Manguma ei hakka, aga...

Ja ongi kätte jõudnud maikuu viimane päev ehk viimane võimalus anda oma lemmik blogijatele hääli. Ma tegelikult üldse ei plaaninud rohkem sellest teemast kirjutada, aga kui hommikul oma meile üle tsekkisin, siis märkasin Leenu üleskutset, et täna on viimane päev üles kutsuda hääletama oma lugejaid, tuttavaid, sõpru, kolleege ja nende sõpru, no et andke pliis hääl mulle ja minu blogile. Mulle tegelikult selline mangumine üldse ei meeldi ja ma tahaksin sinisilmselt uskuda ja loota, et need, kes päriselt ka leiavad ja arvavad, et ma olen selle pisikese tunnustuse ära teeninud, et siis hääletategi minu poolt. Just like that! :)

Olen paarist blogist lugenud blogijate erinevaid põhjuseid, et miks võiks nende poolt hääletada. On neid, kes toovad välja oma pere ja lapsed ning nendega kaasnevad tegemised ja vahvad juhtumised. On neid, kes lisavad alati oma postituste juurde ägedaid ja silmipimestavaid pilte. On neid, kelle jaoks on unistus pääseda oma kategoorias TOP3 hulka (minu jaoks see unistus pole, sest ma unistan natuke teistest asjadest, kuigi tunnustusena oleks see ääretult tore küll, sest kellele ei meeldiks saada tunnustatud, eksole). On neid, kellel lihtsalt jutt täiega hästi jookseb ja huumorisoolikas on oma õigel kohal ja on ka neid, kes on kõigi nende mingisugune combo. Minul pole lapsi, minul pole ka erilisi pilte (no need on, mis Joosep aeg-ajalt aitab teha ja postitusele lisada). Mis puutub huumorisse, siis sellega on nii ja naa. Mõnele läheb minu must huumor ja sarkasm peale, kuid mõne jaoks on see liiast ja mõni ei saa arugi, et ma enda üle nalja vahepeal heidan.

Mäletan maikuu esimest päeva väga selgelt, sest olin just kirjutamas oma armsatele lugejatele üleskutset, et mis võiks olla see põhjus, et oma hääl mulle anda ning läbi selle mind veel rohkem ja rohkem inspireerida blogima ja vloge tegema. Aga kuna tundsin, et ma pole päris objektiivne enda blogi suhtes, siis küsisin Joosepilt ja ta vastas nii armsalt: "Su blogi võiks olla inimestele inspiratsiooniks või toetuseks nendele inimestele, kes on sattunud või sattumas sarnasesse olukorda..."

Jah, ma pole ka alati tea mis rõõmurull ja vahepeal viskab minulgi rihma maha, aga ma armastan ikka öelda, et eks elus olegi tõuse ja moone - see on elu. Ega mul tegelikult miskit muud öelda polnudki ja hääli eraldi manguma ei hakka. Ma lingin siia lõpetuseks hoopis oma varasema postituse
, mida olete kindlasti juba miljon korda lugenud, aga kuna seal on ehedalt kirjas minu emotsioonid, mida ma aeg-ajalt seoses oma pimedaks jäämisega tunnen, pluss postituse lõpus on ka link EBA hääletuslehele. Seega leian, et see ongi kõige õigem postitus, mida veelkord teiega jagada.

Aga olgu, panen nüüd arvuti kinni ja lippan tööle, sest ega see rikkus muudmoodi majja ei tule, kui ikka tööd tehes. Olge tublid ja kallipai! :)

CONVERSATION

1 kommentaari:

  1. Jaa, tõuse ja moone tuleb ikka elus ette. Hih, hakkangi seda nii kutsuma:P
    M.

    VastaKustuta

Back
to top