kõik pidime kursuse ajaks võtma endale isiklikud froteerätikud, ideaalis kokku 3tk - alusrätik, eraldi rätik alakehale ja eraldi rätik ülakehale. Mnjah, aga kuna meil on kodus totaalne froteerätikutepõud, siis ma võtsin aluslinaks tavalise voodilina ja alakeha jaoks ühe kõige suurema froteerätiku, kuid lõpptulemusena oli mul ikka kõik vastupidi. Aluslinaks mõeldud lina läks ülakeha katteks ja froteerätik läks alakehale ning alusrätiku asemele pandi see tavaline massaažilauda kattev paber. Ühesõnaga peab natuke neid rätiku asju uurima, et kust saada ilusaid, kvaliteetseid ja mitte üüratult kalleid froteerätikuid. Ma ideaalis tahaksin esialgu kahte kolmeosalist komplekti, millest üks oleks lõheroosa ja teine apelsinikarva.

Järgmine koolituspäev algab juba taas esmaspäeval ja praegune graafik kulgeb esialgu maikuuni täpselt nii, et esmaspäevast kolmapäevani viibin Tallinnas ja võimalik, et isegi kolmapäeval ei pääse koju, kuna viimane buss Kilingi-Nõmme poole väljub kell 17 ja kui koolituspäeva viimane loeng on anatoomia või füsioloogia, siis ei saa varem minema ka lipsata ja saan lihtsalt alles neljapäeva varahommikul kodu poole liikuma hakata.

Joosep pole veel protestima hakanud, et ma hakkan nii palju kodust ära olema, aga eks ma olen see nädal ekstra tubli ka olnud. Tegin esmaspäeval kartulitega värske kapsa-hakklihahautist, mida sai ka järgmisel päeval süüa ja kui teisipäeva õhtupoolikul koju jõudsin, siis haarasin paar ampsu sooja sööki, panin järgmise päeva asjad valmis, tegin kolmapäevaks kuumsuitsu hõbeheigisalatit ja hommikul vorpisin üllatusena Joosepile võikud ja tegin termosesse kohvi valmis, et kui hommikul ärkab, siis on kohe mõnus päevaga alustada, nii et ta ei pannud peaaegu tähelegi, et mind kodus pole :D

Kahju on ainult sellest, et massaaži koolitusruumi ei lubata Janetit ja seepärast peab Janet kõik need pikad tunnid ootama mind pika koridori lõpus. Ma küll hoiatasin, et ta hakkab haukuma, kui ühtegi hingelist pole samas ruumis ja mitte miski ei aita selle vastu. Kui olin 15 minutit ära olnud, siis hakkasidki esimesed haledad haugatused kostuma. Vahepeal käidi poobikut keelamas ja ühel hetkel kostus vaid vhahepeal haledat jorinat. Kui lõunapaus tuli, siis läksin oma poobikut vaatama ja selleks ajaks oli massaažikeskuse sekretär võtnud Janeti enda ruumi, kus siis Janet oli kohe pugenud laua alla ja kurtis seal sekretärile oma kurba üksildast saatust sellest, mismoodi ma vaese hinge maha jätsin. Aga kui ma ruumi astusin, siis oh seda rõõmu. Ta konkreetselt viskus külili, siis ajas tagumiku uppi, siis näitas mulle miljon korda igaks sajaks juhuks välisust, sest äkki ma tahaksin ära minna (sest tema oli küll valmis juba lahkuma). Ühesõnaga pauside ajal sain Janetilt palju etteheitvaid jorinaid ja mõminaid kuulda, aga õnneks pidas päevakese kenasti vastu.

