Täitsin siin väikese küsitluse ja sain teada, kui suur risk oleks mul haigestuda insulti, mitte et ma nüüd hullupööra ootaks insulti või üritaksin selleks kuidagi ette valmistuda vms, aga lihtsalt...uudishimu on selle asja nimi. Ega võib-olla poleks ma seda isegi kohe õhinal täitma kukkunud, aga kuna diabeedi ja kõrgema vererõhu tõttu olen vist kõige tavalisema inimesega võrreldes siiski veidi suurema riskifaktoriga, siis mõtlesin end ikka testida. Teil ka ehk nüüd huvitavam testi teha, kui saate enda tulemusi minu omadega võrrelda. Lugesin siin hiljaaegu, et ainuüksi Tartu linnas diagnoositakse igal aastal esmaseid insuldihaigeid üle 200 ja sinisilmsetele võib öelda, et see ei puuduta ainult vanemaid inimesi, vaid riski all on ka noored ja lapsed. Igatahes, kui tahate ka teada, kui suur risk on teil haigestuda insulti, siis saate endale alla laadida äpi nimega Strokeriskometer siit. Seal tuleb vastata umbes 20 küsimusele, a la kas suitsetad, kas jood, kas teed trenni, kui pikk ja raske oled, enam levinud haiguste kohta jmt. Test ise on siis inglisekeelne. Ja igaks juhuks jagan siia ka lingi artiklile, kus neuroloog kirjutab täpsemalt insuldist kui haigusest, selle sümptomitest ja mida sellisel juhul ette võtta jmt. Mina olen kusjuures kuulnud, et tuleb nõelaga küünte alla augud teha nii, et veretilk välja tuleks ja sama ka kõrvalestadele...see aitavat üleliigset rõhku / survet veresoonkonnast väljutada, et hilisem halvatus ei oleks nii ulatuslik vms. Nojah,kuigi eks neid iseleiutatud tegevusi on mitmeid, mõni ütleb, et küüslaugupärg aitab kõigi haiguste ja kurjade vaimude vastu ja mõni ütleb, et iga päev tuleks endale soodat sisse juua jne. Eks mine ja võta siis kinni, kellel õigus on. 

Tahaksin kirjutada komplimentidest ja tunnustusest, aga mul on sellest tiba imelik siia kirjutada, kuna sellisel juhul peaksin veidi laskuma sinna, kus ma avaldan teile, kui palju ja tihti ma kuulen ja saan kiitusi võõrastelt inimestelt ja seega tundubki see mulle veidi mingi nurga pealt natuke nagu enesele pai tegemine. Kuid tegelikult pole siin oluline see, et kui palju keegi mind kiidab ja ohkab, et küll mina olen ikka tubli ja vapper ja vaimustav ja veelkord tubli, siis tahan hoopis peatuda hetkel sellel, et ka teised inimesed on tublid. Jah, lugu on nüüd nii, et ei möödu mitte ainsatki nädalat, kus täiesti võhivõõrad inimesed internetis, bussipeatuses, kaubanduskeskuses, tänaval, vorstileti taga jne kohtades astuvad ligi ja tunnustavad mind, et ma saan pimedana nii hästi hakkama ja milline eeskuju ma ikka oma positiivsusega olen jne. Kõik on väga armas ja tore ja ega ma ei eitagi, et taoline tähelepanu ja hea sõna muudab päeva kohe rõõmsamaks ja teeb hingele pai, aga siis miskipärast väga sageli lisavad inimesed lõppu, et neil on lausa häbi oma virisemiste ja vingumiste pärast, et nad peaksid üldse oma eluga palju rohkem rahul olema, sest on n-ö terved ehk nägijad. Okei, ma saan pointist aru küll, et mida inimesed selle all mõtlevad, aga ausalt, mina küll ei arva, et peaksite kuidagi oma paha tuju, virisemist või ma ei tea mida häbenema ja mõtlema, et oi, võrreldes Kaiga pole minu elul häda midagi. Ega suurel enamusel arvatavasti midagi väga katastroofilist polegi häda, aga teate mis? Ega minu elul pole ka viga midagi ;) Ma arvan, et see, kas inimene näeb või ei näe, kõnnib või ei kõnni, kuuleb või ei kuule jne ja et kuidas igaüks oma olukorras eluga hakkama saab, ei tähenda, et inimene ei võiks suti vahel mõrudaid mõtteid mõelda või viriseda, et miks see lumekoristusmasin iga hommik mulle maja ette lumekuhja lükkab või et miks see inimene mul ees kooserdab ja kogu kõnnitee enda alla võtab või miks jälle nii palju vihma sajab või miks ma ei suuda seda kooki üks kord eluski normaalselt küpsetada ilma, et see põhja ei kõrbeks vms.Kõik sellised olukorrad on igapäevased ja kuulge, inimestel on emotsioonid ja vahel lihtsalt on nii, et ei suuda neid vaos hoida ja kui lipsabki virin ja jorin üle huulte, siis sellepärast või nende kordade pärast ei peaks end küll keegi hingepõhjani ära neenma või enda peale kuri olema. See virisemine on paraku inimestel loomuses ja ausalt, ega mina ka koguaeg päike põues ja naeratus näol ringi silka...oii, kaugeltki mitte ja kui keegi