Vot vahest on selliseid hetki, kus kõik asjad jooksevad pea peal kokku ja siis Sa tahaksid lihtsalt korraks end emotsioonidest tühjaks karjuda. Mul oli täna üle pika aja selline hetk. Mõtlesin, et lähen käin Janetiga õues pissiringil ära ja kui tuppa tulen, siis annan koonule süüa ja võtan endale ka miskit hamba alla.
Plaan, kui selline, tundus igati ohutu, aga see oli äärmiselt petlik. Oleks ma varem teadnud, et selline jant hakkab pihta, ma poleks end voodist välja loivanudki. Kogu see juhtumistejada algas sellest, et kõigepealt ma koperdasin esikus Joosepi seljakoti otsa, mille ta oli viisakalt mulle keset põrandat jalgu jätnud. Kui ma suutsin peale pääsukeste ja poognate tegemist võidukalt püsti jääda,avastasin ma, et ta on ise midagi suure hurraaga esiku riiulitelt otsinud ja selle käigus kõik minu eksklusiivsed õlakotid põrandale tõstnud ja need loomulikult ka sinna jätnud. Mnjah, loomulikult sinna jätnud, sest kuidas ma muidu saaksin praegu teile siin sellest halada. Järgmiseks avastasin, et absoluutselt kõik Janeti jalutusrihmad on kuskile haihtunud. See oli täielik müstika, sest Janetil ei ole ainult mingi üks rihmaräbal, vaid ikka oma viis komplekti kindlasti ja nüüd olid need kõik kadunud. Edasi avastasin, et esikus oleval pingil on äärmiselt kunstililiselt nutsus Joosepi surfipüksid, sokid, trussikud, kampsun ja hommikumantel ning pole sugugi välistatud, et seal oli veel miskit, mis sinna ei peaks kuuluma. Ma lihtsalt ei jõudnud nende asjade sobramisega lõpuni, kuna tundsin, et muidu ma lihtsalt plahvatan, võtan need asjad ja pistan neile tule otsa. Oleks need riided siis olnud vähemalt korralikult ja viisakalt kokku lapitudki, aga no kus sa sellega.
Lõpuks, peale pingelisi minuteid, leidsin Janetile mingisuguse rihma ja suundusime õue. Jõudsime kenasti muruplatsile, Janet tuuseldas seal veits ringi, mina nosisin sibulõunu ja kui tundus, et võiks hakata tagasi tuppa liikuma, siis otsustas Janet, et me EI lähe tuppa. Mina muidugi tundsin, et pegens küll, mul suhkur ka madal ja oleks tarvis kiiremas korras mahla või miskit magusat. Aga no enne kui mahla joomiseni jõuan, siis oleks vaja see kuramuse trepikoda ju üles leida. Ma isegi ei pannud tähele, et kust Janet valesti pööras. Ega üldjuhul on see preila meil nii nutikas küll, et on matsu välja jaganud, et kui häästi sujuvalt minna, siis Kai ei saa aru, kui oleme juba kuskil teisel rajal ja nii ei peagi kohe tuppa minema ja saab linna peale tšillima minna. Aga noh muidugi kohe, kui ma sain aru, mida see labraator üritab saavutada, pistsin ma pröökama, et otsigu kohe trepikoja uks üles ja lähme tuppa.