Järgmisel päeval mõtlesin, et oh, äkki saan kolmapäeval ka Janeti sekretäriruumi jätta, aga järgmisel päeval oli teine inimene seal ja kui uurisin,kas oleks võimalik, siis tuli välja, et sellel sekretäril on koerakarvaallergia. Kuna vedasin Janetile kodust pehme lamamismati kaasa, siis õnneks sai selle peal lebotada, kuid haukumise vastu see ei mõjunud. Isegi ühtegi sõõmu vett ei joonud, alles koju jõudes kaanis vett endale niimoodi sisse nagu poleks sada aastat juua saanud - stress.
Kui hakkasime keskusest lahkuma, siis too allergiat põdev sekretär ütles, et ta pole küll mingi koeraspetsialist, aga kas see ei aitaks haukumise vastu, kui koer pimedasse ruumi panna... Ma küll vastasin prouale viisakalt ja konkreetselt, et see pole lahendus, kuid sisimas olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul on veel parem mõte, äkki lõikame üldse koeral häälepaelad läbi või mis? Mõtlesin veel, et ega koer pole ju papagoi, kelle puurile tõstad kohvikannusoojendaja peale ja siis jääb vait, kuna ekslikult arvab, et nüüd on öö. Ma saan aru, et ega see pole normaalne, kui mu koer haugub ja häirib sellega teisi, aga ega seegi pole päris okei, kui minu n-ö silmad peavad kuskil esikus ootama. Mu poobikul on lihtsalt mure, et jätan ta maha ja kaon kuskile ära. Ta ei vaja mitte midagi muud, kui seda, et saaks kuskil toanurgas oma lamamismatil pikutada ja aeg-ajalt silmanurgast piiluda, et olen endiselt olemas. Ühesõnaga see olukord vajab lahendust, mis sobiks kõigile osapooltele.

Eks paar sellist väikest murekohta on veel, aga usun, et need lahenevad jooksvalt. Võib-olla kirjutan sellest lähemalt juba järgmises postituses. Kuid üldiselt on kõik väga super ja ma olen ülimalt rahul ning ootan aina uusi loenguid ja praktikat.

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See  oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas

Ema tegi täna ühte minu lemmik rooga ehk lillkapsa ahjuvormi sinihallitusjuustuga ja kutsus ka meid Joosepiga õhtustama. Hetk tagasi jõudsimegi koju, aga kuna Joosepil oli täna autokooli teooriatund, siis kodust pidin ma ema poole üksi vantsima. Või õigemini see tähendab koos Janeti ja nelja kõrvitsaga.
Jajah, just-just. Mul oli lihtsalt juba pikemat aega korteris õe jaoks neli kõrvitsat varutud mis ootasid pikkisilmi ära viimist. Mõtlesin küll, et ema lubas neile ise järgi tulla, aga otsustasin, et teen ema elu veidikenegi lihtsamaks ja tarin ise kohale. Pealegi, kui ma need kõrvitsad suurde kotti pakkisin ja esikusse vinnasin, siis ei tundunud need sugugi nii rasked. Mis see 400 meetrit siis ära vedada ei ole, eksole. Aga ma eksisin rängalt. Ma konkreetselt tuigerdasin nende kõrvitsatega mööda teed nagu purjus makaron. Kui olin peaaegu pool teed süda puperdades ära vantsinud, siis ühtäkki hüüdis Linda: "Kai, oota!"
Janet tegi loomulikult selle hõike peale 180 kraadise pöörde ja hakkas tuldud teedpidi mind koos kõrvitsatega tagasi sikutama, keerates endal rakmed seljas kaheksaks. Nii ma siis sajatasin valjult üle tänava, ühes käes tonnised kõrvitsad ja teises käes kaheksaks keeranud poobik: "Kurat küll, mida Sa teed!?"
Janet ise oli sellise äksis olekuga, et much fun, lähme tervitame saba vänderdades Lindat. Issand küll, ma nii kohutavalt ärritusin ja käratasin Janetile, et mingu edasi, sest vastasel juhul mul käsi lihtsalt rebeneb otsast ja ma jooksen verest tühjaks.

