Must kass on peal

Mul on täielik tülpimus ja muserdus peal ja seda kõike sellepärast, kuna ma ei ole ikka veel endale trennikaaslast leidnud. Tekib vägisi tunne, et nägijad tõepoolest pelgavad, et kui tuleksid minuga jõusaali, et siis peavad mu sinna ratastoolis kohale kärutama, minu eest hantleid tõstma, lahti riietama, peale trenni duši all puhtaks küürima, tagasi riidesse panema, koju vedama ja muud säärast tegema.  Ning loomulikult kõik need kaks tundi mind hellalt hoidma ja kaitsma, kontrollima, et ma jooksulindilt maha ei jookseks ja kuskilt alla ei pudeneks vms. Aga tegelikult ei ole see ju üldse nii ja ma ei tea, mida ometigi ma peaksin tegema, et inimeste hirme ja väär arusaami muuta või parimal juhul vähendada. Istun praegu siin söögilaua taga ja mõtlen, et võiks suurest kurbusest ja pettumusest endale karamelliteed piima ja meega teha ja naabrinaise küpsetatud kohupiimakooki kõrvale süüa, aga tean, et see oleks real bad thing to do. Seega ma võitlen siin endaga.
Olen kõikvõimalikud kohad teateid täis toppinud, et otsin trennikaaslast ja isegi olen välja hõiganud, et olen valmis tasuma ka jõusaali kuukaarti eest, sest ma ei tahaks, et asi jääks ka puhtalt raha taha. Teated on üleval Nõmme spordihoone FB seinal, Helpifici kodukal ja FBs ja kõiki neid FB seinapostitusi on ka jagatud. Lisaks kirjutasin ka sellisele FB grupile nagu Spordivabatahtlikud ja Nõmme sotsiaaltöötajaga on suheldud, aga mitte kõssugi. Mitte keegi ei taha minuga trenni tulla.
Isegi ühel õhtul kuidagi muutusin eriti hellakeseks ja kukkusin keset jutuajamist Joosepiga lihtsalt nutma ja ütlesin läbi nutu Joosepile, et ma olen nii palju ja aktiivselt sellega tegelenud, aga ikka mitte keegi ei taha minuga jõusaali tulla. Joosep kallistas mind ja ütles, et teab, kui palju olen vaeva näinud ja et küll ma kellegi ikka leian. Noh, sel hetkel sain oma suure pettumuse nutuga välja halatud, aga nüüd on seda rahulolematust minusse jälle kogunenud ja pean seda teiega jagama.  Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et kuidas mitte keegi pole isegi valmis sellel teemal minuga suhtlema ja küsima lisa või lihtsalt proovima või mina ka ei tea. Äkki teeks nii, et te ei karda minu pimedust ja unustate hetkeks selle pisikese fakti, et ma ei näe ja mõelge minust, kui lihtsalt võimalikust toredast trennikaaslasest. Ausalt, selline kass on praegu peal ja mulle ei meeldi kassimine, sest see pole üldse minulik.
FitLapi toitumis- ja treeningkava jälgimine, millega jaanuari alguses liitusin, ei lähe ka praegu erilise lepasereega, sest sealsed retseptid nõuavad köögikaalu olemasolu ja mul ei ole seda. Tavalise köögikaalu võin ju osta, aga sellest oleks mulle vähe tolku ja koguaeg käia ja tülitada Joosepit oma grammidega oleks ka veits narr. Meile pimedatele on muidu kõnelevad köögikaalud täitsa olemas, aga praegu ei ole võimalik neid tellida, kuna see uus vahva abivahendireform on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa enam mitte midagi aru, millal, kust ja kuidas ma midagi endale soetada saan. Ainult see on teada, et uued pimedate valged kepid saavad EL kleepsud peale- uhke värk ikka. Siis saame olla Euroopa Liidu pimedad :D

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Ma ei tea, kui lohutav see on, aga mina küll tuleks sinuga trenni. Ja tõesti ei saa aru, miks keegi huvi ei tunne. "Naised trenni" grupis pidevalt otsitakse endale kaaslast, et üksteist motiveerida. Sina pakud isegi tasuta trennis käimise võimalust, aga ikka ei ole kedagi? Inimesed on imelikud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Äkki uurin sealt grupist siis ka :)

      Kustuta
  2. Ma ei taha sind veelgi muserdada, aga ma arvan, et sa ei leia trennikaaslast lihtsalt kuna elad väikeses kohas :( Tõenäoliselt nendel, kes muidu pakuksid abi, on sinna kauge tulla ja kohalikud juba enda rutiiniga harjunud? Aga kutsu näiteks Joosep üheks korraks jõusaali kaasa ja äkki leiad kohapealt kellegi abivalmi? :)

    VastaKustuta
  3. Loodetavasti ikka kusagilt peagi see õnn naeratab ja saad endale toreda trennikaaslase. Ise lööks küll kampa, sest mingisuguseid hirme ja eelarvamusi pimedate suhtes pole. Tegelikult isegi nendega otseselt kokku puutunud võibolla ka seepärast. Aga paraku on nii kahjuks vahemaa on see, mis ei vii kaasalöömist praktikani. Hoian siiski pöialt! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitääh ja loodame siis, et pöidla hoidmist saadab edu! :)

      Kustuta
  4. Kuna Kilingi-Nõmme on nii väike koht, siis ongi raskem endale trennikaaslast leida. Palju sealsed elanikud üldse jõusaalis käivad? Tuleb ikka säilitada positiivset suhtumist (i know it's hard sometimes) ja loota, et keegi võtab ühendust. Võibolla peaks Su ema välja reklaamima oma klientidele, et otsid trennikaaslast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu ema töötab Pärnus, seega sellest oleks vähe tolku.

      Kustuta
  5. Kas sa Joosepiga ei võiks koos jõusaali minna? :) Äkki kohapeal saad kellegagi jutu peale ka ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuna see saaks olla ainult ajutine lahendus, siis ma ei kujuta hästi ette, et mismoodi ma lähen jõusaali ja siis kuskil duširuumis hakkan inimesi värbama omale trennikaaslasteks :D

      Kustuta
  6. Tead, ma olen üpris kindel, et suur põhjus, miks sul ikka pole trennikaaslast, pole see, et sa pime oled. Sa lihtsalt elad sellises väiksemas kohas ja seal paraku on vähem inimesi ja seega ka väiksem tõenäosus leida kedagi sobivat. Tallinnas või Tartus oleks järjekord ukse taga sul. :)

    Ja üldsegi must kass peal?? Mul on kodus üleni must kass ja pean mainima, et täitsa tore on kui ta peale, st sülle ronib ja nurruma hakkab! :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaha, mul sama lugu, aga väga harva tuleb mu must kass mulle ise sülle. Ikka on vaja ise tõsts :D

      Kustuta

Back
to top