Mõtlesin siin, ajendatult oma eelmisest postitusest, et mis oleks kui avalikustaksin ühe oma väga ammuse unistuse. Olen siiani seda kiivalt saladuses hoidnud, kuna kartsin, et keegi võib mult selle idee ära pätsata. Aga enam ma ei karda. Ma mõtlen hoopis sedapidi, et selleks, et unistustel oleks võimalus täituda, tuleb neid jagada teistega, sest me iial ei tea, millal ja kelle kaudu võib järgmine uks meie jaoks avaneda. 🙂
Mul on YouTubei kanal, rahu-rahu, pole vaja tormijooksu teha, seal pole suurt midagi. Veel mitte. Aga kül see peagi muutub, sest teadupärast on ju unistustel kombeks täituda. Mul on juba pikalt peas tiksunud selline mõttepojuke, et mis oleks, kui hakkaksin videodesse kutsuma tuntud inimesi – näitlejad, teleinimesed, lauljad, räpparid, poliitikud, blogijad jt, kes siis tõmbaksid endale loosipurgist paar-kolm tegevust, mida peavad hakkama pimesi tegema ja seda ikka koos minuga – staarpimedaga, muahaha. 🙃
*See viimane oli nali, eks ole. Juhuks, kui keegi aru ei saanud.
Väljakutseid oleks erinevaid, alustades võileiva tegemisest ja lõpetades tänaval valge kepiga liikumisest. Kõik oleksid sellised argised asjad, millega me kõik aeg-ajalt silmitsi seisame - kassas kauba eest tasumine, söömine, sularaha lugemine, (e)kirja kirjutamine, selfi tegemine, huulte värvimine, hambaharjale pasta panemine jne. Ühesõnaga kõikvõimalikke asju leiaks sealt tegevustepurgist. Ja loomulikult saaksid ka vaatajad oma ideid esitada.
Esimese tuntud inimese, kellele väljakutse esitaksin, valiksid minu Instagrami jälgijad ja iga järgmise tuntud inimese valib külaline ise video lõpus välja. Kui endal ei tule ühtegi head nime, siis tõttab appi nimedepurk.
Ning see olekski selline interaktiivne ja äge ning jõuaks läbi YouTubei ka paljude noorteni ja siis saaks levitada infot, et mismoodi pimedad elavad, millal tasub pimedaid aidata, kui kohtad neid tänaval-poes-bussis. Ning tuntud inimene lisaks samuti omapoolse kommentaari selle kohta, et kuidas oli ilma ühe meeleta toimetada ja teeks suunamudijana inimestele üleskutse märgata inimesi meie ümber. Ah!!? On ju hea mõte!
Aga kogu see idee on seisnud selle taga, et mul pole filmijat ja monteerijat. Ma küll ühel ühisel üritusel Pedajale moka otsast mainisin, et mul oleks üks super lahe mõte, mis puudutab videosid ja YouTubei, aga kuna ma ei laotanud oma kaarte kohe laiali, siis huvi jäi leigeks. Korraks isegi tundus, et Pedaja reaktsioon oli selline brrh, meil ei ole ideepuudusi, et mida ma üldse endast arvan vms.
Nonii, kas siin on kedagi, kes tahaks mulle ja mu ideele tiivad anda? Filmida, monteerida või aidata levitada antud postitust, et jõuaksin inimesteni, kes haaraks sellest projektist kinni või mida üldse arvate sellisest ideest? Kas oleks huvi? 😊

Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel  ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Just sedasi vaikselt imbus Janet praegu minu külje alla, mil ma usinasti kriban täna hommikusest seiklusest ehitusalal.




Leppisime juhtkoeratreeneriga kokku, et Läti tripp saab toimuma kolmapäeval. Meil oli erinevate variantide vahel valida, et kuidas kõige mugavamalt Lätimaale kohale jõuda. Peale mõningast arutelu jõudsime otsusele, et kõige mõistlikum oleks minna autoga. Kuid selleks pidin ma esmalt Tartusse jõudma...

