Nii kurb olen + EBA 2017 hääletus

Täna algas EBA 2017 (Eesti Blogiauhinnad) hääletus ja mõtlesin siis minagi lugejaid üles kutsuda minu poolt hääletama. Kirjutasin isegi FB blogilehe tarbeks postituse valmis ja ühtlasi palusin Joosepil saata mulle meilile üks ilus foto minust ja Janetist, mis oleks viisakas lisada FB postitusele. Kuid minu rõõmsaks üllatuseks pakkus Joosep, et kas ma ei tahaks minna välja ja teha üks tutikas kevadine fotosessioon. Alguses olin veits skeptiline, kortsutasin mõtlikult kulmu, kuna hilpudega jändamine ei kõla minu jaoks peaaegu mitte kunagi ahvatlevana. Sobiva outfiti välja otsimine ilma õe või Fokini abita, kombineerimine ja enda üles tuunimine pimedana on kõike muud kui fun. Pigem seostub see mulle tüütu kohustuse ja kaosega. Kui keegi teist peaks tundma vastupandamatut soovi kasvõi korrakski sama tunda, mida mina viimased 10-aastat olen tundnud, siis olge lahked - sulgege silmad ja minge tuhlake veidi oma kapis ringi.

Esimese hooga tõmbasin endale teksased jalga ja musta O'Neali parka koos värvilise kašmiir salliga peale ja alla jätsin mingi eriti suvalise koduse maikasärgi. Natuke andsin huultele läiget ja valmis ma omast arust olingi. Mõtlesin, et saab odavalt läbi, aga kui Joosep mind sedasi sissepakituna nägi, ütles mulle kohe, et mul hakkab palav ja et ma võiksin ikka miskit vähe kevadisemat selga tõmmata. Lihtne öelda, raske teostada, sest mul puudus kujutluspilt ideaalsest kevadisest outfitist ja nii ma kukkusin lalisema, et minu mõistus on otsas ja mina ei tea, mida selga panna. Õnneks tuli ka siin Joosep appi ja hakkas mulle ükshaaval kummutist asju ette kandma. Kui lõpuks leidsime sobiva outfiti ja ma selle endale selga ajasin, küsis Joosep: "Kas see peabki nii kortsus olema?"

Ma katsusin ja ma ise küll kuskilt otsast aru ei saanud, et see kampsunilaadne toode võiks kortsus olla. Milline kampsun üldse kortsub? Ma püüdsin Joosepile selgitada, et see kampsun ongi sellise lõike ja tegumoega, millel on õmblused kohati kroogitud ja peabki seljas rippuma nagu räbaldunud põrandakalts - see pidavat praegu väga moes olema. Kuid ega Joosep ei taganenud, vaid väitis kindlameelselt, et see kampsun on kortsus, mingid mikrokortsud. No ma ei tea. Kuna ma tänapäeva moeröögatustega tunnen end aeg-ajalt veits kohmetult, siis ega see Joosepi kortsujutt mulle erilist enesekindlust juurde ei süstinud ja nii ma tundsingi end nagu ma oleksin kõige jubedam koll ever.

Läksin ja avasin uuesti kapiuksed ja vahtisin nõutult kapisisu (mitte et mul oleks sealt midagi silma hakanud :D), aga no nii moe pärast ja nägija aja harjumusest. Kaks sekundit hiljem sulgesin kapiuksed sama targalt kui olin need avanud ja loivasin end tagasi esikusse, kus Joosep sidus endal juba saapapaelu kinni. Ma seisin seal nagu viimane õnnetusehunnik. Lõpuks oli meil mõlemil tuju nullis ja kui Joosep veel teatas minu mossis nägu vaadates, et tehku ma end korda, sest muidu jääb fotosessioon ära, siis see oli viimane piisk minu karikasse ja turtsusin vastu: "No siis jääb ära!". Tõmbasin oma punased nahksaapad jalast, marssisin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nüüd ma istun siin voodis ja silmis pisarad ja olen kogu maailma peale pahane, et miks minul peab see ühe näruse pildi tegemine nii raske ja keeruline olema!? Ma ei taha kogu aeg sõltuda teistest. Tahan ise oma kappide sisu läbi tuhlata, meelepärased hilbud välja otsida, täismeigi ja sonksi teha ning ISE selfitada nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, kasvõi miljon korda järjest. Aga EI, selle asemel pean ma uskuma ja lähtuma  teiste juttudest, meeldimistest, arvamustest. Tahaks lihtsalt vahel ise veenduda või pilgu peale visata, et kas see, mida mulle tõepähe kirjeldatakse, vastab ikka reaalsusele või on tegu lihtsalt inimeste erinevate arusaamadega asjadest.

