Igati normaalsed täiskasvanud inimeste hirmud

Ma ei tea, kas asi on ainult minus, aga mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda rohkem me kartma hakkame. Või on asi pigem selles, et ma pole endast last välja pressinud ja tundnud seda kõikvõimast ürgset valu, peale mida kahvatuvad kõik manjakid, psühhopaadid ja kummitused... või pole laste saamise ja hirmude kadumisel omavahel mitte mingitki seost?

Ma nagu ise ei mäletaks, et oleksin lapsena midagi meeletult kartnud. No heakene küll, üksi kodus olemist ja pimedust kartsin, aga ma tulin selle hirmuga toime nii, et kui pidin ühest ruumist teise liikuma, siis ma seletasin valjuhäälselt, mismoodi ma ikka kõiksugu võitluskunste valdan ja et eriti kibe käsi olen karates. Aga sellist asja, et ma oleks lapsena kollast traktorit kartnud... no kust otsast!? :D Vbla lapsena oleme uudishimulikumad ja ei oska oma rikkumata mõistusega mõelda kõiksugu halbadele asjadele, mis võiks juhtuda...

 1. Ma kardan kõiksugu putukaid, kuid kõikidest nendest kõige hirmsamad on ämblikud - aaargh, need on ühed maailma jubedamad olevused. Usun, et teistele arahnofoobikutele ei pea rohkem midagi selgitama - me mõistame üksteist ilma sõnadetagi.

2. Ma kardan ko-hu-ta-valt treppidest alla kõndimist. Iga kord ma natuke suren seestpidiselt, kui lähenen astmetele. Kardan, et kukun endal hambad suust välja või löön peakese vastu trepiserva ära vms.

3. Ma kardan puu otsa... või no õigemini ükskõik mille otsa ronimist. Tõtt öelda olen ma ise tibakene segaduses selle konkreetse kartuse osas, kuna mind valdab ühel ja samal ajal mitu hirmu korraga. Tegu vist mingit kahtlast sorti multihirmuga. Kardan ronimist, sest siis ma võin ju kukkuda ja kui ma isegi ei kuku ja jõuan õnneliku ja tervena üles, siis valdab mind uus hirm - kõrgusekartus- et appiiii, ma olen niii kõrgel ja siis ma kardan uuesti alla kukkumist. Näiteks vaatetorni ronides valdab mind alati kabuhirm sellest, et see variseb minu all kokku.

4. Ma kardan üksi kodus olles dušši all käia. Tavaliselt ma üritangi oma duššitamised siis ära teha, kui Joosep on kodus, sest siis saab mind vajadusel päästma tulla... ja isegi vannitoa ukse lukustamine ei aita selle igati ratsionaalse hirmu vastu, sest siis ma hakkan mõtlema, et nii ei pääse Joosep piisavalt kiiresti minuni.

5. Ma kartsin kunagi jalgu voodi ette maha panna, no ikka selle voodi alt jalast krabamise värgi pärast, aga see hirm on mul õnneks tänu Janetile üle läinud, sest poobikule meeldib voodi all magada. Kuid selle asemele on tulnud teine hirm, mis on tegelikult grammike kangem... mingine next level - nüüd ma kardan, et kuskilt voodi alt tuleb mingi creapy käsi, mis libiseb vaikselt mööda madratsiserva mulle teki alla ja puudutab mind vms. Õnneks esineb seda hirmu aruharva. Enamasti siis, kui Joosepit pole kodus ja Janet magab mul voodis kaisus. Hehe, mis juhtumisi ongi täna. Ups! :D

6. Ma kardan magada varbad/jalad teki alt väljas, sest selline tunne on nagu kohe-kohe tuleb tavaline harilik jalasthaaraja manjakk ja hakkab mind sikutama. Täiesti ratsionaalne 32-aastase täiskasvanu hirm, eksju!?

7. Õhupallle kardan, või no täpsemalt seda, kui keegi palli mudib ja krigistab ja siis ma kardan, et see teeb pauku ja ma saan haiget vms. Hehe, ühesõnaga mul on pauguhirm.

8. Ma eelistan, kui magamistoas poleks peeglit. Ma varem arvasin, et see on midagi sellist, millega ma ei suudaks never ever leppida, aga Tartu üürikas elades oli meil magamistoas suur riidekapp, millel olid peegeluksed. Ma kupatasin Joosepi kapi poolele magama, aga aeg-ajalt oli ikka kõhe tunne sees ja eriti rõve oli see, et ma ei saanud kontrollida, kas siis keegi jõllab sealt vastu või mitte. Kuigi see on ka selline kahe otsaga asi. Vahel ma mõtlesin, et hah, paras tüng kummitustele, sest kui ma ei näe, siis ma ei saa ju ehmuda vms, aga no rõve on ikka.

