Mõnel naisel on kohe kinnisidee paljuneda

Ma olen Joosepi vist surmani ära tüüdanud oma blogijuttudega, sest hiljaaegu ütles mulle, et ma võiksin ükskord ometigi ära otsustada, et mis blogi ma sooviksin olla. Ma olin nagu mis mõttes!? Ma oma mikroskoopilise kanaajuga arvasin end olevat eluline blogija, kes võib ükskõik millest kirjutada, alustades kudumisest-tikkimisest, laste kasvatamisest,pingelistest päevadest ja lõpetades vaibapuhastuse, suhteprobleemide või kasvõi soojamaareisiga.

Kuid hiljem, kui ma vaikselt omaette selle üle mõtisklesin, siis jõudsin järelduseni, et kas pole veider, kui ma kirjutan läbi huumoriprisma ja teatava sarkasmi oma elust-olust, tegemistest ja feilidest, siis inimesed elavad täiega kaasa ja on vaimustuses, et kuidas üks pimedaks jäänud noor inimene suudab tunda elust rõõmu, aga kui kirjutan mingi arvamuse, siis ma olen mingi universumi kohutavaim vingats ja kohe laotatakse lahkelt dislikesid.Nagu mul ei tohiks oma isiklikku arvamust olla ja võin ainult oma pimedusest kirjutada. Et mis värk nagu sellega on?

Ma olen täiesti teadlikult jätnud mõned arvamuspostitused avaldamata, kuna seisan dilemma ees, sest ega ma mingi masohist pole, et tahaksin endale vabatahtlikult heitereid kollektsioneerida. Ma olen selle variandi peale ka mõelnud, et võib-olla on asi lihtsalt minus, no maakeeli öeldes olen võib-olla lihtsalt sitt arvamuse avaldaja, no kes lihtsalt ei oska oma mõtet lugejani õige temperatuuriga serveerida. Hah, ma juba praegu tunnen, et kui lambine see postitus saab olema. Igatahes mõtlesin anda endale veel ühe võimaluse, sest mul istub juba kolmandat nädalat draftides üks postitus.

Mõned blogiteemad tulevad minuni iseenesest ja nii kummalisi teidpidi. See järgnev postitus sai näiteks tõuke minu maikuu Delfi kolumnist, või kui täpsem olla, siis selle alla jäetud ühest kommentaarist.

Kui tavaliselt pole mul olnud kombeks võtta kuskilt kommentaariumist kellegi x kommentaar ja siis hakata seda lahkama, siis seekord teen erandi, kuna patt oleks jätta antud mõtteavaldus tähelepanuta. Ma ei tea, kas peaksin paari lausega oma kolumni pointi ka välja tooma või mitte...Aga no põhimõtteliselt kirjutasin paar näidet sellest, mismoodi arstid on mulle teatanud, et oleks ma varem nende vastuvõtule märganud tulla, siis oleks mul võib-olla natuke nägemist ja võib-olla oleks ka üks väike mõngel meil kodus ringi paterdamas. Oma kolumni lõpus kirjutasingi, et väike okas on hinges just selle arsti suhtumise pärast, tänu kellele jäin ma arvatavasti bioloogilise emarõõmudest ilma ja et huvitav,mida ma praegusel eluetapil maha võiksin magada.Noh, selline küllaltki neutraalne jutuke, kus puudutasin nii üht kui teist ja siis tuli selline imeline kommentaar:

njah

02.05.2017 16:56

See on natuke nigel, kui naisel on kinnisidee lapsi saada, sest elus on palju muudki. Kahjuks valdav enamik otsustab ikkagi paljuneda.
Fui, on tõesti äärmiselt nigel, kui mõned naised otsustavad hakata lapsi saama ja iivet tõstma ja perekonnaväärtusi edasi kandma. Mis neil ometigi viga on, et ei suuda paljunemist lõpetada,eksole!? Paha kohe vaadata, kuidas lapsi tuleb nagu oavarrest. 

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Tundub, et selle kommentaari lisaja ei saa ise lapsi või pole leidnud selleks õiget meest ja siis elab maailma peale viha välja.

    See on iga naise vaba valik, kas ta tahab lapsi või ei, aga nii ekstreemselt ennast väljendada.. see on tobe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arvatavasti on tegu oma elus ja ühiskonnas kibedasti pettunud inimesega ning siis sattusin mina ka veel oma kohutava" unistusega silma alla - ajab ikka vihale küll, eksole :)

