Joosep ei ole egoist

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

CONVERSATION

17 kommentaari:

  1. Super armas kirjeldus!

    VastaKustuta
  2. Nii ilus jutt! Nagu muinasjutt!
    Kui ma suureks saan, siis loodetavasti leian ka sellise mehe, siiani ma küll ühtegi sellist pole lähedalt näinud, vist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks igas muinasjutus esineb ka päikesevarjutusi ja äikesetorme, nii ka meil, aga need ei vähenda selle suhte ja inimese väärtust ja olemust ;)

      Kustuta
  3. Oeh , kui kaunis kallis Kai :)

    võrreldes enda suhet ja sinu oma - peaks ma liduma seitsme tuule poole ja ruttu - kuna mind ainult alavääristatakse suhtes ja tehakse maha ning selgitakse et ma pole esikohal. Aga mida teha - süda ei luba kuigi mõistus ütleb nii :)

    Lausa lust ja rõõm on lugeda nii õnnelike inimeste kohta, olenemata sinu kivide kändude elujadast usun et oled üks kahtlemata õnnelik inimene! :)

    Elan sulle kaasa ning kuigi kommenteerima ei kipu kunagi, tundsin et seekord oli vaja :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, ma tavaliselt ei pea õigeks teistele taolisi soovitusi jagamaks, aga ma loodan, et ühel ilusal päeval Sa teed oma südame kõvaks ja teed lõpparve selle suhtega, sest mitte kellegil pole õigust teist inimest alavääristada. Sa oled paremat väärt! :)

      Ja aitäh Sulle selle mõtlemapaneva kommentaari ja heade sõnade eest! :)

      Kustuta
  4. Tore, et ma nüüd keset tööpäeva oma arvuti taga silmi vesistan :)

    VastaKustuta
  5. Isegi mul va külma südamega mutil võttis silma märjaks.
    Mitte keegi ei tohiks niimoodi arvustada kellegi elukaaslast, seda enam et olles ise arvatavasti puhta võõras ja teadmata kuidas teie elu käib.

    Mulle läks see hinge sest ühele mu sõbrannale nt ei meeldi minu elukaaslane. Seda juba aastaid. Miks? Mulle tundub et lihtsalt seetõttu et mu elukaaslane pole suur jutupaunik ja seltskonnalõvi (samas nagu on ka,oleneb seltskonnast), sõbranna seevastu on suur jutupaunik ja asjataja. Ja nii mõnigi kord on sõbranna vihjanud et ma vääriks kedagi paremat. Mina nii ei arva. Saaks aru sellest arvamusest siis kui mu elukaaslane mind peksaks, alavääristaks, käiks kuskil jumal teab kus või teeks muid sigadusi, aga ta ei tee. Ta hoiab ja hoolib vägagi. No ja siis olegi nagu kahe tule vahel haha.

    Sinu jutt Joosepist oli väga armas! Teil on mõlemal teineteisega vedanud!

    PS. ma muidu kommenteerin tavaliselt Su postitusi oma nimega aga seekord jään anonüümseks, nii igaks juhuks :D.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, ma täitsa saan aru, millest räägid. Joosep pole ka seltskondades, kus enamus on võõrad näod, eriline jutupaunik ja seltskonnalõvi ning tihtipeale jätab ta oma vaoshoitusega endast vale mulje. Kuid samas, kui on oma sõpruskond, siis on omas sõiduvees.

