Kell on mingi miljon, istun niisama siin käsi põsakil arvuti taga ja olen to the max tülpinud näoga. Mõtlen, kas kirjutada kõik endast välja või mitte...
Sisustasin oma õhtut blogide lugemisega ja mida rohkem lugesin, seda rohkem ma kassima hakkasin ja segadusse sattusin. Ma ei tea, kas teistel ka nii on, aga kui ma lähen kellegi teise blogisse, siis see tundub palju-palju ägedam ja huvitavam (no mis ongi täiesti võimalik, et nii ongi... Ega ma ei vaidlegi vastu) ja siis tekib mõte, et mille kuradima pärast ma üldse blogin ja keda üldse kotib see pläust, mida ma siia nii pühendunult kahe sõrmega toksin. Jeesh, ma olen see isend, kes oskab ainult kahe sõrmega trükkida :D
Ja kui ma juba hakkasin halama, siis mõtlesin veel edasi, et ma olen kõigele lisaks ikka üks sitt naine ka, sest ma omast arust ei suuda kõiki Joosepi ootusi täita. Kuigi ma tean, et Joosepit see ei häiriks, kui ma aeg-ajalt maitsestan toidu üle või kärsatan midagi põhja, laisklen täiesti süüdimatult või kulutan raha mõne mitte nii vajaliku hilbu peale (kuigi see oli ju nii ilus ja sobis mulle perfektselt), aga ikkagi on mul mingi enese piitsutamise faas käimas. Tüüpiline naine, kes praegu ei mõtle peaga, vaid mõtleb ma ei tea millega. Aga mul on poogen, sest mul on vaja jagada oma tundeid ja mõtteid.
Tavaliselt on Kiku see, kellele ma halan ja kes oma sarkasmiga toob mu kõige suuremast masekast välja. Ma ei ole siiani aru saanud, et mismoodi ta suudab ja oskab ka kõige sitemas olukorras nii yolo olla. Inimene lihtsalt oskab. Arvatavasti ta praegu vaataks mulle oma suurte vasikasilmadega otsa, naerataks laialt ja ütleks eriti muretul häälel a la "Elu on lill, ainult nopi!"
Ma saadaksin ta praegu ühte eriti pimedasse kohta, kui peaks sellise ülevoolava optimistliku lõusta ja jutuga minu ette ilmuma. No näed, mõte kellegi saatmisest kuskile tegi mu olemise tiba paremaks. Suutsin isegi korraks naerda :D
Sisustasin oma õhtut blogide lugemisega ja mida rohkem lugesin, seda rohkem ma kassima hakkasin ja segadusse sattusin. Ma ei tea, kas teistel ka nii on, aga kui ma lähen kellegi teise blogisse, siis see tundub palju-palju ägedam ja huvitavam (no mis ongi täiesti võimalik, et nii ongi... Ega ma ei vaidlegi vastu) ja siis tekib mõte, et mille kuradima pärast ma üldse blogin ja keda üldse kotib see pläust, mida ma siia nii pühendunult kahe sõrmega toksin. Jeesh, ma olen see isend, kes oskab ainult kahe sõrmega trükkida :D
Ja kui ma juba hakkasin halama, siis mõtlesin veel edasi, et ma olen kõigele lisaks ikka üks sitt naine ka, sest ma omast arust ei suuda kõiki Joosepi ootusi täita. Kuigi ma tean, et Joosepit see ei häiriks, kui ma aeg-ajalt maitsestan toidu üle või kärsatan midagi põhja, laisklen täiesti süüdimatult või kulutan raha mõne mitte nii vajaliku hilbu peale (kuigi see oli ju nii ilus ja sobis mulle perfektselt), aga ikkagi on mul mingi enese piitsutamise faas käimas. Tüüpiline naine, kes praegu ei mõtle peaga, vaid mõtleb ma ei tea millega. Aga mul on poogen, sest mul on vaja jagada oma tundeid ja mõtteid.
Tavaliselt on Kiku see, kellele ma halan ja kes oma sarkasmiga toob mu kõige suuremast masekast välja. Ma ei ole siiani aru saanud, et mismoodi ta suudab ja oskab ka kõige sitemas olukorras nii yolo olla. Inimene lihtsalt oskab. Arvatavasti ta praegu vaataks mulle oma suurte vasikasilmadega otsa, naerataks laialt ja ütleks eriti muretul häälel a la "Elu on lill, ainult nopi!"
Ma saadaksin ta praegu ühte eriti pimedasse kohta, kui peaks sellise ülevoolava optimistliku lõusta ja jutuga minu ette ilmuma. No näed, mõte kellegi saatmisest kuskile tegi mu olemise tiba paremaks. Suutsin isegi korraks naerda :D
Ma olen sellepärast ka närvis ja meeleolust ära, kuna Joosep ei ole absoluutselt nõus, et minu isa teeks Ivanovi lihtsal meetotil meile uue köögimööbli ja Joosepile töönurga, sest härra soovib, et töönurga teeks puusepp kindla projekti järgi ja köögi teeks kunagi koos oma sõbraga. Ma ei tea, mis see "kunagi" tema mõistes on... Kunagi kahekümne aasta pärast või? Minugi pärast lasku puusepal teha oma töönurk ja ehitagu pensionärina koos oma sõbraga köögimööbel, aga miks me ei võiks seniks, kuni me kogume finantse uhkema ja parema variandi jaoks, kasutada minu isa lahendust? Mu isa on kuldsete kätega ja hea stiilitunnetusega mees, kes on ehitanud endale mitu maja ja ta saaks juba järgmisel kuul tegema tulla, aga EIII!
Kullake, sa oled lihtsalt fantastiline ja Sinu blogi on seda ka. Ja Joosep on mees ja ega mehed ei tea ju, mis neile on hea. Ja mulle mõjus su masekas jube hästi - kirjuta see teinekord ka niimoodi üles!
VastaKustutaAitäh ja järgmise masekani siis! ;) :D
VastaKustutaÄra jama nüüd, kirjuta ikka ja kirjuta palju :D Mulle meeldib su blogi lugeda...tuleb kasuks, kuigi paras lammas olen ma ikka. Ükspäev juhtus nii, et sõbranna tuli külla ja võttis oma sõbranna kaasa, kes oli juhtumisi pime. Minu kokkupuude pimedatega piirdub aga sinu blogiga, igatahes ma püüdsin väga mõistlik olla, kirjeldasin, mis laual on ja kus miski asub ja kõik läks väga kenasti. Olin juba nii rahul omadega, kui siis too pime tütarlaps avaldas soovi tualettruumi külastada ja mina oma suures kirjeldamistuhinas kukkusin siis lisaks wc asukohale kirjeldama, et ja lüliti asub vot seal ja seal ja vajutama pead vot seda parempoolset, siis saad õige tule põlema, ise olin veel nii rahul, et ikka maruhea kirjeldaja olen. Kuni ta siis hüüdis mulle "Panin põlema, ei läinud valgemaks, vist on pirn läbi" ja ise lagistas naerda, issand kui väga ma tahtsin rõdult alla hüpata või kodust välja joosta, aga õnneks ta ainult naeris selle peale kui loll ma olen :D
VastaKustutaHaha, hea saavutus! :D
VastaKustutaTegelikult võti seisnebki selles, et ärge olge pimedat kohates ülipüüdlikud :D Ja mitmed pimedad pööravad sellised ämbrid huumoriks ja seda just selle eesmärgiga, et märku anda, et see polnud vajalik lause ja näidata naljaga, et selle olukorra võib vabalt naerda :D Üldse ei pea põdema ;)