mõtleb, et aga ta on ju pime ja tal võiks ju olla natuke rohkem olla õigust toriseda, siis tegelikult on mul nägijatega sama suur õigus või mitte õigus viriseda. Seega ma arvan, et ärge tundke end halvasti, kui mõtlete sellele, et mina kaotasin nägemise, aga vot kus lops, suudan ikka naerusuine olla ja elu nautida. Pealegi võõrastele ju kõige esmane kuvand ongi see, et küll see inimene on üks lõpmata positiivne ja naerusuine, aga see on ju kõigest inimeste kuvand, mis jäetakse endast n-ö esmakohtumisel, aga kui õpite inimest rohkem tundma, siis selgub, et oi näe, ta ka ikka vahel vingub. Kes vähem, kes rohkem, kes avalikumalt, kes privaatsemalt ja kodus teki all, aga kõik me viriseme ja vingume ning seda väga erinevate asjade pärast. Kui mind ajab võib-olla närvi see, kui ma just panin pestud puhta kleidi selga ja minu vallatust täis juhtkoer hüppab rõõmust poriste käppadega mulle peale, siis ausalt öeldes tõmbab selline asi meele mõrudaks küll ja hakkan ohkima, sest minu jaoks on välimus üks olulisemaid asju minu juures, kuid samas teine inimene võib selle peale öelda, et noh mis siin ikka, juhtub ikka ja kleidi saab ju pessu panna ja kapist uue kleidi võtta- pole probleemi. Aga vot näe, minu jaoks siiski on see olukord, mis varjutab veidi minu päikest, kuigi tean, et samal ajal on maailmas palju tõsisemate probleemide ja muredega inimesi, kui minu tühipaljas kleit, mis sai natuke poriseks, jube õudne lugu küll, eksole. Novot, ja selliste asjade pärast, kus inimeste vaated elule, eesmärgid ja kõik see on erinev, siis ma arvan, et keegi ei peaks end halvasti või piinlikust tundma. Go for it, mind küll ei sega, kui te virisete. Pigem näidake ausalt oma tunded välja ja see on palju siiram ja vahetum suhtlus, kui koguaeg mingi pushitud rahulolu ja rõõm.
Jah tõsi, sellel virisemisel ja virisemisel on aga minu meelest ka vahe sees, et kui Sa virised asjade üle, mida Sa tegelikult saaksid ise muuta, aga Sa ei viitsi või ei taha, aga viriseda viitsid, siis vot neid inimesi ma tõesti eriti ei mõista. Selline asi mulle ei istu. Või see, kui midagi juhtub ja inimene viriseb, aga jääbki virisema ja soiguma, et oioi, küll on ikka halvasti ja miski paremaks ei lähegi ja kui praegu on kõik hästi, siis raudselt homme on jälle kõik halvasti. Vot see ajab küll närvi. Naljaga võib sellist hala teha, aga kui inimene päriselt sedasi joriseb, siis mina sellist jorinat kuulata ei viitsi. Nii et, kui tahate miskit mulle või kellegile teisele hästi öelda, siis ärge selle arvelt end küll maha tehke, sest ka teil on väga palju häid omadusi, mis võib-olla on näiteks ehk minu suur puudus! ;) 

Uurisin eile siis natuke Viljandi järvejooksu kohta ja leidsin Googeldades sellise lehe, kust ma väga palju teavet just ei saanud, aga sain siiski vajaliku e-maili ja panin kõik oma küsimused kirjaga korraldajate poole teele. Kuna plaanisin trassi läbida ainult koos Janetiga, siis uurisin, et milline on raja märgistus ja kas ja kui palju on kõrvalisi teid, kuhu võib ära kalduda. Selliste asjadega on alati hea kursis olla, sest ma ei tahaks korraldajatele peavalu põhjustada, kui nad peaksid pärast ühte pimedat koos juhtkoeraga metsast taga otsima. Veel uurisin distantsi pikkuse kohta, mida tuleks osalejal kaasa võtta, palju on osalustasu ja kus saab end regada. Selle märkisin ka igaks juhuks ära, et plaanin juhtkoeraga rajale minna, et hilisemaid arusaamatusi või sekeldusi vältida.
Täna hommikuks oligi juba mulle postkasti kiri koos vastustega potsatanud ja sellest sain teada, et kogu trassi pikkus on 12 km, raja valik vaba (see tähendab, et rada ei ole tähistatud, on vaid kaks kontrollpunkti, milleks on sillad järve otstes). Seega hargnemisi ja liikumisvõimalusi on kaugelt rohkem kui üks. See on nüüd mulle üks tõsisemaid mõtlemiskohti, et kas lähen ainult koos Janetiga ja võtan riski, et võin vahepeal õige raja pealt ära kalduda ja seoses sellega oma trassi pikkust märkimisväärselt pikendada või otsin endale kindluse ja turvalisuse mõttes ka kahejalgse kamraadi kaasa, kelle nägemisele vahepeal toetuda. Samas mõtlen, et ega väga ära eksida ikka ei saa ju, sest minu loogika ütleb, et vaja on hoida kõige järvepoolsemat rada...olgu selleks siis vastavalt, kas vasakpoolne või parempoolne rada.
