Pardiralli

Ma ei tea vist ühtegi inimest oma sõpruskonnast, kes ei teaks, mis on Pardiralli. Kuid ma tean päris mitut inimest, kes on vägagi kursis selle ellukutsutud ürituse ülla eesmärgiga, kuid kahjuks tihtipeale unustavad oma kiires elutempos ära, et millal ja kus see toimub ja kuidas üleüldse saab enda panuse anda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks.

Täiesti juhuslikult koperdasin minagi täna blogijate grupis postituse otsa, kus oli juttu sellest, et tänavu kutsusid Pardiralli meeskond blogijaid üles toetama ja soetama oma blogi nimega piilusid ning kohe pikemalt mõtlemata olin ka mina valmis oma kaks kätt ära andma (või no õigemini käsi nad õigupoolest ei soovigi annetuseks), vaid piisab ka sellest, kui soetate endale kasvõi ühe vahva vannipardi, kes 10. juunil alustab Kadrioru kanalis võistuujumist koos teiste tuhandete heategevuslike kummipartidega.

Kui inimesed üsna sageli imestavad minu elurõõmu üle ja küsitakse, et mismoodi ma suudan kõige selle keskel (diabeedi tüsistuste ja peale pimedaks jäämist) olla nii positiivne ja elujaatav, siis vastust ei pea kaugelt otsima - ma arvan, et minust on palju halvemas ja raskemas olukorras inimesi. Kui ma mõtlen nendele väikestele lastele ja nende vanematele, kellele tehakse vähkkasvaja diagnoos teatavaks, siis ma arvan, et mitte keegi, kes pole selles olukorras ise olnud, ei suuda päris täpselt seda tunnet ette kujutada, kuidas võiks selline uudis ühele perekonnale mõjuda. See oleks nagu pauk vastu vahtimist, mis korraks halvab mõtlemis- ja kõnevõime. Justkui oleksid mingi mulli sisse sattunud, kust kuuled läbi summutatud heli arsti kaastundlikku juttu, edasisi juhtnööre ja selgitusi, kuid ei suuda reageerida ning hiljem, kui reaalsus  kohale jõuab, siis kõik need laviini tagant valla pääsenud küsimused hakkavad lapsevanemaid enda alla matma. Uh, ma ei taha isegi sellele pikemalt mõelda, see on lihtsalt nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane.

Minu oma enda õde võitles ka mõned aastat tagasi vähiga ja õnneks praeguse seisuga on kõik stabiilne, kuid kahjuks pole see ainus juhtum minu lähikondsete seas. Üks minu armas-kallis-tore sõbranna on samuti pool oma elust võidelnud haruldase vähivormiga. Siiani õnneks edukalt, kuid tegelikult keegi meist ei tea kauaks... Ta alles hiljuti luges mulle oma digiloost analüüsi vastuseid ette ja kui lõpetas, siis minu esimene lause väriseva lõuaga oli: "Sa sured ju varsti ära!" Jah, see pole vist päris see lause, mida vähihaigele öelda, aga see kõik oli kuidagi nii sünge. Ta ise muidugi vastas minu morbiidsusele eriti optimistlikult: "Oot, ma loen Sulle need vastused ka ette, mis on positiivsed..."
Aga ausalt öeldes, kui lõpetas nende n-ö heade analüüsivastuste loetelu, siis ma jätkasin sama šokeeritult: "Need pole ka ju korras ega referensis..." "Jah, aga need on stabiilsed!", teatas sõbranna rõõmsalt.
Ma tohutult imetlen seda inimest. Ta on mulle suureks eeskujuks ja võiks olla ka teistele irisejatele, kuid paraku ei ole sõbranna huvitatud taolisest tähelepanust.

See on üks tohutult valus teema ja ma sooviksin, et mitte ükski inimene ja lapsevanem ei peaks mitte kunagi midagi sellist läbi elama või tegema. Paraku ainult soovidest jääb väheks. Soovijaid ja mõtlejaid on meil ühiskonnas jalaga segada, aga tegutsejaid ja pealehakkajaid vähevõitu. Seega kutsun mina kõiki oma lugejaid üles samuti Pardirallit toetama! Soetage ka endale kasvõi üks part või kolm parti, nagu mina seda tegin ja las nad siis sulistavad uhkelt ja võidukalt finiši poole. Rohkem infot Pardiralli kohta leiate siit!

PS. Kuna me elame tänapäeval ületootmise keskkonnas, siis tekkis inimestel küsimus, et kas iga aasta toodetakse Pardiralli tarbeks uusi kummist parte, et mismoodi see meie keskkonnale mõjub!? Kuid saadud info põhjal saan kinnitada, et pardid on korduskasutatavad ja seega ei tohiks antud heategevuslik aktsioon meie keskkonnale halvasti mõjuda.

(freeimages.com)


CONVERSATION

1 kommentaari:

  1. Mina ei teadnud mis on Pardirallu, aga ma ei ela ka Eestis. Nüüd uurin seda edasi siis. Aitäh selle väga tähtsa teema postituse eest.

    VastaKustuta

Back
to top