Tänane päev on olnud totaalne tunnete ja emotsioonide virrvarr. Oleks ma hommikul ette teadnud, et ma saan täna nii palju nutta, solvuda ja hüsteeritseda, siis poleks ehk oma nina välja pistnudki.
Päev ise algas paljutõotavalt. Hommikul käisin koonudega õueringil ära ja siis edasi läksin emaga õepoja sünnipäevale, kes sai täna 8-aastaseks. Sünnipäevalast ise polnudki kodus, vaid oli sõitnud Märjamaale oma teiste vanavanemate poole. Seega ajasime endale torti näost sisse ilma sünnipäevalapseta. Ja kuna Kristoferi polnud, keda kallistada ja õnnitleda, siis tuli oma sügelevatele sõrmedele mingi muu rakendus leida. Ja leidsingi endale uue "ohvri" ehk õe kassi :D
Mu õel on karvutu kass nimega Õudu ja kuna mina polnud oma ihukätega seda olevust veel katsuda saanud, siis nüüd oli õige aeg see viga parandada. Ma miskipärast arvasin, et karvutut kassi on eriti rõve puutuda, aga pean oma eelarvamusliku suhtumise tagasi võtma, sest tegelikult oli see too karvutu kass käe all nagu pehme samet. Julgen isegi väita, et tema silitamine mõjus kuidagi teraapiliselt ja ma oleksin hea meelega Õudut veel ja veel silitanud, kuid tüüp polnud sellest üldse vaimustunud. Eks ma olen tema jaoks võõras ka, sest tegelikult Õudule lähedus meeldib. Näiteks õe sules istuks ta suurima hea meelega, kui õde vaid leiaks nii palju aega istumiseks oma viie lapse kõrvalt :D
Õudu hakkab tavaliselt õe pluusi kraed kraapima ja pistab nina põue, sest tahab sooja pugeda. No ilmselgelt, eksole, ma tahaksin ka, kui ma peaksin peaaegu porgandpaljalt ringi lippama. Lisaks on Õudu täielik jutupaunik ja nüüd peale tänast, olen mina müüdud, ma tahan ka endale vesihalli karvutut kassi, kes minuga jutustaks. Mõelda vaid, kui pimedasõbralik see oleks, pluss kodu püsiks karvavaba. Mul juba nimi ka välja mõeldud. Kui õe kass on Õudu, siis minu oma saaks olema Hirm :D
Püüdsin Õudut endaga pildile ka saada, aga tal oli vist minu silitamistest juba oksendamiseni. Seepärast jäigi Õudu pildile sellise olekuga nagu ma tahaksin teda ära vägistada :D
Päev ise algas paljutõotavalt. Hommikul käisin koonudega õueringil ära ja siis edasi läksin emaga õepoja sünnipäevale, kes sai täna 8-aastaseks. Sünnipäevalast ise polnudki kodus, vaid oli sõitnud Märjamaale oma teiste vanavanemate poole. Seega ajasime endale torti näost sisse ilma sünnipäevalapseta. Ja kuna Kristoferi polnud, keda kallistada ja õnnitleda, siis tuli oma sügelevatele sõrmedele mingi muu rakendus leida. Ja leidsingi endale uue "ohvri" ehk õe kassi :D
Mu õel on karvutu kass nimega Õudu ja kuna mina polnud oma ihukätega seda olevust veel katsuda saanud, siis nüüd oli õige aeg see viga parandada. Ma miskipärast arvasin, et karvutut kassi on eriti rõve puutuda, aga pean oma eelarvamusliku suhtumise tagasi võtma, sest tegelikult oli see too karvutu kass käe all nagu pehme samet. Julgen isegi väita, et tema silitamine mõjus kuidagi teraapiliselt ja ma oleksin hea meelega Õudut veel ja veel silitanud, kuid tüüp polnud sellest üldse vaimustunud. Eks ma olen tema jaoks võõras ka, sest tegelikult Õudule lähedus meeldib. Näiteks õe sules istuks ta suurima hea meelega, kui õde vaid leiaks nii palju aega istumiseks oma viie lapse kõrvalt :D
Õudu hakkab tavaliselt õe pluusi kraed kraapima ja pistab nina põue, sest tahab sooja pugeda. No ilmselgelt, eksole, ma tahaksin ka, kui ma peaksin peaaegu porgandpaljalt ringi lippama. Lisaks on Õudu täielik jutupaunik ja nüüd peale tänast, olen mina müüdud, ma tahan ka endale vesihalli karvutut kassi, kes minuga jutustaks. Mõelda vaid, kui pimedasõbralik see oleks, pluss kodu püsiks karvavaba. Mul juba nimi ka välja mõeldud. Kui õe kass on Õudu, siis minu oma saaks olema Hirm :D
