Ma ei taha olla kössitav mannatera

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt väga rasked. Tunnen, et süda on katki. Kodune õhkkond on pinev ja stressirohke, sest Joosepil palju tööd ja veel kõiksugu kohustusi ja ma püüan võimalikult vähe segada, sest tean, et suured ja rasked projektid, aga noh, päris ilma segamata ma kah ei saa. Ning kui ma tean, et ma pingutan ja annan endast parima ja siis ikka ütleb , et ma segan, siis... siis see ei mõju emotsionaalselt mulle hästi.Ma ilmselt reageerin üle, ma tean, et reageerin, aga ma ei suuda sinna mitte midagi parata.

Kõik sai alguse neljapäeva õhtul, siis kui Joosep dialüüsravi ette valmistas ja mina tegin viimaseid õhtuseid toimetusi, kui ühtäkki märkasin, et Janet nohiseb köögis akna all. See on alati tema üks lemmik lesimispaikasid olnud. Mõned kuud tagasi küsis Joosep minult, et kui poobikut enam ühel päeval ei ole, kas soovin, et ta teeks talle ilusa puidust kirstukese.
„Ma ei tea,“ vastasin ma veekalkvel silmadega „ma ei taha sellele mõelda.“
„Kallike, ma tean, et sa ei taha, aga mingi aeg me peame ju sellest rääkima. Ma ei saa seda ju siis tulla küsima, kui oled täiesti katki, „ ütles Joosep.

Ja ma ei osanudki vastust anda. Aga ilmselgelt ma aeg-ajalt mõtlen sellele ja nii ka neljapäeva õhtul. Kaks päeva varem olin ma mõelnud, et urn tuhaga oleks ilmselt see kõige kindlam valik, et kui pole kindlat matmispaika, siis urni saan hoida endaga nii kaua kui vaja.. või nii kaua, kuniks olen valmis.. lahti laskma. Ent neljapäeva õhtul köögis kükitades mõtlesin, et kui me krundi ostame, siis kuskile taha aeda võiksime Janeti sängitada küll, ja sinna kõrvale istutaksin püsikust roosipõõsa, sest poobikule meeldib aias ringi luusida  ja lilli nuusutada. Erilised lemmikud ongi roosid. Iga õie juures teeb väikse peatuse ja võtab eraldi aega, et õienupukesi nuhutada.
Sedasi ma siis seal mõtisklesin, kurbus ja helgus käsikäes.

Joosep oli vahepeal magamistoas asjadega valmis saanud ja tuli kööki. Ma tõusin püsti ja kuivatasin pisarad. Ma olin ta peale solvunud, sest päeval oli ta mulle jälle öelnud, et ma ei segaks teda ja ma võtsin seda väga hinge. Ma ei saanud aru, kuidas sai see olla segamine kui ma küsisin temaga seonduvaid asjaolusid… Ja praegusel eluetapil, õrnahingeline nagu ma olen, eskaleerus see üks öeldud sõna selleks, kus ma hakkasin mõtlema, et ahah, kui see on juba segamine, ju ma siis segan oma pimeduse ja dialüüsiga ka teda. Ei. Ma ei taha talle oma pisaraid näidata.
Keerasin püsti tõustes selja, võtsin paberi, kuivatasin pisarad ja kui Joosep mu selja taha jõudis, siis ütles: „Ma viiksin su homme ise Tallinnasse arsti juurde, tahaksin sinuga rääkida.“
„Rääkida?“ küsisin mina tasasel häälel „kas midagi on pahasti?“
*Joosep vaikis*
„Joosep?“
„Ma lihtsalt tunnen, et me oleme viimasel ajal vähe rääkinud ja ma tahaksin sinu kui oma naisega esimesi asju ja uudiseid jagada, aga viimasel ajal räägin ma rohkem teistega. Ma olen lihtsalt väsinud, tahan, et midagi muutuks.“
„Asi on minus jah? Mina olen sulle koormaks jah?“
„Ei, sa ei ole koormaks.“
„Päeval sa ütlesid küll, et ma segan sind,“ vastasin mina.

Ja see „palli“ põrgatamine käis sedasi mitu minutit, kuniks ma tundsin, et olen endast välja minemas. Et mitte olukorda hullemaks ajada, lahkusin köögist ja hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin ja nutsin, minuteid. Joosep tuli veel vahepeal ja püüdis minuga rääkida, aga ma olin täiesti endasse tõmbunud. Tahtsin üksi olla. Käisin kuuma dušši all, läksin voodisse ja siis seal ka veel nutsin.
Mingi hetk suutsin ma maha rahuneda, sest Joosep tuli magamistuppa, heitis minu kõrvale voodisse ja hoidis tükk aega mind oma soojas embuses.