9. Minu kõige debiilsem hirm - ma kardan pimedust. Jap, lugesite õigesti. Ma olen ise pime ja mu kõik päevad on olenemata päevavalgusest kottpimedad, aga ma fakking kardan pimedust. No ja ma ei suuda end ära petta ka, et aaa yolo, kell on üks öösel ja väljas on kohutavalt valge, ausõna on... no ei mõika, sest ma tunnen õhuniiskusest ära, et väljas hakkab hämarduma ja ööhääled on samuti teistsugused jne.

Ma tean teisi pimedaid, kellel läheb öö ja päev vahetusse ja piinlevad seetõttu öiste unetuste käes, aga no minul seda probleemi pole, sest minu organism saab suurepäraselt aru, millal on mis.

10. Ma kardan konnasid ja vihmausse. Fäkkk, mul isegi praegu käisid mingid judinad üle kere ja võdistasin jäledusest õlgu. Kusjuures, need pisikesed konnapojakesed on nunnud, aga suured konnad... no las nemad elavad seal kus nad elavad ja hüppavad mööda oma rada ja ausalt ma ei tunne puudust ega vajadust, et keegi jookseks konn pihus mulle seda näitama. Eriti haige tegu on see, kui keegi ajudebiilik arvab, et maru naljakas on inimest, kes kabuhirmus kardab konni, konnaga taga ajada. Ma ei tea, kui kellegil oleks vee- või uppumishirm, kas see oleks naljakas, kui ma lohistaksin selle inimese nattipidi vette, pärast lihtsalt lohutaksin, et hahaha, rahune maha, ma tegin ju lihtsalt nalja. Loll nali.

Muide... kas teadsite, et inimese puudutus mõjub konnale kõrvetavalt? Nii et polegi tarvis neid vaesekesi näppida ja neile sellega haiget teha. Hehe, mulle just meenus, et suvel smuugeldasid naabrilapsed mulle purgiga päevakoerakesed söögilauale ja kui Joosep koju jõudis ja märkas, siis küsis, et mis ussikesed meil laual on, mille peale ma lihtsalt pistsin üle kortermaja kiljuma ja pröökama, et viigu äraaaaa! Ega ma otseselt päevakoerakesi ei kardagi, sest need on sellised nunnult karvased ja värvilised, aga kunaJoosep küsis ainult usside kohta, siis mul flippis juba ära :D

Mul on tegelikult veel  kõiksugu vahvaid asju, mida kardan (keldrid, käsipuud, helistada, kollased traktorid jms), aga no praeguseks aitab nendest kah. Fun fact: sattusin ühte lastefoorumisse laste hirmude kohta lugema ja seal üks laps kirjutas, et kardab megaaa palju asju ja siis ladus reaalselt oma kolm hirmu letti ja ma oma 10 hirmuga ei tundnud end ju sugugi esmaklassilise äpuna, mkm. Mul pole vabanduseks isegi seda tuua, et olen viie aastane plikatirts.

Mida imelikku/veidrat/naljakat Teie kardate?

CONVERSATION

26 kommentaari:

  1. Abitust. Et asjad juhtuvad ja ma ei saa midagi sinna parata. See hirm tekkis mul just pärast laste sündi.
    Harilikke jalahaarajaid, konni, kõrgust jms mitte, ämblikke aint siis, kui nad on väga suured, rasvased ja minu vahetus läheduses.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ööäää... mul oli juba Sinu kommentaari viimast lõiku äärmiselt ebameeldiv lugeda, uh!

      Ma enam ei mäleta, kes mul külas käis, aga lahkudes mainis, et mul on vetsus ämmelgas ja kuna Joosepit polnud ka minu õnnetuseks parasjagu kodus, siis nii ma kannatasin tunde ja tunde pissihäda. Ma ei julenud isegi vannituppa minna, sest need kaks ruumi paiknevad kõrvuti, kuigi nende vahel pole ventileerimisresti või muud säärast.