Aga kuna ma pole mingi papist naine, siis vägistasin lõpuks need kõrvitsad surm silme ees ikka kohale. Ainult, et kui oli jäänud veel viimased 150 meetrit läbida, siis päästsin Janeti rakmetest valla, sest valu randmes oli juba to the max ja edasi orienteerusin puhtalt juba kuulmise järgi. Aga igatahes kohale ma jõudsin nende kõrvitsatega!

Koju oli juba palju kergem tulla. Ilmselgelt, eksole. Ma jalutasin täiesti iseseisvalt, kuna Janet kepsles niisama ringi ja mina liikusin Joosepi lumekrudina järgi, mis rattaga sõitmisel tekib.

Lõpetuseks natuke teisel teemal ka juttu. No need, kes jälgivad minu FB blogilehte, siis need on juba kursis sealse arutelu üle, et mis minu blogi uueks kohandatud domeeniks võiks saada. Pakkumisi on tulnud seinast seina, aga kõige vahvama kommi jättis minu arvates Joosep. Need on eranditult kõik tuletatud minu iseärasustest, feilidest jne. Ma ütlesin Joosepile, et ta võiks mingi aeg ühe külalispostituse valmis vorpida sellest, et mis teema selle "Kas me oleme laevas?" küsimusega on. Täpselt nagu ta kirjutas minu blogisse sellest, et kust tuleneb see lause "Mul ei ole ema kodus". Saate lugeda siit.

Juba aastaid olen ma isadepäeval isale üldjuhul ainult helistanud. Vahel harva ka külla läinud. Kõik need ise meisterdatud kaardikesed ja lilled on jäänud sinna minu plikatirtsu aega. Kuigi pean tunnistama, et kuna ma olen suur tähtpäevade austaja, siis ma tohutult armastan inimestele armsaid üllatusi teha ja parimal juhul ise miskit vahvat meisterdada. Mulle meenub sellega kohe üks humoorikas isadepäevakaart, mille ma 1. klassi tirtsuna isale joonistasin. Selle sisse oli kirjutatud: KALIS ISSI! SOOVIN SULLE HEAT ISADEPÄEVA! LILLED ON KARINI POOLT. PS. MINA OSTSIN LILLED.
Kui  isale külla lähen, siis katsun meeles pidada, et pildistaksin selle kunstiteose üles. Mu isa on kõik need kaardid ja joonistused alles hoidnud, mis me lastena meisterdasime. Kunagi isegi istusime isaga kamina ees ja isa luges mulle neid ette ja jummel küll, me tõsiselt naersime nii, et tilgad olid püksis. Oeh, see oli vahva õhtu.
 Kuid nägemise kaotusega on nüüd selle ise nikerdamisega veits kehvad lood. Kuigi teades oma pealehakkamist ja võimeid, siis usun, et asi on pigem minu enda kättevõtmises kinni. Kui ma saaksin kellegi abiga enda valdusesse vajalikud meisterdamismaterjalid, siis poleks mingit probleemi valmistada ise üks kaart.

Ma arvan, et see võis olla üks viis aastat tagasi, kui ma otsustasin osaleda jõulukaardi meisterdamise konkurssil. Kuna võitja autasuks oli üle Eestiline tuntus ja väike sissetulek kaardi müügist, siis need olid minu edevuse geenile piisavalt ahvatlevaks tasuks, et haarata pimedana paber, käärid, pliiatsid ja muu tarvilik kätte ja hakata võistlustööd meisterdama. Mäletan, et idee meisterdada unelev kuu päkapikumütsiga tuli minu juurde imekergesti. See oli nagu ilmselge, et ma teen kuu, kuna ma pidin ju eelkõige lähtuma oma võimalustest ja piirangutest, mis minu nägemise puudumine mulle ette seadis. Kuna see oli minu esimene pimedana tehtud meisterdis, siis kas teate milline imeline rahulolutunne mind valdas, kui sain lõpuks selle kaardikese valmis. Ma olin enese üle nii uhke, nagu väikene laps, kes on saanud millegi suure ja olulisega hakkama.