Püüdsin Õudut endaga pildile ka saada, aga tal oli vist minu silitamistest juba oksendamiseni. Seepärast jäigi Õudu pildile sellise olekuga nagu ma tahaksin teda ära vägistada :D
Enne kodu teele asumist külastasin ka apteeki, kuna lootsin, et ehk on mul veel üks retsept silmatilkadele, mis alandaks mu silmarõhku ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Sain oma tilgad kätte ja nüüd on jälle elu mõneks ajaks lill ja ma ei pea muretsema, et mu silmad tahaksid pealuu seest välja plahvatada. Kuna ma sain täna mitmelt inimeselt kiidusõnu oma outfiti kohta, siis lasin emal teha endast ja oma riietest ka ühe täispildi, aga ma pean kohe ette ära hoiatama, et kuna minu emal pole erilist annet fotograafia vallas, siis suure tõenäosusega on pilt fookusest väljas, sest näiteks just hiljuti tegi ta minust ligi 10 pilti ja kõik, absoluutselt eranditult kõik pildid olid fookusest väljas. Igatahes riided, mis mul seljas on: retuusid ja papud pärinevad New Yorkerist, pluus Terranovast, jakk on saadud õelt ja kott pärineb Croppist.
Õe pool olles tuli meil seltskonnas jutuks ka minu söögilauasaaga. Kuna minu õde on suur vintage fänn ja enamus mööblist pärineb tal taaskasutusest, siis uurisingi, et kust ta oma mööbli hangib. Ta nimetas paar sellist tuntumat kohta nagu Jenny Kruse, kuid lisas, et sealt eriti suurt lootust söögilauda saada ei ole. Selle peale teatas ema, et aga me võime ju täna Shalomi taaskasutusest läbi põigata ja korraks sealsetele asjadele pilgu peale visata, et äkki on neil seal mulle mõni sobiv söögilaud olemas. No ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Mõeldud, tehtud.
Söögilauda mulle kahjuks ei hakanud silma, aga leidsin vot sellise kolmekohalise, täispuidust karkassil oleva diivani ja samasse komplekti kuuluva tugitooli.
Kuna minu õel on söögilaua ühes otsas kahekohaline pehmete patjadega ja puidust karkassiga istumine, mis on üliägeda riidega üle tehtud ja ära lihvitud ja peitsitud, siis hakkas mul ka koheselt peas kujutluspilt meie elutoast ja sööginurgast kujunema. Ma kujutasin ette, kuidas valime diivanile ja tugitoolile uue sobivat tooni kanga, paar patja ja bleedi ka juurde ja ongi üks mõnus nurgake söögilaua ääres, kus koos sõbranjedega juttu puhuda. Eriti vaimustusin ma käetugedest, sest need olid nii mõnusalt laiad, just ideaalne kohvitassi toetamiseks. Kuna sattusime -50% alepäevale, siis helistasin kohe Joosepile ja üritasin kiirkõneledes, kahe lausega, talle antud komplekti pähe määrida. Kui ma olen millestki väga elevil või vaimustuses, siis ma ei suuda end adekvaatselt väljendada. Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et ma proovin inimesele selgeks teha, et nägin tigu, kes kimas 50 kilti tunnis, aga teine inimene saab minust aru nii, nagu ma oleksin näinudtäpiliste sigade kolooniat lendamas üle taevalaotuse. Seega ajasin Joosepile äärmiselt segast juttu, mille tulemusel ta mulle väga konkreetsel ja kurjal häälel teatas, et ta ei taha mitte mingit jama meie korterisse. Ma olin nii kohutavalt löödud, istusin seal tugitoolis ja pisarad voolasid mööda põski alla. Ema muidugi sõlmis juba kassas tehingut ja ütles, et kui meie ei taha, siis Karinile kulub see küll marjaks ära, et neil see kahekohaline ongi liiga väike.