Ma ei tea täpselt, kus ma kõik ära tiirutasin, aga tean vähemalt nii palju, et kogu seiklus toimus sisehoovis. Ja ma sain veel teada, et meil on sisehoovis vist päris mitu madalat mändi. Ma vähemalt arvan, et mitu, sest Janet viis mind korduvalt peapidi männiokstest läbi. Aga no pole ka välistatud, et kogu see aeg oli tegu ühe ja sama männipuuga, ega mina ei näinud ju :D
Ei, väga "vahva" oli. Mulle on varemgi kõiksugu puuladvad ette jäänud, hoolimata sellest, et ma olen lühikest kasvu. Aga no tänane oli küll ikka tase omaette, sest ma korduvalt ja korduvalt kõndisin nägupidi okstesse, siis kulgesime kuskile murulapile, kus polnud ainsamatki sissetallatud rada, siis uuesti okstesse ja samal ajal kui otsisime endiselt ust edasi, sain ma ajaviiteks oma juustest männiokkaid välja noppida. Ahjaa, ühe käbiga sain ka vastu pead, mis mulle pähe kukkus, kui ma prauhti jälle puusse jooksin :D
Tundsin kuidas ärritus kasvas ja neesin end taaskord maapõhja, et telefoni kaasa ei võtnud. Mõtlesin ju, et mis selle viie mintsaga päevasel ajal ikka nii väga juhtuda saab, eksole. Aga no õnneks, ma ütlen õnneks, peale mõningasi veiderdamisi ja lollitamisi, leidsime lõpuks siiski õige ukse üles. Läksin tuppa ja siis loomulikult enne, kui ma oma suhkruga tegelema hakkasin, otsustasin Janetile krõbuskid ette tõsta, aga no kaussi pole seal, kus see olema peaks. Teadsin, et Python oli eile seda lakkumas käinud. Ta alati läheb peale Janeti söögikorda seda uudistama ja kontrollima, et ega pole left overeid. Helistasin Joosepile, aga no tema ei osanud ka mulle oma olematu mäluga miskit tarka kosta. Lõpuks võtsin uue kausi, andsin koerale toidu ette, liikusin magamistuppa, et oma mahl võtta, aga siis sattus mu talla alla mingi hüüber liivahunnik. Okei, hunnik on liialdus, aga no ikka päris palju liivateri ja see oli viimane piisk mu karikasse. Mõtlesin, et no mida asja, kas Joosepil oli tõesti niivõrd kiire, et kogu oma maise garderoobi pidi esikusse nutsu viskama ja välisjalatsitega mööda elamist ringi tammuma?!
Uuh, rahu, ainult rahu, Kai!" sisendasin ma endale. Tegelikult pole keeruline need riided ise sealt kokku lappida ja kappi tõsta ja tolmukaga elamine kähku üle käia, aga no lihtsalt asi on põhimõttes- ma ei salli sellist bardakki. Eriti veel siis ,kui kõik muu veab ka hetkeks viltu. Ja eriti raske on nende emotsioonidega siis toime tulla, kui veresuhkur on madal ja kogu see jant peab mahtuma korraga 15 minuti sisse. Jaotuks see ühtlaselt ööpäeva peale ära, siis oleks jummala lebo.
Aga põhjus miks Joosep linna tormas, oli nimelt selles, et ta läks Lindale bussile vastu, et aidata tal oma kodinad mu ema poole kolida. Linda ju alustab nüüd oma õpinguid Pärnu Koidulas ja siis seetõttu ka selline elukorralduse muutus. Ja no kuna Linda ei leidnud peavarju Pärnu linnas, siis oli minu ema lahkelt nõus teda oma tiiva alla võtma. Esialgu paigutab ema Linda minu vanasse tuppa, aga kuna emal on juba pikemat aega agaralt remont maja peal käinud, siis peagi saab Linda teisele korrusele oma väikese katusetoakese. Käisin ka ise siin paar päeva tagasi ema pool teise korruse remonti uudistamas ja ema lasi endale kamina ette riputada sellise mõnusa korvtooli. Ma olen so in love. Kahju, et korterisse selliseid asju lakke ei anna riputada, aga noh, vähemalt tean mida kindlalt tahan, kui kunagi oma maja ehitama hakkame. Seni ma lepin rotangtooliga, mida mul ka veel pole :D Aga no see tuleb kindlasti, peab tulema, sest ma juba kujutan end seal nii mõnusasti ette istumas, magamas, lugemas jne.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
august
(24)
- Ufotaldriku kujuline köögivili ehk patisson, mille...