Kuna ma panin oma kaardi meisterdamisse kogu oma hinge ja südame, siis sisetunne võistluste osas oli hea. Mulle endale vähemalt oma kaart tohutult meeldis. Seepärast olin kindlalt otsustanud selle saata konkurssile, mis laeti kuskile veebilehele üles ja inimesed said siis oma lemmikule hääli anda. Minu suureks üllatuseks ja tundub, et ka kõigi teiste üllatuseks minu kaart võitis rahvahääletuse. Korraldajad olid teadlikud, et ma olen pime, kuna kui reljeefse kaardi neile saatsin, siis põhjendasin paari lausega, et miks ma sellise kaardi tegin. No ma ei saanud ju pimedana suvaliselt tunde järgi miskit kritseldada, vaid mul oli tarvis detailide kaupa värvida, liimida ja detailide asukohti paigutada.

Korraldajad võtsid minuga peagi ühendust ja tunnistasid, et see tuli neile veidi ootamatult, et minu ehk reljeefne kaart tuli võitjaks. Nad olid arvestanud, et tuleb tavaline joonistatud kaart, mida saab lihtsal kujul trükkida. Kuid nad lubasid, et mõtlevad miskit välja. Paraku ainult mõtteks see kõik jäigi ja minu kaart trükki ja müügilettidele ei jõudnudki.

Tjah, ma jõudsin nüüd märkamatult endani, kuigi tahtsin kirjutada isadepäevast. Lihtsalt vahel on kurb meel, et ma ei saa oma kallitele inimestele ise midagi armsat meisterdada. Isegi ostmisega on omad piirangud. Ei ole nii, et lähen poodlema ja siis silman miskit, mis kõnetab mind ja ütleb, et vot see on just see, mis meeldiks Joosepile, emale, isale, õele või mõnele sõbrale... Tunnen sellest tohutult puudust. Kuigi olen tänulik, et tänapäeval on meil niivõrd suur ja lai valik e-poodide näol ja üldjuhul, kui neile kirjutada, siis ollakse äärmiselt abivalmid.

Just selline armas ja vastutulelik kogemus oli mul selle nädala alguses. Kui ma teisipäeval niisama ajaviiteks sirvisin Facebooki newsfeedi, siis jäi mulle silma Heade Mõtete Tahvli reklaampostitus, kus hõigati välja, et neil on isadepäevaks eripakkumised. Kirjutasin neile kohe sõnumitesse ja palusin kirjeldada neid eripakkumisi, pluss juurde lisasin lühikese kirjelduse oma isast. Ei läinud paari tunnikestki, kui meil oli sobiv tahvel sobiva tekstiga välja valitud, kontaktid vahetatud, arve saadetud ja makstud ning paki sain juba reedel kätte.

Isa kahjuks täna kodus polnud, aga riputasin tahvli ukselingi külge. Kuigi üks tibatillukene asi oleks võinud tahvli tekstis olla teistmoodi. See on see lause, et kui tuleb Nurgakivi, siis sööme õhtust elutoas. Algselt oli "Nurgakivi" asemel "jalgpall", aga kuna minu andmetel minu isa mingi eriline jalkafänn pole, siis pakkusin vahetuseks korvpalli ja Nurgakivi. Tegijad otsustasid asendada jalgpalli Nurgakivi saatega, aga see õhtusöögi asi jäi uuendamata. Nurgakivi on tavaliselt ju ikka laupäeva hommikuti. Aga no mis seal ikka nuriseda, ise ei osanud ka sellele kohe õigel ajal tähelepanu juhtida ja nii see läks. Sellest väikesest viperusest hoolimata loodan, et isale meeldis. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja vanaisadele! :)

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D

Minu Facebooki lehe jälgijad juba teavad, et eile väisasime Janetiga Tartut, kus toimusid iga aastased Eesti Juhtkoerte maavõistlused, kus me saavutasime Janetiga II koha, jäädes I kohast maha kõigest kolme punktiga.