Ärkasin siis tubli tüdrukuna kell kuus üles. Jättes siinkohal mainimata, et magama sain alles öösel kell kolm, khm.
Me oleme Joosepiga mõlemad rohkem ööinimesed, aga kui mul on järgmisel päeval tarvis kuskile sõita, siis Joosep püüab hoolt kanda selle eest, et ma enam-vähem õigel ajal magama saaksin. Ma ise ei mõista ju magama minna ja pimedana kipub kergesti päev ja öö vahetusse minema. Nõnda siis käibki Joosep mulle peale nagu uni, et magama kaoksin. Minu jaoks on ääretult oluline, et ma oma ööpäevase vajaliku unekoguse täis saaksin.

Sel hetkel, kui Joosep arvas, et ma olen juba ammu unemaal, siis mina tegelikult lugesin Triinu Liisi ja Kristo beebiuudist. Ühelt poolt nii armas ja ma soovin neile imetoredat ootusaega, aga teisalt iga kord, kui keegi teatab oma rasedusest, siis miski murdub minu sees. Ma ei hakka praegu siia oma titeisust kirjutama, aga see postitus ei jää kindlasti tulemata. Pean end lihtsalt koguma, sest minu jaoks on see üpriski tundlik ja emotsionaalne teema.

Kui beebiootuse postituse läbi sain loetud, siis  võtsin oma järgmise päeva outfiti ja läksin seda elutuppa valmis panema. Joosep sai muidugist peaaegu kreepsu, kui nägi, et ma endiselt veel ärkvel olen.Kuid lisas omasel sarkasmil, et see on väga tubli minust, et ma juba minekuks valmistun, sest kolme tunniga peaksin ma saama rahulikult end valmis sätitud :D
No see selleks. Lõpuks mina va unetu leidsin selle voodi ka üles ja jäin magama.

Hommikul tegin endale võikud ja kohvi-kakaojoogi kaasa ning 7:02 astusime Janetiga uksest välja. Aega oli mul piisavalt, sest buss pidi väljuma 7:25 ja tavaliselt kõnnin ma rahulikus tempos bussikasse umbes 15 mintsaga. Enne kodust lahkumist mõtlesin suure hurraaga, et oh, teeks FB laivi, kuid viimasel minutil otsustasin ümber. Mul lihtsalt puudus ülevaade väljas olevast päevavalgusest ja sinna see esimene eufooria kadus, sest mõte filmida pimedust ei tundunud just eriti mõistlikuna. No kui väljas ikka on sel ajal pime. Ega mina päris täpselt tea.

Nõmmes on praegusel ajal peateel liiklemine kohati raskendatud, kuna Konsumile ehitatakse uut parkimisplatsi, seega ei ole minul pimedana päris ohutu sealtkaudu minna. Vähemalt need olid need sõnad, mida ema mulle peale luges. Aga no ega see otseselt minusse ei puutunud, sest ma nagunii plaanisin minna mööda paraleeltänavat, et saaksin vahepeal Janeti lasta jooksma. Heinamaani kulges kõik plaanipäraselt, kuid sealt edasi kiskus kõik viltu.

Tavaliselt on nii, et kui lasen Janeti heinamaale, siis ise jalutan teatud vahemaa mööda teeäärt edasi. Selles ei ole midagi ekstreemset, kuna ma lihtsalt parema jalaga tunnetan muruäärt ja nii ma siis kuskil skeitpargini jalutangi ilma millegita, ennekõike ilma silmanägemiseta.

Kui skeitpark algas, kutsusin Janeti enda juurde, rakendasin ta ja asusime edasi teele. Vaja oli minna diagonaalis läbi skeitpargi ja siis läbi suveaia... Skeitpark sai läbi ja algaski selline liiva ja peenikese kruusaga segunenud rada. Kõik oli alguses õige, kui ühtäkki tundus mulle, et see rada on ikka kuidagi vale. Liiga lai, valede pöörete ja kallakuga ning lehti oli ka kuidagi palju. Samas sisendasin endale, et no võib-olla kahe päevaga sadaski mingi miljon lehte alla ja tuletasin endale meelde, et mina olen siin see pime ja ärgu hakaku ma taas nägijat mängima. Olen ju varemgi oma kahtlustega Janeti õigelt rajalt võssa juhtinud.