Ma olin solvunud, haavunud, pettunud, õnnetu ja mida kõike veel. Koju minnes ma isegi ei rääkinud alguses Joosepiga. Ütlesin vaid nii palju, et see oleks meile ideaalselt sobinud ja et lähen nüüd blogisse kirjutama, kui kurb ja õnnetu ma olen. Joosep muidugi tuli pilte vaatama ja tõdes, et jah, iseenesest on see komplekt korralik ja saaks täitsa ilusa sisekujunduselemendi, aga see on liiga suur meie korteri jaoks. No mida iganes, eksole. Ma olin endiselt solvunud ja trotsi täis. Tundsin, et ma ei saa mitte kuskilt, mitte kunagi alustada kodu sisustamisega, et luua hubasust ja kodutunnet, kui praktselt iga asi, mida teha tahan, on Joosepile vastumeelne. Ma muidugi hõõrusin talle nina alla seda kunagist antud lubadust, et kui me ostame oma kodu, siis võin mina sellekujundada täpselt selliseks nagu soovin, aga kus see lubadus nüüd on? Tundsin, et minu maitset või seda terviklikku pilti, mis mul peas on, ei usaldata ja see solvas mind. Eks ma mingi aeg suutsin ikka maha rahuneda, sest taaskord suutis Joosep mind just siis naerma ajada, kui ma üritasin hästi kuri ta peale olla, et ta ikka iga rakuga saaks aru, kui tige, solvunud ja pettunud ma ikka olen. Jälle hästi ei õnnestunud.
Õhtupoolikul tuligi õde oma diivan-tugitooli komplektile järgi ja kuna kurtsin ka talle oma kurba saatust, siis õde pakkus meile oma kahekohalist diivanit, et äkki sellega oleks Joosep nõus. Me suundusime kohe õega meie poole, et õde saaks ka pilgu mööbli paigutusele peale visata ja teate mis mu õde, keda ma usaldan riiete ja sisekujunduse osas kõige enam, ütles? Ta kinnitas Joosepi sõnu ehk et see kolmekohaline, kui ka kahekohaline diivan söögilaua ääres oleks liiga kobakas ja võtaks väga palju avarust korterilt ära. Ma ei suutnud alguses sellega kuidagi leppida, sest mis mõttes ei sobi? Minu peas sobib kõik ideaalselt ja kõik mahutub kenasti ära jne. Seni kuni õde ja Joosep arutasid üht ja teist varianti, seisin mina seal nagu üks suur õnnetusehunnik, püüdes endale mõistusega selgeks teha, et meile ei sobi ükski komplekt söögilaua äärde. Õde püüdis mind lohutada ja ütles, et ta mõistab minu kurbust ja pettumust ning seda, et kui ma pole mitte kunagi seda korterit näinud, siis on mul reaalsest olukorrast tiba teistsugune nägemus. See oli oluline, et õde proovis mind mõista ja toeks olla, aga mitte ei öelnud, et ah, mis Sa halad, võta end kokku. Kuid ma suutsin kogu selle jutu peale vaid lausuda, et ma tahaksin lihtsalt nutta, ma tahan lihtsalt ilusat ja hubast kodu. Selle peale õde kallistas mind ja lausus: "Ära nuta, Kai!" Isegi Janet sai vist aru, et olen täna kuidagi liimist lahti ja püüdis mind lohutada, ronides selleks mulle peaaegu et sülle.