Registreerida saab end Järvejooksu kodukal )mille aadressi mulle miskipärast ei lingitud ja seega ei saa seda ka siin teiega jagada).Teine võimalus end Järvejooksule regamiseks on aga www.sportos.ee keskkond, sõltuvalt kuupäevast hinnad muutuvad. Täna (24.03.16) on see veel 7€, alates 10.04 10€, alates 15.04 15€ ja võistluspäeval kohapeal 20€. Küsimusele, mida tuleks osalejatel kaasa võtta, vastati tahtmine ja rõõmus meel ning lisana märgiti ära, et võrreldes linnatänavatel toimuvate jooksude / kõndidega, on tegemist küllalt raske ja vahelduva reljeefiga maastikul kulgeva trassiga.
Kuidas tundub, kas keegi tunneb, et on füüsiliselt piisavalt vormis ja julge, et koos minuga 1. mail Viljandisse 12 kilti vallutama tulla?

Minu jaoks on maailma kõige kõhedusttekitavamad ja hirmuäratavamad kohad keldrid. Vahet pole millised, sest kelder on kelder. Aga kõige-kõige hirmsamad on minu meelest siiski need Ameerika filmides esinevad keldrid. No teate küll, need, mis asuvad majas sees ja siis teed lihtsalt ukse lahti ja siis vahib Sulle vastu mingi eriti järsk kivitrepp, kust kõnnid siis alla keldrisse. Uh, mul ajab isegi praegu see jutt judinad peale. Ja alati, kui filmis on mingi imelik hääl või müra, siis see tuleb alati raudpolt kindlalt keldrist ja loomulikult läheb peaosaline ülekere värisedes ja infarkti äärel, aga siiski vapralt, asja uurima... Kus on mõistus? Miks ei võiks haarata mobla ja majast põgeneda ja samal ajal helistada päästeametisse? Ikka vaja ise minna müsteeriumit lahendama. Ja mis on vääriline tasu sellise vapruse eest? Eluaegne trauma, eluksajaks vigane või surm.
Nonii, nüüd läks veits teemast kõrvale, sest noh tegelikult ei tahtnud ma keskenduda Ameerika majakeldritele ega filmidele ja isegi mitte sellest ei tahtnud rääkida, et kui rumal või vapper keegi on. Vaid tahtsin rääkida teile hoopis meie kortermaja keldrist ja oma foobiast. Meie kelder on nagu kelder ikka ja kiituseks ütlen, et see on üpris korralik ja õnneks ei vii keldrisse ka mingit kilomeetrist treppi. Kuid hoolimata selle korralikusest vms, siis no ei kisu mind sinna üksi minema. Kahel korral olen Joosepiga käinud ja siis on ka nii, et Joosep peab kogu aja mult käest kinni hoidma või kui peaks keldrist enne lahkuma, nii et mina peaksin ukse viimasena sulgema, siis konkreetselt satun paanikasse. Mul on lihtsalt koguaeg tunne, et kui ma hakkan keldriust kinni tõmbama, siis tuleb out of nowhere kellegi kummituse käsi ja haarab mu käest kinni või siis ei lase lihtsalt kiusu pärast ust kinni panna vms. Sest noh kummitused võivad ju vahel pahatahtlikud olla...
Ma isegi ei arva, et see foobia oleks kuidagi mu nägemisekaotusega seotud, sest mäletan, et ka lapsena ma pelgasin rõskeid ja hämaraid ruume. Võib-olla ma saaksin siis oma hirmust üle, kui mul oleks oma lihane laps, keda vaja kaitsta ja kellele olla eeskujuks jne, aga seni kuni mul pole sellist motivatsiooni, siis kardan südamerahus edasi. Kusjuures sattusin sel teemal alumiste naabritega suhtlema ja siis naabritüdruk ütles, et tema nägi ükskord keldris kummitust, et mingi vanamees, pika halli habemega istus kolme jalaga taburetil... Mnjaah, nüüd ma tahan veel vähem sinna keldrisse minna.
Kuigi olen mõelnud ka nii, et isegi kui mõni kummitus tahakski mind ehmatada, siis see tal väga hästi ei õnnestuks. Sest näiteks oletame, et hakkan duši alt välja tulema, lükkan dušikardina eest ja siis mulle vahiks kummitus vastu... No nägija ehmataks taoline nägemus kõrvitsaks, aga mina oleksin sama tuima ja ükskõikse näoga edasi, nagu seal poleks kedagist ega midagist. Siis saaks hoopis kummitus tünga :D See mõte mulle isegi meeldib. Aga ainult senikaua, kuni kummitus ei proovi hakata oma kohalolekust kuidagi teistmoodi märku andma...
Mida teie kardate?

PS. Mõtlesin jupp aega, et no mida sellise postituse pealkirjaks küll panna ja siis küsisin Lindalt ideid ning tema soovitus oli järgmine "Kelder on nagu mu kaksikõde, mõlemad oleme pimedad ja õudsad".