Teised inimesed on ka siin

Minu blogi pikemaajalisemad lugejad ja jälgijad on kursis sellega, et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse sisse minema ja seda koos oma juhtkoer Janetiga. Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga, et see poleks ka päris mõistlik, kui ma vabatahtlikult tuleksin sellisesse keskkonda, kus inimestel igast august, eest ja tagant, kontrollimatult ihuvedelikke lekib.

Igatahes pole ma tänase päevani statsionaari sisse läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba massaažikursustele kirja pannud. Nii me siis leppisime kokku, et olgu pealegi, haiglasse sissetulek lükkub nats edasi, aga korraks tahaks mind siiski vastuvõtul näha.

Neljapäeval trippisimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle tohutult oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit Jõgiste juurde, siis ma polnud sugugi kindel, kas poobikule jäi eelmisest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest, kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat ja mitte niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. See oli ilmselgelt ühe mehe jaoks ääretult huvitav ja umbes sama põnev nagu oleks väikse poisiklutina kommipoodi sattunud. Maru põnev. Lausa nii põnev, et kui me bussilt maha astusime ja liikusime ristmiku poole, et see ületada, jõudmaks linnaliini bussipeatusesse, sest no meil oli ikkagist aja peale minek, kadus tüüp kuskile ära.

Ma kuulsin küll, et korra nagu mainis, et tahaks külma Coca kõrvale võtta ja siis päevläbi vaadata, mismoodi see kraana kokku pannakse, aga ma poleks ealeski osanud arvata, et mõtles seda surmtõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid uudistama.Mina vuhasin muidugi Janetiga edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes ma korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?". Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageerinud.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka koos teistega viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punasega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!". No shit, Sherlock - ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "mis asja, Joosep jäi meist maha, lähme järgi!", siis võite kolm korda arvata, kas Janet täitis mu korraldust pöörata paremale - muidugi mitte! Ta keeras selle asemel hoopis otsa ringi ja hakkas tagasi minema, astudes selleks peaaegu et tagasi sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on äksi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et Sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks Su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin vastu.
"Kuule miks Sa üldse tahtsid, et ma Sinuga linna kaasa tuleksin, kui Sa nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Appi, see sinu viimane lause, priceless! :D :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul endal kiskus ka peale seda viimast lauset suu muigele ja naer kippus peale tulema, aga püüdsin end alguses hullult tagasi hoida, sest pidin ju pahane olema :D

      Kustuta
  2. Ma käisin haiglas ära, kaks nädalat olin sees (ise rase ka veel). Kui läksin, siis polnud noroviirust, aga olles haiglas, tuli kõrvalpalatisse keegi sellega ja paari päeva pärast nakatus mu palatikaaslane ka ja palat pandi karantiini. Ma ise seda külge ei saanud, aga Jõgiste õdede sõnul sai st rohkem ma Jõgistet ei näinud ka. Otsustasin selle peale koju ära minna enne kui ma ka saan. :D

    VastaKustuta

Back
to top