Ma ei tea vist ühtegi inimest oma sõpruskonnast, kes ei teaks, mis on Pardiralli. Kuid ma tean päris mitut inimest, kes on vägagi kursis selle ellukutsutud ürituse ülla eesmärgiga, kuid kahjuks tihtipeale unustavad oma kiires elutempos ära, et millal ja kus see toimub ja kuidas üleüldse saab enda panuse anda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks.
Täiesti juhuslikult koperdasin minagi täna blogijate grupis postituse otsa, kus Pardiralli meeskond kutsus blogijaid üles toetama ja soetama oma blogi nimelisi vanniparte. Ning kohe pikemalt mõtlemata olin ka mina valmis oma kaks kätt ära andma (või no õigemini käsi nad tegelikult annetuseks ei soovigi), vaid piisab ka sellest kui soetad endale kasvõi ühe vahva vannipardi, kes 10. juunil alustab Kadrioru kanalis võistuujumist koos teiste tuhandete heategevuslike partidega.
Kui inimesed siin üpris sageli imestavad minu elurõõmu üle ja küsivad, et mismoodi ma suudan kõige selle keskel veel nii positiivne ja elujaatav olla, siis vastust ei pea kaugelt otsima - ma lihtsalt arvan, et minust on palju kehvemas ja raskemas olukorras inimesi. Kui ma mõtlen vähihaigetele lastele ja nende vanematele, siis ma arvan, et mitte keegi meist, kes pole antud olukorras ise olnud, ei suudaks seda tunnet ette kujutada, mida võib ema-isa süda tunda kui tehakse diagnoos teatavaks, ja kuidas see mõjutab perekonda tervikuna.Oeh, ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. See on lihtsalt nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane.
Minu oma lihane õde võitles samuti mõned aastat tagasi vähiga, kuid õnneks praeguse seisuga on kõik stabiilne. Aga kahjuks pole see ainuke juhtum minu tutvuskonnas. Üks minu väga kallis sõbranna on samuti poole oma elust pidanud võitlust haruldase vähivormiga. Siiani õnneks edukalt, kuid tegelikult keegi meist ei tea kauaks... Alles hiljuti ta luges mulle oma digiloost analüüsi vastuseid ette ja kui oli lõpetanud, siis minu vastus talle oli: "Sa ju sured varsti ära... " Jaa, see pole vist päris see lause, mida võiks vähihaigele öelda, aga see kõik oli kuidagi niii sünge. Ise ta muidugi vastas minu morbiidsusele eriti optimistlikult: "Oot, ma loen sulle need vastused ka ette, mis on positiivsed... "
Aga ausalt , kui oli nende nii-öelda heade analüüsivastuste loetelu lõpetanud, siis ma jätkasin sama šokeeritult: "Need ju pole ka korras ega referensis!" "Jaa, aga need on stabiilsed!", teatas sõbranna optimistlikult nagu lillelaps.
Ma tohutult imetlen seda inimest, ta on mulle väga suureks eeskujuks. Võiks ka teistele virisejatele olla, kuid kahjuks ei ole sõbranna huvitatud sellisest tähelepanust.
See on üks tohutult valus teema ja ma soovin, et mitte ükski inimene ei peaks mitte kunagi midagi sellist läbi elama-tegema. Paraku ainult soovidest jääb väheks. Soovijaid ja mõtlejaid on meil niigi piisavalt, aga tegutsejaid ja pealehakkajaid vähevõitu. Seega kutsun mina kõiki oma lugejaid üles samuti Pardirallit toetama! Soetage ka endale kasvõi üks part või kolm parti, nagu mina seda tegin ja las nad siis sulistavad uhkelt ja võidukalt finiši poole. Rohkem infot Pardiralli kohta leiate siit!
PS. Kuna me elame tänapäeval ületootmise keskkonnas, siis tekkis inimestel küsimus, et kas iga aasta toodetakse Pardiralli tarbeks uusi kummist parte, et mismoodi see meie keskkonnale mõjub!? Kuid saadud info kohaselt võin kinnitada käsi südamel, et pardid on korduskasutatavad ja seega antud heategevuslik aktsioon ei mõju keskkonnale halvasti .
Pardiralli
(freeimages.com)
Mina ei teadnud mis on Pardirallu, aga ma ei ela ka Eestis. Nüüd uurin seda edasi siis. Aitäh selle väga tähtsa teema postituse eest.
VastaKustuta