Algselt polnud mul üldse plaanis kirjutada koolitusest, kuhu ma end kirja panin ja mis toimub märtsi lõpuni BFMis. Aga kuna üks mu lugejatest, kes ilmselgelt polnud mu SEDAPOSTITUST lugenud, siis juhtuski nii, et kui me sõpradega lõunapausi ajaks Oaasi vajusime, tuli Mirelin mind tervitama (tsauki-tsau!).

Mul on muidugist alati siiralt hea meel, kui ma kohtun oma lugejatega, aga kuna tol momendil suutsin ma end ogaraks põdeda oma katkise ninaaluse pärast, siis ma pole sugugi kindel, et see va mu rõõm kuskilt otsast ka välja paistis. Suutsin hoopis terve einestamise aja mõelda, et jeebus küll, kui ko-hu-tav ma praegu välja näen. #ulatagekeegipalunmullepaberkott

Joosep küll väitis, et kuna ma olen nii lühike, siis otsa vaadates pole absoluutselt midagi aru saada, aga noh… eks Joosep ole minust väheke pikem ka, aga Mirelin oli ju põhimõtteliselt minu pikkune. Mulle vähemalt tundus nii. Ma ei saa seda küll sajaprotsendilise kindlusega väita (vähemalt mitte sama kindlalt nagu ma väidan seda, et mul käisid öösel ufod), sest no teate ju küll – mu silmamõõt ei kannata kriitikat, on teine pisut nihkes.

Koolituspäevad ise olid ääretult pikad ja tahaks öelda, et sisukad, aga tegelikult sai esimestel päevadel selgeks see, et liiga palju laialivalguvat juttu, ei püsita teemas, osad kursuslased arvavad, et nad peavad koolitajaga vaidlema ja ise õpetama, metoodikat pole ja vist ei tule ega anta ka. Seega on kogu see algus üpris konarlik ja segadusttekitav ning kohati kurnav.
Tuupurid BFMis istumas ja nagu käsnad uut tarkust endale sisse imemas

Haha, hea naljavend, ma polegi ju veel teile öelnud, et mis koolitusel ma käin. See on kirjeldustõlke koolitus. See tähendab seda, et koolitatakse välja inimesi, kes hakkavad tegema filmidele, lavastustele, erinevatele näitustele, muuseumieksponaatidele, spordiüritustele, you name it, kirjeldustõlget. Ühesõnaga kõik kirjeldatakse ära, mida kirjeldada annab. Et vaegnägijad ja pimedad saaksid ka osa sellest, mis jääb visuaalsuse puudumise tõttu saamata. Kindlasti tekkis teil nüüd küsimus, et kui mina olen pime, et mida mina siis seal teen – ma ei saa ju teistele kirjeldada kui ma ise ei näe. Aga konks peitub selles, et kirjeldustõlk teeb alati, no peaaegu alati, koostööd kirjeldustõlke konsultandiga, kelleks on siis pime inimene.

Kirjeldustõlk võtab filmi, paneb kirjelduse ajakoodidega kirja, et mis toimub sel ajal filmis, kui dialoogi pole ja selle asemel kostub lihtsalt mingisugust muusikat, müra, arusaamatut tegevust jms. Ühesõnaga kirjeldada ei saa kõiki detaile (isegi kui saaks, siis muutuks see lihtsalt üleliigseks infomüraks), aga kirjeldustõlk koos konsultandiga peavadki suutma selle kõige oluliseima esile tõsta. Konsultandina pean mina veenduma, kas mina kui pime saan aru, mis filmis toimub ja kui kõik on sobiv, siis loetakse see kirjeldustõlge filmile peale ning film läheb sihtrühmale. Konsultant kirjeldustõlkele on nagu rallisõitjale kaardilugeja – ilma selleta ei saa.
Kes mäletab, siis novembris kirjutasin ma sellest Apollokinoskandaalist ja see sai tohutut vastukaja ning loomulikult ka palju küsimusi teemal, et mismoodi pimedad filmi vaatavad, mida see meile annab jne. Loomulikult tavakinos pole kirjeldustõlkega filme, aga mis arvate, kas oleksite huvitatud, kui ma korraldaksin meile ühe pimefilmiõhtu? Minu poolt oleks kirjeldustõlkega film, mille ise välja valite, silmaklapid, snäkid ja ohtralt musta huumorit pimedate pihta. Ainuke murekoht on pleiss, et kus seda teha? On kellegil ideid?