Ma kirjutasin veel oma Facebooki blogilehe tarbeks üleskutsegi valmis, et miks minu blogi poolt võiks hääletada. Seal oli a la lause "Igal juhul olen ma iga hääle eest super tänulik ja loodan, et minu elurõõm on nakatav ja positiivseks eeskujuks kõigile, mille läbi ma olen kasvõi killukenegi suutnud näidata maailmale, et pimedaks jäämine pole veel elu lõpp, vaid uute seikluste algus ja igapäevaste katsumuste ja ootamatuste ületus". Hahaa, lubage mul suure suuga naerda. Elurõõm my ass. Praegu on küll mu "nakatav" elurõõm kuhugi sääred teinud ja hinges pesitseb totaalne kass. Aga mis siis ikka - see ongi elu, koos oma tõusude ja mõõnadega.

Aga ma lähen ja vorbin endale nüüd lohutuseks soolalõhe ja tilliga röstsaiakesi ja kõigil minu armsatel lugejatel ja ka esmakülastajatel on võimalus minna EBA 2017 hääletuslehele ja otsida Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, sinna ette märkida linnuke ja klikata "Hääletan" ning seda kasvõi mitu korda järjest. Aitäh-aitäh ja kniks! :)

CONVERSATION

21 kommentaari:

  1. Äkki lohutab, mina hääletasin juba hommikul sinu poolt. :)

    VastaKustuta
  2. Meeldib su blogi juures, et selles on seoses tuntuse kasvuga endiselt blogi alles, mitte pole muutunud igasugu vajalike ja ebavajalike asjade müügiportaaliks, mis paraku kerge juhtuma, kuna reklaam = raha.. Jätka samas vaimus ja ole sama tubli edasi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuna mulle endale ei istu ka need blogid, mis vahepeal kipuvad liiga Kodu-Anttila postikataloogi sarnaseks muutuma, siis püüan oma blogi hoida võimalikult reklaamivabalt. Kuigi pean ausalt üles tunnistama, et mul endalgi on kuskil mustandites kaks reklaampostitust oma õiget aega ootamas... :)

      PS. Aitäh nende innustavate sõnade eest!

      Kustuta
  3. Ära kurvasta ja noruta....Hääletasin Sinu poolt! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hip-hip hurraaa! Aitäh hääle eest! ;)

      Ma tegelikult enam ei kurvastagi, see oli pigem selline hetkeemotsioon. Mul neid aeg-ajalt esineb - ikkagist inimene! :D

      Kustuta
  4. Kõik need blogid, mida mina loen, on samas kategoorias. Mõnes kategoorias ma ei osanudki üldse kedagi valida, sest ei loe ju neid blogisid. Tundub, et tuleb end rohkem kurssi viia. :D Hääletatud igatahes sain. ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehee, Sa oleksid hea poliitik, kuna Sinu jutust ei saa üldse aru, et kellele lõpuks oma hääle andsid... :D

      Kustuta
    2. Ega ma ei mõelnudki avaldada, aga sel aastal sai minu hääle teine inimene, kui eelmisel aastal. Kuna mu lemmikud on ju kõik samas kategoorias, siis pidin valiku tegema ja sel aastal sai selle...(rõõmusta). ;)
      Eelmisel aastal märkisin Sinu blogi "üllatav uustulnuk", või midagi seesugust, kategooriasse...

      Kustuta
    3. Juhuu, olen väga rõõmus, aitäh Sulle! :)

      Kustuta
  5. Mulle nii meeldib su huumorisoon ja oskus oma pimeduse üle nalja teha. "Kapist ei hakanud midagi silma". Ausalt, ma täiega imetlen seda omadust su juures. Ei ole liiga palju inimesi, kes enda kulul nalja suudavad teha ning sina suudad seda veel olukorras, mis enamusele meist tunduks täiesti maailmalõpuna.
    Ma kujutan ette kui frustreeriv võib aegajalt olla see, et pead kogu aeg kedagi teist usaldama, kuid ju sul on head usaldusisikud, sa näed alati kena välja:) Ära noruta ja nüüd EBAt võitma eksju!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, see oli nüüd Sul küll hea pirn - EBAt võitma :D Ma arvan, et kui Mallu ehituspoest piisavalt jämedat köit ei leidnud, siis ei võida veel nii pea ükski teine blogija Eluliste kategoorias :D

