Ootamatu kohtumine lugejaga

Läinud reedel juhtus minuga selline ootamatu olukord, kus ma esimest korda kohtusin oma blogilugejaga (tsau Maris :D ma loodan väga, et ma nüüd nimega pange ei pannud, aga kui panin, siis kõik on Linda süü, tema luges selle nime nii välja). See kohtumine Pärnu Kaubamaja Expressionis oli muidugist planeerimata kohtumine, sest trust me, kui see oleks olnud teadlik kokku saamine, siis oleksin end inimeseks vuntsinud. Ma loodan, et ma oma kasimatu olekuga inimesele pikaajalist hingetraumat ei valmistanud...vähemalt polnud ma nii koll, et ta poleks meile abi tulnud pakkuma. Nimelt ma tahtsin endale uusi klambreid, mida pühade ajal enda soengusse sättida. Linda püüdis siis mulle leida minu kirjeldusele vastavaid klambreid, aga üldiselt ta leidis kõike muud kui kivikestega klambreid.  Kuid Linda on vägagi teadlik, et mina järelandmisi ei tee, sest kui ma ütlen, et tahan kivikestega juukseklambreid, siis üllatus-üllatus, siis see tähendabki kivikestega klambreid. Kui ma tellin endale üleküpsetatud lõhefilee juustukatte ja seentega, siis ma ei mõtle selle all kapsasuppi.
Igatahes...ega ma ei tea päris täpselt, kas märgati kuidas Linda ohib seal riiuli ees või tõmbas tähelepanu minu labraatorist juhtkoer, kuid sellegipoolest tuli meie juurde klienditeenindaja, kes uuris, et kas saab meid kuidagi aidata? Linda, kes vaevles seal meist kõige enam, oli kärme vastama eriti loogiliselt: "Ei, vist ei vaja abi!" (loll, ma ütlen....abi tuleb alati vastu võtta).
Mina mingit valehäbi tundmata (nagu see minu puhul ikka on) ütlesin kohe järgi, et vajame küll abi ja kohe saimegi õige klambriseina juurde, kus oli terve posu kõiksugu kivikestega klambreid...üks säravam kui teine...nii särav, et ma oleksin isegi peaaegu nägijaks saanud (Linda näed ei saanud sellestki aru, et me polnud ennist isegi kivikestega klambriseina ees).
Lõpuks, kui olin oma kraami välja valinud, suundusime edasi kassasse, sest ausa kodanikuna mul oli ikka plaanis tasuda ka nende vidinate eest, mida ma kokku ahnitsesin. Kassas ma loomulikult ei suutnud leida oma miljoni sahtliga kotist enam rahakotti üles, aga kui lõpuks see välja tuli, siis viskasin pangakaardi Lindale näppu, et maksku kärmelt ära ja teeme lestad. Kui arve oli kenasti tasutud, siis umbes sel hetkel ütles klienditeenindaja ala miskit sellist: "Ma loen Teie blogi ja see meeldib mulle väga, et kui juba siis juba..." (ma loodan, et ütles ikka, et "meeldib väga" :D Võib-olla tahtsin ma vaid nii kuulda...igatahes ma ei osanud suurt midagi vastu kosta, ma vist ütlesin midagi sellist ebamäärast nagu "ahsoo").
Aga täiega tore oli, sest kes see mees oli, kes väitis, et eestlased on nii tagasihoidlikud ja midagi ei julge öelda vms. Näete, kõik eestlased polegi sellised omaette sossutajad, vaid kui miski ikka meeldib, siis laotakse jutt letti ja nii ongi. Expressionist lahkudes ütles Linda kokkuvõtvalt: "Nüüd nägi üks inimene ära, et Sa polegi mingi feik pime, sest usu Kai, raudselt mõned arvavad nii."

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top