Ühesõnaga need, kes arvavad, et sellel mõttel on jumet (teised hoidke oma arvamus endale), siis andke julgelt siin või Kai pimeduses kobamas Facebooki kommentaariumis märku ja kui mingi seltskond huvilisi on olemas, siis viskan eventi üles ja lisan filmid valikusse.

*Nii… naaseme tagasi koolituslainele

Esimese päeva lõpus külastasime ka Kadrioru kunstimuuseumi ja kui ma poleks olnud mega väss, siis oleksin suutnud rohkem nautida kogu seda barokiaegset ilu, majesteetlikust, suursugusust jne. Kõige ägedama mulje jättis mulle kamin, mida ma sain näppida, Pätsi tubaka- ja konjakikapp, mida sain samuti puutuda ja siluda ning skulptuuridetuba, mis liialdamata oli põrandast laeni pisikesi skulptuure täis. Suuremad skulptuurid nagu Kentaur, armastusejumal Amor koos Psychega paiknesid ruumi keskel.


Mina suursugust hallist dolomiidist kaminat peasaalis kompamas, püüdes aru saada, mis asi on voluudid, stukkdekoor ning kus paiknevad need paganama lille- ja leheornamendid

Muuseumipäeva lõpuks istusime kõik meisterdamislaua taha ja pidime A5 suuruse kaardi peale šablooni abil Kentauri või ingli plastiliinist mätsima. Aluskaart oli musta värvi ja selle peale oli kirjaklambritega kinnitatud šabloon ja selle šablooni tühjad alad tuli valge plastiliiniga üpris õhukese kihina katta. Hiljem, kui šablooni eemaldasid, siis ilutseski musta taustaga kaardil valge plastiliiniga tehtud vastav kujutis. Minul oli Kentaur ja ma sain hiljem eraldi töötoa läbiviialt kiita, et mul oli ääretult kunstiline tulemus, kuna osad kohad olid paksema kihiga kaetud, osad kumasid musta aluskaarti läbi ja ühesõnaga tulemus olevat ääretult kunstiline.
Me oleme väga "innukad" kuulajad. Siinkohal pigem ma ei kirjeldaks meie näoilmeid. Mitteteadlik kirjelduse lugeja võib muidu arvata, et need on kaks muusemisaali valvuritädi, kes kadunud Maapanga toolidel tukuvad ja tahavad kogu oma pensioni kahekupüüristes kätte saada… :D

Postituse lõpetuseks lisan siia Kadrioru kunstimuuseumi koduka lingi, kus saate lugeda, mismoodi kirjeldatakse pimedatele ja vaegnägijatele Kadrioru lossi peasaaali. Link SIIN!

Väga-väga paljud on uurinud ja küsinud, et miks ma viimased aasta aega olen nii vähe bloginud, et kas kõik on ikka korras. Eriti ehmatas mind möödunud nädalal ühe hea sõbranna poolt öeldud lause, kui ütles, et ma paistan kuidagi kurb olevat. See tuli nii ootamatult, sest ma ei osanud oodata, et keegi võiks suuta mind niimoodi läbi näha ja märgata seda kaotusvalu, mida ma oma südames olen salaja kandnud. Eneselegi teadmata jätnud see vahejuhtum siis mingi sügavama jälje mu hinge.

Me ei ole Joosepiga sellest kellegile rääkinud – ei perele, ei sõpradele, mitte kellegile. Lihtsalt aasta tagasi oli mul raseduse katkemine. Nonii. Ütlesingi selle nüüd välja. Jah, kuna ma teadsin, et ma olen riskirase ja kui rasestun, siis suure tõenäosusega rasedus katkebki ja teades oma olukorda ja kõiki riske, faktoreid ja tõenäosusi, siis ikkagi... ma polnud selleks emotsionaalselt valmis!