Phobos Deimos
VastaKustutaÄärmiselt huvitav... Mitte keegi varem pole mulle planeetide Kuude nimesid kommentaariks pannud :D
VastaKustutaVõib-olla otsida vastust vanakreeka mütoloogiast. Phobos - hirm. Deimos - õudus, ahastus. Just nende tegelaste järgi on Marsi kuud oma nimetuse saanud.
KustutaVahel võib leida mõne korraliku mööblitüki ka Are lähedalt ühelt nn teise ringi mööblihallist. See on lahti N ja P kella 12-14-ni ja asub ühes vanas laudas. Kui Pärnu poolt tulla, siis enne Aresse sissesõitmist keerata paremale (silt näitab vist vallavalitsuese juurde) ja sealt siis sõita edasi, hakkab kruusatee ja vasakule jääb viimane laut, seal ongi. Ühtki viita ega silti sinna ei näita.
VastaKustutaMulle tundub, et meestel äkki selle vanamööbliga mingi teema :D Või siis ei näe nad seda pilti oma peas sellisena nagu naised :). Ma olen kindel, et leiate kompromissi ja veel ägedama komplekti, mis sobib mõlemile.
Oo, tänud vihje eest, kindlasti lähme võimaluse korral sealt laudast läbi :D
VastaKustutaMulle kusjuures jääb ka vahel selline tunne, et osad inimesed arvavad, et uueringi mööbel on mingisugune kopitanud pehk, mis krigiseb ja nagiseb ja kui julged riivamisi pihta minna, siis pudiseb tolmuks :D Kuigi reaalsus on see, et vanasti tehti just mööblit korralikust täispuidust ja just tänapäeva levinud mood on need spoonitud saepurumööbel, mis ei kannata mitu korda kokku ja lahti võtmist või nihutamist. Eks saepuru on odavam ka...
Minule meeldib Mööbliait, seal on nii uut kui kasutatud kraami, aga pigem vist antiigi moodi kui retro...no leiab nii seda kui teist. Seal oli üks laud ka, mida tahtsin hakata sulle soovitama, aga lugesin uuesti su kriteeriumid läbi ja see vist ikka pole see.
VastaKustutaKus see Mööbliait asub? Ma huvi pärast ikkagi uurin, et miks see laud Sinu arvates vist ikka ei sobi? :)
VastaKustutaOn üks ilus põhimõte: ma armastan oma kaaslast nagunii, milleks siis aega tülitsemisele kulutada. Ühised asjad on tore otsustada ühiselt.
VastaKustutaMööblait asub Pärnus seal sillakeskuse juures, seal veel bauhof ja home4you. Pärnu-Jaagupis muidu ka mööbliplatz (fb-s koduleht olemas) ja mööbliaidal ka kodukas moobliait.ee. Me ostsime seal imearmsa täispuidust kapi omale kööki ja isegi mees ei virisenud, et see kasutatud on :D
VastaKustutaMööbliaidal on kauplus-laod Tartus, Sauel, Rakveres, Narvas ja Pärnus.
VastaKustutaLaua link, mida sulle soovitada tahtsin: http://www.moobliait.ee/soogilauad/lauad-toolid/soogilaud-h35061 ja nüüd ma katsun seda kirjeldada ka. Mõõdud 160 x 85 x 79
Laud on kandiline ja paraku teravate nurkadega, aga muidu tundub selline toekas ja korralik. Selline ilus hele puit, äkki tamm on seda tooni, ma ei tea :D Hetkel on soodukas ja hind on 54, muidu on 135. Ma tean, et selle kirjeldusega pole võimalik mingit pilti silma ette manada, aga ma loodan, et äkki Joosep kirjeldab seda sulle osavamalt. See konkreetne laud asub Sauel. Ma vaatasin, mis täispuidust laudade hinnad uuena on, ja see oli ikka päris röögatu, nii et ma ei tea, kas 100 euriga täispuidust laua saab. Selle konkreetse laua materjali osas jään ka vastuse võlgu, aga väga viisakas näeb ta igatahes välja küll.