      Kustuta
  6. Hei, armas Käi! Olen su blogi külaline juba ammu, aga kirjutan esmakordselt! Super inimene oled! Imetlen iga su postitust, millest õhkub elurõõmu ja vahvat huumorit! Pea püsti! Edu sulle, hääl antud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on nii suur rõõm Su kommentaari lugeda. Nii super äge, et otsustasid endast jälje siia jätta. Ühtlasi aitäh ka hääle ja toetuse eest! :)

      Kustuta
  7. Tere Kai! Avastasin täna Su blogi, tänu EBA-le, siis kui olin juba ära hääletanud.. Hääletades mõtlesin, et tegelikult ükski blogi polnud tegelikult südamelähedane, kuidagi pealiskaudsed ja nii "ideealsed" kõik. Ja siis jõudsin järeldusele, et õige blogi on see, kus räägitakse nii nagu on: põnevatest seiklustest, piinlikest olukordadest, õppetundidest ja hea oleks kui saab natuke naerda ka. Ja Sinu blogi ongi täpselt selline!!! Sinu hea omadus on veel see, et julged ja oskad enda üle ka naerda. Kõik ikka naljalt oma blogis nii teha ei julge. Palju palju jõudu ja kordaminekuid Sulle! Mul nüüd mitu päeva sisustatud, et kõik postitused järgi lugeda.
    PS: hääletasin Sinu poolt teises arvutis ka :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen nii õnnelik, et leidsid tee minu blogipessa ja veel toredam on see, et kõik see, mida ma siin teen, et see puudutas Sind. Nii vahva ikka! :)
      Aitäh Sulle toetuse eest! :)

      Kustuta
  8. Mina hääletasin ka Sinu poolt. Saame tuttavaks ja vabandust et juba Sinatan. Mina olen Silvia.
    Kui ma esimest korda Sinu kirjutist lugesin pidin ma imestusest ja imetlusest pikali kukkuma :)
    Sa oled inimene kes ei arva et elu talle midagi võlgu on, tänulik elu ja kõige eest. Milline inspiratsioon teistele!
    Väga rõõmus et Sinu blogi leidsin, see on suur eeskuju!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere, Silvia! Mul on ääretult suur rõõm, et leidsid tee minu blogipessa ja aitäh nende tunnustavate sõnade eest. See tähendab mulle nii palju! :)

      PS. Sa võid täiesti rahulikult mind ka edaspidi Sinatada. Minu meelest ongi nii kuidagi palju lähedasem, nagu sõbrad või nii :)

      Kustuta
  9. Hei!
    Mul tekkis hoopis üks küsimus seda postitust lugedes.Olen 7 viimase aasta jooksul mitmel matusel käinud.Ükspäev hakkasin ühe tuttava inimese nägu meenutama ja no nii hägune pilt oli.Võib-olla ongi see tobe küsimus,aga no küsimata ka ei jäta - kuna sa juba palju aastaid "pole endaga silmast-silma kohtunud",siis millisena sa mõttes ennast näed? Kas enda nägu saab meelest ära minna?
    Blogi loen aga siira austusega ja naudin sinu ladusat "sulge".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii mina ise, kui ka mu pere ja sõbrad on mul mälus sellistena nagu nad olid 10-aastat tagasi. Ma olen ise ka selle teema peale korduvalt mõelnud ja hetkel olen arvamusel, et enne kui mul pole käega tuntavaid kortse või muid muutusi, siis olen enda mälus sellise 20de alguses oleva sileda näolapiga, millele on ajajooksul lisandunud veidike väljakumavat naiselikku intelligentsi (ma vähemalt tahaksin seda uskuda).
      Ma arvan, et kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama natuke nägemist tagasi, siis ma saan kerge šoki sellest, et kui vanaks kõik mu ümber on jäänud (kaasaarvatud ma ise). Oleme seda Joosepiga arutanud ja ma tahaksin kindlasti seda hetke üles filmida.

      PS. Ja loomulikult suur tänu tunnustuse eest! :)

      Kustuta

Back
to top