Mäletan, et ma alguses ei julenud Joosepile uudist teatavaks tehagi ja ei, mitte sellepärast, et ma oleksin peljanud mingisugust ebameeldivat reaktsiooni, vaid ma ei tahtnud asjatult lootusi üles kütta. Omast arust püüdsin sedasi kaitsta ja säästa Joosepit kaotusvalust ja pettumusest, kui rasedus ei jää püsima. Nüüd sellele "suurepärasele" plaanile tagasi mõeldes – puhta loll, mitte puhta pime! See pole aeg ega koht, kus mängida sõjaprintsess Xenat.

Aga no Joosep loeb mind nagu lahtist raamatut ja sai peagi aru, et ma olen ja käitun kuidagi teistmoodi. Et tiksun mingis omas mullis, olen ajameelsem ja emotsionaalsem. Nii tuligi üks õhtu Joosep magamistuppa ja küsis, et mis minuga lahti on. Ma muidugi eitasin kõike, aga Joosep ei jäänud uskuma ega leppinud mu vastustega ning muudkui pinnis edasi. Kas mina olen midagi teinud? Kas keegi teine on Sulle haiget teinud? Kas Sa oled surmavalt haige?

Ei, taevas hoidku! Ja asi olekski võinud sellega piirduda, sest midagi polnud ju halvasti ja mitte keegi polnud mulle ka midagi paha teinud, AGA... siis ta küsis selle saatusliku ja õige küsimuse – kas see on temaga seotud. No sellele ei saanud ma ilmselgelt enam eitavalt vastata. Nii ma siis kössitasin voodi serval, pilk maha suunatud, saunarätik ümber (olin just äsja dušši alt tulnud), kui ma peakese norgu lasin ja pobisesin moka otsast, et ma olen vist *peaaegu hääletult* rase...

Joosep oli mingi sekundi vakka ja (seedis vist mu öeldut, et kas kuulis ikka õigesti) ja siis tuli istus mu kõrvale ja kallistas mind. Oeh, mul praegugi valguvad silmad vett täis. See oli ilus ja maagiline hetk oma lihtsuses.

Nii ma elasingi iga päev lootuses ja palvetasin, et palun-palun tee nii, et see oleks pisike maailmaime ja kui mitte maailma, siis meie pisike ime. Aga paraku ei läinud asjad nii.

Ma ütlen ausalt – ma ei nutnud kordagi, aga ma tundsin tohutut pettumust ja kurbust. Ajaga see lahtus, aga kui hakkas lähenema see aeg, mil oleks pidanud meie beebi ilmavalgust nägema (kui kõik oleks plaanipäraselt läinud), siis tekkis mul tohutu tõrge beebi- ja pereblogide vastu, kõikide maailma rasedate vastu jne. Ma suutsin pidevalt kedrata enda peakeses, et kui rasedus poleks katkenud, siis oleks meil praegu imearmas beebi, kelle pehmeid juukseid nuusutada, nahka silitada ja lihtsalt armastada taevatähtedeni ja sealt edasi. Mul oli hea meel küll teiste üle, aga ma ei suutnud feikida rõõmu ja elada kaasa ja patsutada teiste rasedate punusid. Lihtsalt ei suutnud. Ma soovisin neil hetkil lihtsalt olla nähtamatu või kuskile maa alla vajuda, kui järjekordne rase mulle ligines. Vaevalt, et möödunud aasta oleks olnud kuidagi erakordselt rasedaterikas, aga ma lihtsalt suutsin peaaegu igal pool näha beebindust.