      Kustuta
  2. Ma olen ka mõelnud, et millegipärast vanuse kasvades tuleb hirme juurde. Enamik hirme pole küll kollide ja kummitustega seotud, aga mida ma kardan, aga varem ei kartnud: lennukiga lendamist, lõbustuspargi atraktsioone, reisimisega seoses inimrööve ja terroriste jm. Liiga palju asju, millega ei peaks oma pead vaevama. Lapse olen ka saanud ja temaga seoses on ka hirme juurde tulnud (a la kui keegi teine teda hoiab, siis kas teda ikka valvatakse ilusti.) Ehk siis kummituse hirmu pole juurde tulnud, aga muid hirme... liiga palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see mure ja hirm oma lapse pärast on vist iga normaalse ema loomulik osake. Natuke imelik oleks ka, kui Sul oleks täiesti pohlad :)

      Ma enda lendamishirmu ei oska kommenteerida, sest ma pole kunagi lennanud. Aga kui võtta arvesse minu suhted kõrgusega, siis ega ei pea vist eriline geenius olema, et välja nuputada, kas ma kardan tuhandete meetrite kõrgusel viibimist.

      Kustuta
  3. Oh, ma noogutasin enamus punktides kaasa :D
    Aga kardan, et minuga juhtub midagi kui ma magan. Ma poole kohaga üksikvanem ja lapsega 8 kuud aastas kokku üksi. Eks ikka kardan, et minuga juhtub midagi ja mis saab mu väikesest lapsest...
    Haigusi kardan. Metsikult kardan raskeid haigusi.
    Autoga sõita, aga pean. Igasuguseid asju kardan veel. Nt paksuks minna :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma võin vabalt Su tupsununnu enda hoole alla võtta ;) Mitte et ma arvaks või loodaks, et Sinuga midagi halba juhtuks, aga no lihtsalt :D

      Ma võin vabalt Su tupsununnu enda hoole alla võtta, mitte et ma arvaks või loodaks, et Sinuga miskit halba juhtuks, aga no lihtsalt teadmiseks :D Hehe, see ei mõjunud vist eriti lohutavalt või rahustavalt :D

      Paksuks ma ei karda minna, sest enamikel juhtudel saame me ise seda vältida või seda muuta. Kroonilisi ja raskeid haigusi ma samuti otseselt ei karda ega mõtle nende peale (see oleks liiga kurnav), aga ega need midagi toredat ei ole küll. Aa, tegelikult kardan küll ühte asja kohe hirrmsasti - kõikvõimalikke amputatsioone, uh.

      Kustuta
  4. Nonii... pane ennast valmis, siit tuleb maailmarekord ilmselt😀
    1. HERILASED ja kõõõõik lendavad putukad
    2.vaimud, kollid, jalasthaarajad jne jne
    3.hiired, rotid
    4. Ämblikud
    5. Konnad, ussid, teod, sisalikud
    6. Kõrgus (ou fakk)
    7. Koopad, maaalused käigud jms
    8. Veeall olemist
    9. Pimedust
    10. Üksi kodus olemist
    11. Üksi kodus duššiall käia
    12. Võõraid inimesi
    13. Trepid
    14. Keldrid
    15. Torud (kanalisatsiooni)
    16. Mootorimürinat
    17. Alarmi (mitte äratuskella aga konkreetset alarmi... nt laevades või tehastes... thank gaad ma pole ihukõrvaga seda kuulnud)
    18. Verd
    19. Et keegi ründab mind avalikus WC
    20. Lennata (lennukis loen tunide kaupa issameiet😀)
    No need on nüüd need hirmud, mis kohe meenusid... suva järjekorras. Ma tean, et neid on teine samapalju veel, aga hetkel kargasid need ainult ette😀😀

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaha, you saved my day! Ma polegi siin ainuke veidrik koos oma hirmudega :D

      Aga eriti räige kajakaga sain ma maha siis, kui lugesin punkti nr. 19. Mul oleks ainult üks pisi-pisitillukene täpsustav küsimus selle avaliku vetsu kohta. Kas Sa kardad rünnaku alla sattuda siis, kui oled kabiinis hädal, kõige haavatavamal hetkel, püksid rebadel või eesruumis, kuskil kraanikausside juures või vahet pole, sest avalik vets on avalik vets? :D

      Kustuta
    2. Eesruumis on suurem hirm:D seal kõik kõle ja lage. Potil on suht ok, saan ju ukse lukku panna:'D Nendesse ühe potiga ruumidesse (no, kus ongi ainult väike ruumiuberik ühe potiga) ma üldse oma nägu ei näita :D

      Kustuta
  5. Et asi üldse lihtne ei oleks, siis ma kardan samuti treppidest alla tulla.... aga ma kardan ka liftiga sõita ;) ja kuna mu töös tuleb päris tihti ette olukordi, kus ma pean jõusma 9 kordse maja 8-ndale korrusele, siis jah. Eriti kreisi on siis, kui see lift juhtub veel olema eriti väike ja ma pean seal olema koos paarimehega- ongi täpselt nii, et seisad teineteise vastu ja liikumisruumi nagu polegi ... kohutav. Ja ma olen tegelikult ka jala trepist üles roninud kaheksandale, sest ma ei suutnud end sundida lifti minema ;)