Järgmisel päeval kui Tallinnasse sõitsime, siis tundsin end nii segaduses olevat. Ma tundsin, et olen lähtuvalt oma tervisest niigi juba kõik andnud, ma olen nii palju olemas ja teinud nii palju kui vähegi jaksan, aga ikka ei piisa, nüüd ütleb ta mulle, et me räägime vähe. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai mulle niimoodi öelda. Tundsin, et ma püüan kogu selle elutempoga kaasa sörkida, ent nüüd virutas keegi mulle obaduse vastu vahtimist ja ma kukkusin raja äärde pikali ja enam ei jaksa tõusta. Lihtsalt ei jaksa.
Vot umbes nii ma end tundsin.

Arsti juures käidud, vereanalüüsid antud ja pärastlõunal kui koju jõudsime, tulid ka esimesed vastused. Mu kreatiniin oli tõusnud peaaegu samale tasemele, mis enne dialüüsravi algust.
Pole siis ime, et ma end sellise emotsionaalse inimvarena tunnen, igast negatiivsest sõnast ja olukorrast heitun ning ei suuda uinuda, külm on ja valutan retsilt pead. Need kõik on kõrge kreatiniini ehk jääkainete sisalduse sümptomid. Ja ma ei tea, mis edasi saab.

Ma ei ole harjunud olema selline ee, kuidas nüüd öelda, kössitav mannatera, kes tunneb, et kõik astuvad talle peale. Ma olen alati olnud see inimene, kes oskab väikeste asjade üle siiralt rõõmustada, või nagu Joosep on öelnud: ma olen nagu soe kevadpäike, kes muudab iga ruumi valgeks ja helgeks. Aga nüüd, nüüd on see kuidagi väga kaootiline, kuna heitun niivõrd lihtsasti ja pisarad on kergelt tulema, ja mitte ainult negatiivsete asjade peale, ka rõõmsad ja helged sündmused muudavad mind härdaks. Aga kogu see emotsioonide virrvarr on kohutavalt väsitav. Võeh.

PS. Aga eks toredaid ja elevust tekitavaid hetki on ka nende keeruliste päevade sisse mahtunud, ja Joosep teeb endiselt oma totakaid nalju, mis ajavad mind laginal südamest naerma. Ja muide... Me lähme täna notarisse, sest leidsime sobiva krundi, tititi.                                                                         

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. "Ära sega" ja "me oleme nii vähe rääkinud" on ikka väga vastuolulised signaalid, mina oleksin ka segaduses.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jepjep. Aga noh, ma saan Joosepist ka aru. Ma läksin teda mingi sajakümnendat korda küsitlema ja seda töö ajal. Halb ajastus või nii.
      Aga nüüd kõik hästi, Joosepi ettepanekul oleme hakanud igal õhtul jalutamas käima. See on väga mõnus ja kosutav.

      Kustuta
  2. Minu jaoks on sinu blogi ja sissekanded parim kvaliteetaeg. Alati, kui saan teavituse, et oled kirjutanud, jätan selle niiöelda hiljem paremaks palaks, mida lugeda. Niii tore, et taas tihedamini kirjutad ja ootan alati su postitusi väga. 🤗🤗

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mine metsa kui armas, nagu tõsiselt hea meel on seda lugeda! 🤗🥰
      Lähengi kohe selle peale uut postitust kirjutama... 😃

      Kustuta
  3. Mulle meeldib, et sa oled võimeline väga ehedalt ja siiralt kirjutama nii õnnelikest päevadest, humoorikatest seikadest kui ka kurbadest hetkedest. Ja kõigist neist segamini ehk kuigi seda postitust oli raske lugeda, siis lõppes see ju ikkagi positiivsete nootidega :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli endalgi raske seda kirja panna...
      Aga jaa, vähemalt lõppes kõik enam-vähem kenasti ja nüüd juba palju parem.
      Aitäh Sulle toreda kommentaari eest! :)

      Kustuta
  4. Oh Sa vaene väike tups! Suuuuuuured kallllid! Sa ei saa kunagi koormaks olla. Igaühel on paremaid ja halvemaid päevi. Koguaeg ei saa ka roosa ja rõõmus olla. Muidu oleks midagi viga. Mis nüüd selle kreatiiniga saab? Kuidas selle alla "taome"? Äkki keegi khm... trennist... khm võiks appi taguma tulla :D :D :D. Põnevust oskad Sa igatahes hoida oma viimase lausega. Good job! :D
    M.

    VastaKustuta

Back
to top