Aga enne, kui ma üldse asun kirjeldama eilset võistlusrada ja seda, et mis meile saatuslikuks sai ja kuhu meie I koha väärilised punktid kadusid, peaksin ma äkki natukene lähemalt rääkima sellest, et mis asi üldse on juhtkoerte maavõistlus ja miks juhtkoerad peaksid üldse võistlema, kui nad tegelikkuses on mõeldud abistama pimedat inimest.

Juhtkoerte maavõistlus on sõbralik mõõduvõtmine tandemite vahel, kes peavad läbima treenerite või rajameistri poolt kokku pandud võistlusrada. Võistlusrada on kõigile võistlejatele tundmatu. Juhtkoer ega ka pime ei tea, mida rajalt oodata. Kõik käib pimeda tunnetuse ja usalduse peale. Üldiselt üritatakse võistlusrajale sisse panna võimalikult palju erinevaid elemente, mida üks tubli juhtkoer on õppinud ja peaks oskama lahendada. Kõiksugu erinevate olukordade lahendamisoskused tulevad tandemi pikaajalisest koostööst ja sellest, et kui aktiivsed nad igapäeva elus on ja kui palju erinevaid olukordi on tandem saanud üheskoos lahendada. Mida aktiivsem igapäevases elus oled, seda kergemini peaks ka võistlustel minema. No ja siis on kõik muud õpitud käsklused ja oskused, mida juhtkoerale õpetatakse enne, kui läheb pimeda teejuhiks ja abiliseks. Nagu näiteks vasak, parem, otsesuund, tagasitee, pink, uks, lift, trepp, sebra, maha kukkunud eseme üles tõstmine, takistusest möödumine, milleks võib olla mis iganes- veelomp, auk, ehitustaraga eraldatud ala, põõsad, pargitud sõiduk, reklaamplakatid, postid jm. No ja loomulikult on palju neid käsklusi, mida juhtkoerakasutaja ise õpetab oma koerale. Mina olen näiteks Janetile õpetanud otsima eskalaatorit, kaldteed, sularahaautomaati, kassat ja muid nipet-näpet asju.

Tegelikult ega need maavõistlused ei ole kohustuslikud, aga mulle näiteks meeldib neist osa võtta, kuna läbi selle saab end proovile panna, mis annab enesekindlust juurde ja pakkuda oma juhtkoerale mõttetööd. Kõiksugu sellised lahendamist vajavad ülesanded hoiavad juhtkoera mõtlemist erksana ja mida rohkem talle kogemusi pakud, seda nutikam ja lahtisema peaga ta on. Põhimõtteliselt iga uus olukord, mille koos lahendate on kogemus, mis purustab piire, mis pimedus ette seab.
 
Võrreldes tänavust võistlusrada möödunud aasta omaga, siis tänavune rada oli minu meelest märksa lihtsam. Muidu on treenerid meile ikka armastanud rajale kõikvõimalikke takistusi sisse tuua ja paigaldada. Näiteks varasemalt on olnud ristipõiki üle kõnnitee kanalisatsiooni plasttoru, liivakott, metallvõrest tehtud tupik, traktor jm. Kuid eilsel rajal polnudki üllatuslikul ja ootamatul kombel mitte ühtegi neist takistustest, kuid minu ja Janeti jaoks oli siiski üks väga ootamatu ja võistlust häiriv faktor, mida teistel võistlejatel ei olnud.