Tänaseks olen sellest tundest üle saanud ja ma võin vist selle leinaperioodi lõppenuks lugeda, sest kurbus on asendunud uue lootusega ja seda just tänu selle uue uudise valguses, et nüüd saab ka doonorneeruga rasedust kanda. Nii et ma võtan rahulikult, ülemäära palju ei põe ja ma siiralt usun, et igal asjal on oma aeg ja kõik, mis peab tulema, tuleb omal ajal ja omal viisil. Ja lõpetuseks pean ma ära mainima, et kui armas ja toetav on Joosep kogu selle aja olnud. Lav ya! ❤️

Teate, mis on kõige, kõige silmakirjalikum ning mis ajab mul konstantselt südame pahaks? See kui Elisa Kolk, BSH või kes iganes teised avaliku elu tegelased postitavad Instagrami endast paljastavaid meelaid fotosid ja siis meedia korjab need silmagi pilgutamata üles ja lisab pealkirjaks "Vaata neid isuäratavaid pilte". See sama meedia, kes avaldab usinasti #metoo ahistamisartikleid ning muudkui kaagutab juurde, seistes justkui selle eest, et naisi ei vaadataks kui seksobjekte, kui järjekordset lihakäntsakat, mille peal oma rahutust püksis ja peas rahuldada. Et lihtsalt küsin, kas endale ei tundu see käitumine veits skisofreeniline? Kohe päris ausalt. Kui natukenegi analüüsida meedias valitsevat olukorda, kas siis selline käitumine ei tundu skisofreenililiselt silmakirjalik?!

Ühe käega anname piitsa ja noomime, et paha-paha, kui vahite vesistava pilguga poolpaljaid ihusid, ja hoidku taevas selle eest kui keegi neist julgeks veel vilistada kah või kommenteerida, sest see paneb meid naisi odavate koertena tundma. Ja täpselt seal samas kõrval me kutsume mehi kokku sõnapaariga "isuäratav keha". Ja siis pärast on terve kommentaarium ilkuvaid ja halavaid komme täis, et mehed on šovinistist sead, kellel tuleks munad maha võtta ja kloostrisse saata. Mehed siis ikka, mitte munad. Otsustage lihtsalt ükskord ära - kas toetate #metoo kampaaniat või teil on pohhui ja tunnistage seda, et teid ei koti naiste ahistamine, teid ei koti need hingelised traumad, teid ei koti mitte miski, mis on loo sügavam point. Peaasi, et saaks ainult oma klikid kätte.Vähemalt nii palju ausust ja austust võiks lugejate vastu olla! Ja ohvrite vastu kah.

Ja see ei kehti ainult #metoo kohta. Sama dendentsi võib märgata ka alkoholi ja liiklusõnnetuste, pere vägivalla ja muude sarnaste uudiste kohta. Üks kord oli Delfis täpselt kaks uudist kõrvuti. Üks lugu oli sellest, mismoodi alkoholi liigtarbimise tõttu kasvavad lapsed joodikvanematega ja teine uudis ilutses kohe seal samas kõrval, mis soovis teada kui palju keegi peol alkot joob. Muidu nagu poleks miskit, aga see polnud selles stiilis artikkel, et äkki katsuks vähem juua või midagi sellist, vaid konkreetselt alkohooli propageeriv postitus. Nagu alkotehase tellitud varjatud reklaampostitus. Joosep kommenteeris ka seda viimast artiklit, kus kirjutas, et meie arvates pole alkohol peo must haveosa ja et meie aia- ja sünnipäevapeod on tavaliselt sellise reegliga, et kes tahab, võtab ise oma joogid kaasa, meie külalisi alkoga ei sponsoreeri. Delfi kustutas selle kommentaari. Selle kommentaari, mis julgustas inimesi kainelt pidutsema. Täiesti haige lihtsalt.

Loomulikult algab kõik lastetoast ja kodusest kasvatusest, eluväärtustest ja põhimõtetest ning ega sotsiaalmeedia pole meie "lapsehoidja", AGA... mingine teatav vastutus ja filter peaks sellega ju ikka kaasas käima? Kas saate aru, mida ma silmas pean? On ju mingi joon, mille vahel lihtsalt ei saa ega tohiks keksida nagu arulage. Inimeste emotsioonide ja tunnete peal sedasi sõtkuda .

Pilte ja viiteid ma põhimõtteliselt ei lisa. Toksige sisse Delfi või mõni muu uudistekanal ja leiate ise ka näiteid kamaluga.