- Öö trepikojas
- Uued tuuled
- Juhtkoerte maavõistlus
- Vahest tahaks lihtsalt karjuda
- Pulmadest
- Nonii, hoidke alt veganemmed, varsti pistetakse te...
- TÄHELEPANU: vlog jääb ära, aga selle asemel tuleb ...
- Mõnusad kaeraküpsised
- Aromaatne päev
- Paar päeva peale õnnetust
- Väike mölapostitus
- No parem oleks, et need killud mulle rõhket õnne t...
- Jaaaa, palun-palun seemendage mind!
- Nädala ülevaade: festival, teatrikülastus, toidumü...
- Lauri Pedaja mõtteavaldus SOS-pillide kohta ja abo...
- 55 küsimust, mida keegi ei küsi
- Lähen Arvamusfestivalile
- Ei tasu igalpool endale käsi püksi ajada
- Me Before You
- Segadust kui palju
- Isiksuse lõhestumine või lihtsalt emotsionaalne in...
- Appi, mis ma selga panen
- Suure hädaga
-
▼
august
(24)
Korvtooli korterisse saamine ei ole keeruline. Müügil on toolid, millel on metallist hoidik ning seda saab paigutada kuhuiganes. Korterisse vabalt.
VastaKustutaVot mul oli ka alles paar päeva tagasi selline päev, et hommikul, niipea kui silmad lahti tegin, hakkas kõik nihu minema ja siis täie lauluga ikka õhtuni välja. Alguses olin maru rahulik, aga lõpuks oli juba selline tunne, et ma annan otsad lihtsalt kui see päev kohe ei lõppe.
VastaKustutaMina arvasin, et asjade laokile jätmine on Teie majas kohe eriti keelatud, sest no kust pagan sina peaksid teadma, et keset põrandat on järsku mingi kott, mille otsa on suurepäraselt võimalik oma kondid ja luud murda või et näiteks suhkrutoos on oma loogilisest asukohast kuhugi täiesti umbloogilisse kohta kolinud.
Aga pildid on väga ilusad !
Aitäh! :)
VastaKustutaOh rõõm kuulda, et ma pole siis ainuke :D
Oh, see tool on eriliselt vinge ja Sa sobid sinna eriti hästi ;)
VastaKustutaM.
Ma olen selle tooli jaoks lausa loodud :D
VastaKustutaJust see teine pilt, kus sa seal kiiges küljega kaamera poole oled, ise samas mõtliku näoga tühjusesse "vaatamas", on kuidagi nii mõnus! :)
VastaKustutaMa ei tea, kas ma olen liiga sarkastiline, kui ma ütlen, et üks mu lemmik tegevusi, peale pimedaks jäämist, on tühjusesse vaatamine :D
VastaKustutaAga tegelikult väga tore, et andsid pildi kohta tagasisidet, sest on tore kuulda ja teada saada, et ma olen suutnud mõnele pildile ka normaalsena peale jääda :D
Joosep ütleb tihti, et oh, ilus pilt jne, aga no ma ei usu teda alati. Ütlen talle, et tema jaoks ma olen sellepärast igal pildil ilus, kuna armastab mind :D
Oiii..mulle kuluks ka selline korvkiigeke ära ..aga kõigepealt oleks vist kaminat vaja :)
VastaKustutaJa selle viltu vedamise peale ..see on nagu raudreegel,et kui hakkab allamäge minema..siis lärmakalt ja kolinaga :(
Aga Sa tee nii, et enne soeta endale korvtool ja küll see kamin ka siis juba tuleb :D
VastaKustutaPolegi varem märganud, aga sa tõesti näed päris noor välja, eriti nendel piltidel :)
VastaKustutaMhmh, mul tuleneb see vist ema geenidest, sest ta ise näeb ka oma vanuse kohta 10 aastat noorem välja :)
VastaKustutaNüüd ma vähemalt näen täisealise moodi välja, aga kuskil 5-7 aastat tagasi, peeti mind tihtipeale teismeliseks :D