Marsruut ise algas Riia tänava äärest, mõned meetrid enne Hansakeskuse bussipeatust ja sealt edasi liiguti ülesmäge, ületati Ülikooli tänav ja siis omakorda Riia tänav, kust jõuti Kalevi tänavale ja sealt algaski meie kõige suurem probleem nimega Kiku ja Ellie. Kiku ja Ellie on Janeti ühed vaieldamatud lemmikud, kelle poole me just mööda antud teedpidi tavaliselt liigumegi. Ja antud rajooni me mitte millekski muuks otstarbeks ei kasuta. No, et oleks näiteks variant, et kasutame neid tänavaid kasvõi poodi minemiseks vms.
Janet oli superelevil, kuna oli veendunud, et liigume Kiku ja Ellie poole, aga siis tuligi see saatuslik tänavanurk, kust me tavaliselt paremale ära pöörame, et Kiku ja Elliega pargis kohtuda. No nii, nagu me oleme kõik need viimased neli aastad teinud ja käinud. Kuid oh sa lops, nüüd äkki kamandasin ma Janetit edasi ja vaene hing ei saanud aru, et mis toimub. Ta oli täiesti veendunud, et ma olen peast totaalselt segi tõmmanud ja püüdis iga hinna eest mulle selgeks teha, et kamoon, simmo, me lähme praegu õigest kohast mööda. Nii me siis seal olime nagu kaks jäärapäist eeslit, kumbki oma jonni ajamas.

Mina pidin ju mingi imeväega Janeti saama vasakule ja mitte lihtsalt sinna saama, vaid tegema nii, et ta teeks seda vabatahtlikult. Vasakule saab ju muidu nii ka, et ma lihtsalt lohistan toorelt rihma otsas koera üle tee, aga no that's not the way to go. aga Janet üritas mulle endiselt selgeks teha, et Kiku ja Ellie elavad paremal. Te oleksite pidanud nägema, mismoodi ma utsitasin ja sudisin seda karvapalli, kes oli sellise olekuga, et kui ta oskaks rääkida, siis oleks ta a la miskit sellist öelnud "Paluuun, kas keegi võiks sellele pimedale arsti järgi kutsuda?! Ta viib meid hukatusse!"
Pildil siis Janet koos oma lemmikust koerasõbranna Elliega:


Lõpuks, peale enneolematut loivamist ja venimist, andis Janet hetkeks näiliselt alla ja läksime edasi, kuid siis tuli peagi uus tänav, kust sai samuti ära paremale pöörata. No ja juhtkoera loogika ütleb, et kui esimese parempöörde maha magasid, siis saab ka järgmisest. No nagu geps või nii, mis teeb ümberarvestust :D
Meil oli loomulikult tarvis otse liikuda, aga no see eesel keeras end ristipõiki mulle keset kõnniteed ette ja üritas kogu oma olemasolevate rakkudega mulle selgeks teha, et siit peab paremale minema.  Noh ja sealt siis meie väärtuslikud I koha punktid läksid, sest kuna Janet oli veendunud, et mina va loll pime olen eksinud ja ei tea ise ka kuhu minna tahan, tegi siis teeületusi veidi diagonaalis. No, et kui tee oli vaja otse ületada, siis Janet kaldus lõpus ära paremale, sest no daah, Kiku ja Ellie elavad ju seal.
Vanemtreener Veronika Malm ütles ka peale punktide väljakuulutamist ja vigade kommenteerimist, et esikoha tandem liikus sujuvamalt ja et ma seekord ei tunnetanud Janetit nii hästi. Mnjah, tell me about that.

Kui ma Mariale sonisin ja turtsusin rajal olles, et see on ebaõiglane, et miks, miks nad panid need tänavalõigud võistlusraja sisse, siis Maria ütles: "Sorry, ma unustasin!"

Eks rajal oli veel paar kohta, kus punkte kaotasime, aga need polnud jällegist Janeti süül. Ühes kohas ma näiteks ise ei peatunud ja astusin suure hurraaga sõiduteele, tõmmates Janeti ka kõnniteelt maha ja ühes kohas saime suunamuutuse kirja, mis on üks väga suur viga, sest juhtkoer EI tohi mitte kunagi ise suunda muuta. Ta võib hetkeks suunda muuta, kui peab takistusest mööduma, kuid kohe peale takistust peab uuesti sama suuna tagasi võtma. Mitte nii, et oi näe, kõnniteel on remont, ah keerame siit paremale ära. Nii ei tohi, sest siis me hakkame ju absoluutselt teises suunas liikuma. Kuid see suunamuutus läks meil sellepärast kirja, kuna mulle tundus, et mulle anti liiga hilja märguanne, et ma annaks Janetile käskluse otsida vasak sebra ja kuna meie vudame üpris kiiresti, siis tunduski, et sebra on kuskil eespool, aga tegelikult kui ma käskluse andsin, siis sebra oli põhimõtteliselt juba meil kõrval.