    VastaKustuta
  6. Ma arvan, et 70000+ eestimaalasel on hoopis hullem ja verdtarretavam foobia, milleks on Kainoblogfoobia. Ehk siis, et Kai otsustab blogimise lõpetada :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahahaha, tõsi! :D

      Kustuta
    2. Nii, kaks selle kategooria foobikut on olemas - kus need ülejäänud 69 998 on? :D

      Kustuta
    3. Nad on veel selles "denial" faasis :-)

      Kustuta
  7. Lapse saamine jah pigem kasvatab hirmude hulka. Esiteks hirm lapse pärast ning teiseks veel hirm enda pärast, sest tahaks ju ikka oma lapse kasvamist ka näha.
    Mina kardan keldreid/koopaid ja keldreid. Mis kõrgusekartusse puutub siis vaatetorni võin ronida ja alla vaadata aga toolil püsti seismine on lihtsalt kohutav kogemus :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ooojaaa, need keldrid, ma pole vist aastaid enam üksi keldris käinud. Ma isegi ei kasuta I-korruse käsipuud, sest see paikneb keldrisse mineva trepiga paralleelselt.

      Kustuta
  8. Peegli ja jalast kinni haaramise hirmu selgitab minu jaoks see, et peeglid ongi portaalid, kui sa ikkagi kedagi kardad seal näha, siis võibki juhtuda, et keegi seal on :D

    Siin rohkem kirjas selles kirjas http://latene.ee/index.php?route=module/kbm/article&kbm_article_id=554

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ee, tänks vist... ma pole sugugi kindel, et tahan seda lugeda. Vahel on teadmatuses palju toredam ja tervislikum elada :D

      Kustuta
  9. I feel you! :D Ma kardan ka konni ja putukaid ja ussikesi jms. Peale selle kardan paaniliselt kõrgust, pimedust, liftiga sõitmist, KLOUNE ( :D päriselt! ), ja noh, kõik need harilikud jalasthaarajad ja muud jutud ka muidugi. :D

    VastaKustuta
  10. Räägitakse, et hirmudega tõmbad neid olukordi ligi, mida kardad. Mul on veider hirm käia mööda prügikastidest, mis on bussipeatustes ja kõrgema auguga. Auk on nagu külje peal. Ma kardan millegipärast, et sealt lendab herilane välja ja nõelab mind. Olin seda tükk aega kartnud ja reaalselt... ühel päeval ootasin trammi kitsa tee peal ja nii palju rahvast oli, et ainus vaba koht seismiseks oligi sarnase prügikasti ees. Seisin seal ja järsku lendas sealt välja herilane ja jäi maandus mu kaela ja lillelise salli vahele ja nõelas mind! Ma pole oma elus suuremat kokkusattumust kogenud ja püüan enam mitte karta eriti midagi. Paratamatult neid prügikaste kardan ma endiselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eee, ma arvan, et see oli Sul lihtsalt üks väga erandlik kokkusattumus, sest kui meie hirmud tõmbaks olukordi ligi, siis ma peaks ammuilma olema sada korda koos vaatetornniga alla pudenenud, hambutu ja viibima mitmekordse närvivapustusega psühhoneuroloogiahaiglas :D

      Kustuta
  11. Omg! Minu hirmud pole siis mitte midagi... unustasin omad juba ära. Aga tõsi ta on, et mida aasta vanemaks, seda rohkem hakkad kartma. Mingis mõttes tobe, sest elukogemust tuleb ju juurde. Aga samas näed-kuuled ka rohkem ja hakkadki kartma. Eriti kui meedia otustab mingit teemat üle paisutada.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hehe, ma tegin mingit eriti imeliku ja naljakat häälitsust, kui lugesin, et Sa unustasid minu hirme lugedes enda oma ära :D

      Kustuta
  12. :)) Ma kardan ka konni. No üsna paaniliselt kohe, pisikesi ka. Konnakudu ei karda õnneks, see on lihtsalt vastik :D Ja miskipärast jah on see minu konnahirm ka teistele väga naljakas, tänks, tõesti. Ja kukkumist kardan ka... st kõrguses on pisut ebamugav just seetõttu, et kujutan ette, kui jõle tunne oleks sealt alla lennata. Huuh, see vabalangemise tunne, õudus, kõrgemalt kui 2 m ma ei ole nõus alla hüppama iial.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaaaa, Sa kirjeldasid ülitäpselt seda tunnet, mida minagi kõrgel olles tunnen ja mõtlen.

      Kustuta

Back
to top