      Kustuta
  6. Kuidagi nii tuttav ja armas oli seda lugeda. Ka minu teine pool teeb minu jaoks kõik. Ta on mu kõrval läbi tervise murede, hirmude, jonni tuuride, käega löömise tujude jne. Ja kogu aeg imestan, et kuidas ta seda kõike viitsib kui saaks ju arvatavasti ka kergemalt elada näiteks parema tervise või tempetamendiga naisega. Nii, et tuleb meil mõlemal olla ikka üli õnnelikud selliste meeste eest. Kuigi vahel jah sellest aru ei saa :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ojaa, ma unustasin mainida oma jonnitujud. Vahel täiesti lambist sõidab mul katus ära. Ükskord küsis Joosep, et kas mul on päevad ja kui ütlesin, et ei ole, siis kaks sekundit hiljem küsis uuesti: "Aga nüüd?" :D

      Meile on siis sattunud ikka tõelised kullatükid, sest ma olen nii mõnigi kord mõelnud, et tavaline mees oleks juba ammu minusuguse hullu juurest minema jalutanud :D

      Kustuta
  7. Tere, Kai! Loen su blogi juba pikemat aega ja see on kohati nii hämmastav, kui toredalt sa kirjeldad situatsioone, teleka vaatamist, oma koera. Sa ju ei näe! Aga sa kirjeldad täpselt nii nagu sa näeksid. Mind kripeldab juba tükk aega üks asi. Nimelt olen vaaginud oma mõtetes, et kas meie sinuga oleme kohtunud. Käisin oma abikaasaga (siis, kui ta ei olnud üldse mu abikaasa, vaid värskelt olime kurameerima hakanud) Ahhaa pimeda näitusel. Ja seal sai pärast kohvikus teed juua ja päris pimedaga juttu puhuda. Küsisin hiljuti abikaasa käest, et kas ta mäletab, kas selle tüdruku nimi oli Kai. Tema kinnitusel oli see muidugi Kai. Kogu su blogis olev jutt lihtsalt on tükk aega viidanud sellele, et tookord oli tegemist sinuga (küsisin piisavalt palju isiklikke küsimusi). Ma jumaldan pimedate juhtkoeri ja teisi abikoeri ja labradori retriivereid ning sellepärast on minul ka üks kollane labradori retriiver. Aitäh, sulle, sinuga kohtumine oli nii inspireeriv ja püsib mul siiani meeles, kuigi ma sind ju ei näinud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei! ;)
      Sorri, et ma nii pika viivitusega vastan :D Ee, ma täitsa usun, et mina olin teie giidiks tollel näitusel. Ma küll ei tea mis põhjusel te mind ei näinud, aga võimalik, et see oli teie endi soov mind mitte näha, sest tavaliselt ma andsin inimestele valida, kas tahavad jätta giidist endale oma kujutluspildi, et siis olla pimeda inimesega võrdne.
      Igatahes ma olen sügavalt liigutatud, et ma teile meelde jäin ja mitte ainult, vaid et ka nimi jäi meelde. Tavaliselt enamusel oli giidi nimi näituse lõpuks peast pühitud :D Ja super lahe, et mu blogi oled leidnud ja seda jälgid! ;)

      Kustuta
  8. Jaaa, võin kinnitada, et ta on tõesti selline inimene, kes läheb lihtsalt suvalisele inimesele tänaval appi kui ta näeb, et keegi vajab abi. Pole varem veel sellist inimest kohanud. Mäletan siiamaani kui olime koos üritusel ja jalutasime, järsku ta märkas kuidas vanem naisterahvas kukkus. Ta palus mul võtta tema koera ja jooksis ise naisterahvast püsti aitama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaah, kõlab nagu minu Joosep. Tema jaoks on see nii elementaarne :)

      Kustuta
    2. See võiks vaikselt levima hakata ja saada uueks normiks, mitte nii, et igaüks rabeleb ja võitleb oma eest.

      Kustuta
  9. Joosep on Mao aastal sündinud Sõnn ja mina Pühvli aastal sündinud Neitsi / Kaalud. Mul see geiss, et mu sünnikuupäev on 23. sept ja see on täpselt kahe tähtkuju vahel. Enamus iseloomujooni on mul Neitsilt, kuid otsustusvõimetus ja aeglus on Kaaludelt :D

    VastaKustuta

Back
to top