      Kustuta
  2. Tegelikult inimene, kes sellise kommentaari kirjutab, ise õnnelik ja rahulolev ei ole. See ju levinud võte (pole isegi patust puhas), et kui endal halb enesetunne, siis laotad sõnnikut teistelegi, sest muidu, kui teised inimesed su ümber on õnnelikud, tundub enda sant olukord eriti väljakannatamatu. Mitte et Su kolumn oleks eriti õnnelikkusest pakatanud, pigem ju ikka nukra alatooniga (minu jaoks). Aga ju siis tundus, et võiks veel keerata.
    Sõnaga, mis ma öelda tahan, et sellisest purskest saadav ainus adekvaatne informatsioon on see, et kellelgi on kuskil paha (kibestumus, hirm, pettumus). Sellisest vormist sisu otsimine ja analüüsimine on mu arust viljatu töö.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma ei tea... Ma küll ei soovi teistele halba, kui mul endal on parasjagu elus keeruline periood... Ei tahaks sedasi lahterdada, aga see vist mingi eestlaste rahvussport :D

      Kustuta
  3. Issand jumal küll, Kai! Mis isekad soovid Sul küll on. Mõelda vaid, tahad last saada??! Kas sa ei võiks veidi teiste peale ka mõelda ja soovida endale näiteks.. mõnda.. inimsööjat lõvi võtta või midagi? Saad ta õhtul jalutama lasta ja laheneks ka see suur paljunemisega kaasnev ülerahvastatuse probleem..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma häbitu inimene lähen häbenen nüüd endal silmad peast välja :D

      Kustuta
  4. Hahahaha😀 Tegelikult ei tea, kas naerda..või nutta?! Ma olen hämmingus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind valdasid esiti samad emotsioonid ;)

      Kustuta
  5. See oli küll vähekene äärmuslik väljendus sellel kommenteerijal, aga ma pean ütlema, et sama äärmuslikke ja absurdseid väljendusi lapsi mitte tahtvate naiste või siis kellegi arust saamisega liiga hilja peale jäävate naiste kohta tuleb neid ikka hunnikutes rohkem. Olles ise 27 aastane lastetu naine siis paneb ikka päris hästi tähele just Eesti ühiskonna suhtumist. Elan ise Soomes ja siin on sellega väga lõdva värk, esimese lapse saamise keskmine vanus suhteliselt kõrge. Vahepeal kanti minusugust naist üldse väärtuslike kodanike nimekirjast ju maha Eesti poole peale, aga ega ma ei koorma ka seda ühiskonda seal enam :D Ja vahepeal jääb mulje nagu lapse saanud inimesed on vihased selle peale, et nemad endale selle vaeva kaela said ja sõimavaid neid kes veel seda vaeva kaela ei taha:D Mul endal pole veel hakanud mingit bioloogilist kella tiksuma ja olen suht kindel, et seda isegi pole olemas vaid see on mingi müüt ja osalt ka ühiskonnasurve, et lapse saanud naine on midagi veel väärt. AGA ma tulevikus kindlasti tahan saada lapsi ja seda oma armastatud mehega loomulikult. Lihtsalt paljud netikommentaatorid ikka pigem vihkavad neid kes pole õigel ajal siginud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, eks need ole need äärmused. Ma isiklikult arvan, et see on sügavalt iga inimese isiklik asi, millal ja kas üldse plaanib kunagi lapsi saada. Pole teiste asi näpuga vehkida või kõõrdi vaadata ning mis puutub eneseteostusesse, siis seda saab teha nii laste näol, laste kõrvalt, koos lastega või ilma lasteta.

      Üks eriti nõmedaid asju, mis meilgi oli kunagi päevakorras, on lastetutemaks - nagu mis asja! Ma saan aru, et eesmärk on iivet tõsta ja vältida eestlaste väljasuremist, aga no arvestades seda, et oleme üle elanud mitu põlve orjust, katku, nälga ja sõdu ning hoolimata kõige selle keskel on läbi aegade ikka lapsi tehtud, ilma, et seda oleks mingite maksudega reguleeritud.

      Kustuta
  6. Vabandan kohe väga ette sellise isikliku kommentaari peale : kas see on arsti poolt kinnitatud et Sulle on liiga hilja selles teemas ja isegi kui on, siis imesid on olnud, on tänapäeval ja saab ka tulebikus olema!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No 100% pole seda ükski arst kinnitanud, aga nad rõhuvad minu neerupuudulikkusele, et sellise seisuga rasestumine on väga ebatõenäoline ja isegi, kui mingi ime läbi rasestuksin, siis rasedus katkeks esimestel nädalatel. Selline jutt oli siis peaaegu viis aastat tagasi ja vahepeal käisime endokrinoloogi vastuvõtul ka ja no seal ei antud teisel visiidil praegusel perioodil üldse lootust. Sellega üldse pikem lugu ja oleks võib-olla mõistlikum eraldi postitus sellest kirjutada. Võib-olla oskab keegi nõu anda ühes konkreetses plaanis, mille arst välja käis ja milles ma ei tunne end sugugi hästi...

      Kustuta
  7. Minu ema sai minu kui ta oli 39 ja 1 neeruga. See oli pikaajalise pingutuste ja haiglasolemiste tulemus ja aasta siis oli 1977. Neerupuudulikus oligi probleem. Aga ma olen olemas :) ja tahan sellega ka Sulle lootust anda. Silvia

    VastaKustuta

Back
to top