Aga noh oli, mis oli ja ega uuesti teha ei saa. Aga kuna ma olen tohutult suure võistlushingega ja minu jaoks on alati võit see põhiline, siis minu jaoks pole ükski koht, mis jääb I kohast allapoole, piisavalt hea. Aga hästi palju rõõmu ja uhkust valmistas mulle üks harjutus, mille ainult Janet puhtalt ära tegi.
Nimelt koerad pandi kahe meetriste vahedega murule lamama, rakmed asetati koerte esikäppade ette ja siis meid viidi päris mitmeks minutiks ära peitu ja juhtkoerte ülesandeks oli kannatlikult oodata oma peremeest kohas, kuhu pime ta jättis. See koha hoidmine on oluline, kuna kui pimedal on kuskile tarvis korraks minna, kuhu koera ei saa või ei taha kaasa võtta, siis tagasi tulles oleks koer sama koha peal ootamas, kuhu pime ta jättis. Janet ja Mathias, kes sai I koha, hoidsid kenasti kohta, aga siis tuli sama harjutuse tase 2.
Ülesanne seisnes selles, et pime seisis eemal ja pidi oma koera enda juurde kutsuma ning siis uuesti andma koerale käskluse tagasi kohale minemiseks. Kuna kogu sooritus leidis aset muru peal, kus oli palju põõsaid ja puid, no ühesõnaga ahvatlusi kui palju, siis teised koerad läksid niisama muru platsile ringi luusima, aga minu väike kollane poobik, kui sai korralduse kätte, läks ainukesena oma rakmete kõrvale lamama. ?! Minu popsikust Džännu! :) Ja nagu vanemtreener ütles, et ta tahtis lihtsalt näha, et milline koer selle lihtsalt puhtast intelligentsist ära teeb ja minu labraator oli siis see ainuke intelligent :D Väga uhke tunne oli! :)

Selline see võistlus oli ja nüüd kaks parimat ehk siis ka mina ja Janet, sõidame oktoobri alguses Lätti rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele. Nendele samadele, mida me oleme kaks aastat järjest kinni pannud. Ma küll suve alguses väga tugevalt kõhklesin, et kas ikka lähme võistlema, sest Janet on vanaks jäänud ja seda on näha tema olekust, sest mõni päev on ta nii väsinud olekuga, kuid samas järgmisel päeval kepsleb ringi nagu noor gasell. Joosep arvas, et me ei peaks võistlema, et kuna oleme kaks aastat järjest I koha koju toonud, et oleks ehk ilus tipus lõpetada ja arvestades fakti, et Janetil 10-es eluaasta jookseb, et las teised lähevad. Kuid treenerid olid teisel arvamusel ja  pealegi Lätiga on meil oma kana kitkuda. Seega  otsustasin, et käime ära ja vaatab mis saab. I kohta ma küll ei looda saada. Või mis asja!?! Loll jutt suhu tagasi. Muidugi ma loodan I kohta saada, aga ma ei tohi sellele mõelda, sest ma pole suuremat sorti võistlusnärviga olend ja kui olen närvis ja pabinas, siis Janet tunnetab seda ja hakkame vigu tegema. pean pigem mõtlema, et ah see on niisama üks suvaline jalutuskäik Lätis :D
Ja tulgu, mis tuleb, Janet on alati minu nr. 1 ja minu tšempion kõiges, sest ta on lihtsalt parim! :)

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D