Günekoloogiline familiaarsus ja steriliseerimine

Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.

Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.

Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.

Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud. 

Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et  teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga  no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.

Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Steriliseerimine ei aja hormoone paigast ära, kõik toimib edasi, lihtsalt munarakk ei jõua õigesse kohta. Mul on vastupidine olukord, olen 3 korda küsinud saatekirja sellele protseduurile ja iga kord on mu arst mind põhimõtteliselt pikalt saatnud. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ee, no seda enam ma ei mõista, et milleks mulle seda steriliseerimist tahetakse teha, kui mul nagunii on neerupuudulikkuse tõttu mürgitase veres nii kõrge, et see ei lase rasestuda. Aga mis nad Sulle keeldumise põhjuseks ütlevad? :O

      Kustuta
    2. Arsti enda veendumus, et ma olen liiga noor ja tema ei taha seda vastutust (et ma kunagi kahetsema hakkan) enda õlgadele võtta. Hetkel olen tegelikult rahul küll, et siiani steriliseerimata olen, äkki tõesti võiks üks veel tulla. Olenemata sellest, kas see üks tuleb või ei tule, tahaks paari aasta pärast selle protseduuri ikkagi ära teha.

      Kui tekibki kahetsus, siis olukord päris lootusetu ei oleks, munarakke saab endiselt koguda ja kunstliku viljastamise variant jääb alles. :)

      Kustuta
  2. ega steriliseerimise käigus ju munasarju või emakat eemaldata :) ainult seotakse munajuhad kinni. kõik toimib edasi nii nagu peab ka peale seda. kui emakas või munasarjad eemaldataks, vot see on karm laks, kogu hormoontalitlus pöödub pea peale jne, aga steriliseerimine seda ei mõjuta. ehk et kui ma oleks kindel, et lapsi ei soovi, ei saa, siis ma küll laseks steriliseerida, edaspidi hea muretu elu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, mul tekkis nüüd veel mingi miljon küsimust... kui munajuha põhimõtteliselt seotakse kinni/lõigatakse läbi, siis kuhu see viljastamata munarakk läheb või kuidas nende päevadega hakkab olema?
      Ma lihtsalt mõtlen, et see on ju lõplik otsus ja kahetsema hakates ei saa seda enam kunagi likvideerida. No ja pealegi on mul niisama, ilma steriliseerimata, ka üsna muretu eluke sellel rasestumisrindel... seega ma nagu ei mõista, mis vägi peaks mind sundima seda otsust tegema, kui minus elab veel lootus, et ühel päeval on meditsiin nii kaugele arenenud, et miski pole enam võimatu :)

      Kustuta
    2. Steriliseerimine kujutab endast kas munajuhade läbi lõikamist või nende eemaldamist. Munajuha funktsioon on ainult munaraku ja seemneraku kokku viimine, muud funktsiooni sellel ei ole. Kui emakas ja munasarjad on korras, siis neid ei puuduta ja tsükkel käib samamoodi nagu enne, sest menstruatsioon tuleb ikkagi emakast, kust siis väljub sinna kasvanud limaskest.
      Sterilisatsiooniga sinu kehas ei muutu absoluutselt mitte midagi.

      Kustuta
    3. Aa, ma arvasin, et menstruatsiooni käigus väljub ka viljastamata munarakk... aga põhimõtteliselt kujutab see protseduur siis endast sama, mis on meestel vasektoomia?

      Kustuta
    4. Ma olen ikka täielik tumbajumba, lähen nüüd natukene Googeldama ja end harima :D

      Kustuta
  3. Võiks eeldada, et seda pakutakse kuna rasestumine ei ole kunagi täielikult võimatu st seda et kui peaksid rasestuma siis su keha ei pruugiks seda üleelada (näiteks vb samamoodi tuua neeruprobleemi). Kui te peres olete planeerinud tulevikku just laste saamise osas siis mis teie enda visioon on?

    Steriliseerimine tõesti on munajuhade eemaldamine või läbi lõikamine, mõlemal juhul pöördumatu protsess. Steriliseerimise järgselt toimib menstruatsioon edasi tavapäraselt, hormonaalne tasakaal ei muutu ning munasarjad toodavad hormoone nö nii kauaks kui nende loomulik eluiga on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, aga see on ju kõigest hüpoteetiline oletus, et mu organism ei peaks sellele vastu, sest mu neeruanalüüsid pole küll korras, aga need on tänu minu hoolikale veresuhkru mõõtmistele ja üleüldisele tervisekontrollile juba üle 10-aasta enam-vähem stabiilsena püsinud. Mõtlen, et isegi, kui juhtub see ime, et rasestun ja organism ei katkesta seda ära, kas siis pole ühtegi varianti rasedust võimalikult maksimaalselt ära kanda, et see ei ohustaks enam beebi tervist. Ma ise oleksin valmis kõik need nädalad olema kasvõi voodirežiimil vms. Kui aga kohe üldse pole mitte mingitki šanssi bioloogilisel teel saada, siis oleme mõelnud ka lapsendamisele. See on ka selline hästi südamelähedane teema :)

      Kustuta
  4. Ma ei saa aru, kui arstid sulle nii suurt asja nagu sterilisatsiooni soovitavad, kas nad ei ole vaevunud sulle selgitama kuidas seda läbi viialse ega miks see vajalik peaks olema???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma usun, et minu suurepärane endokrinoloog oleks selle mulle kindlasti väga põhjalikult ära seletanud ja kõikidele minu idiootsetele küsimustele ka rahulikult vastanud, kui poleks pikaks ajaks haiguslehele jäänud. Kuid günekoloog pole selle kohta midagi täpsemat öelnud, vbla oletas või eeldas, et ma peaksin ise miskit küsima, aga kuna see tuli esimesel korral nii ootamatult, siis see halvas mu mõtlemise ja ma olin nagu puuga pähe saanud. Ainus põhjendus, et miks seda teha, oligi see, et kuna mul on neerupuudulikus ja lapse saamine on riskantne, et ehk oleks mõistlik... but thats all! No ja nüüd ma siis teengi siin ise kodutööd ja researchin ning kuna elu on õpetanud, et hea oleks kuulda ka teiste lugusid ja juhtumisi, siis nii otsustasin selle teema siia üles riputada.

      Kustuta

Back
to top