Kuna see rada ei lõppend ega lõppend, siis hakkasin korrutama, et otsigu tee üles. No ses suhtes, et "tee" ja "rada" on juhtkoera mõistes erinevad asjad. Tee on näiteks asfaldkattega kõnnitee ja rada siis a la sissetallatud pargirada.
Lõpuks, peale mitmendat korrutamist, tundsin jalge all asfaldi. Juhhei! Sellega saabus ühtlasi juba ka väike kergendus, sest asfald tähendab tsivilisatsiooni :D

Kuid see kergendus oli üürike ja kadus sekunditega. Janet äkitselt seisatas ja ma katsusin siis ettevaatlikult varbaga eesolevat teed ja sain aru, et seal on mingi väike tühine astmeke alla, mis tundus täiesti ohutu olevat. Seega andsin Janetile käsu edasi liikuda, kuid Janet oli skeptiline. Selle asemel, et olla tark juhtkoerakasutaja ja lasta koeral ees minna, või kui koer keeldub edasi liikumast, siis võiksin ju ometigi aru saada, et sel on mingi konkreetne põhjus. Aga EI, pole vaja. Las pime ise läheb ees, kui ta nii väga tahab, või kui ta on nii suitsiidne.

Ma siis entusiastlikult, nagu peaaegu alati, tegingi esimese sammu ja oleksin äärepealt nägupidi kruusahunnikus lõpetanud, sest minu ees laius kopa poolt kaevatud kraav. Õnneks sain õigel hetkel käe Janeti seljale toetada ja suurem kukkumine jäi ära.
Minu esimene lause muidugi oli sel hetkel Janetile: "Mis Sul viga on? Miks Sa mu ehitusalale tõid?!" Khm, mitte aga see, et ma oleksin iseendal natukesekenegi süüd näinud, eksole. Ikka koer on süüdi, onju.Saa ükskord ometigi aru, Kai, et Sa EI näe. 10-aastaga võiks ju see teadmine kinnistuda, või mis.

Kui muidu olen enesekindel ja pea iga olukord tundub lahendatav, siis vot seal tabas mind totaalne ebakindlus ja ärevus. Sest ükskõik mis suunas ma ei liikunud, siis vastu tuli kraav ja kruus. Ma ei saanud aru, kuhu poole jääb kodu, kuhu bussijaam, kuhu pood...
See on sarnane tunne sellele, kui teile seotaks silme ette sall, keerutatakse teid mitu ringi ümber oma enese telje ja siis öeldakse, et no head teed minna, otsi nüüd oma õige teeots üles!

Kuna tegu oli üpriski varajase ajaga, siis ega liiklust ka väga polnud, mille järgi hakata end positsioneerima. Ja need kaks autot, mis sel ajal juhtusid sõitma, sõitsid just siis,kui mina alles seal väikesel teerajakesel tuterdasin vapralt ehitusala poole.

Kuid lõpuks siiski kõrgemad jõud halastasid mu peale ja taevaisa saatis ühe auto ja see aitas väga paljugi kaasa olukorra lahendamisele, sest ma sain lõpuks teada, kuhu poole jääb ristmik. pilt minu peas loksus rohkem paika. Nüüd oli ainult küsimus, et kuidas selle ristmikuni saada, kui igal pool on suured ehitusmasinad, kraavid ja kruus.

Jändasin ja ukerdasin mis ma ukerdasin, aga lõpuks sain sealt ehitusalalt välja ja liikusin vist bussika suunas. No ma ei teadnud, sest ma polnud enam milleski kindel. Nüüd saan muidugi öelda, et jah, see oli tõesti nii. Aga no bussist jäin ma maha, sest ma jõudsin peale suurt seiklemist bussijaama 27 minutit täistund läbi. Kuigi noh peaks nentima, et peale sellist ukerdamist on kaks mintsa hiljaks jääda päris hea tulemus.

Helistasin treenerile ja raporteerisin juhtunust ning kuigi ta pakkus, et võib mulle autoga Nõmme järgi tulla, siis ma loobusin sellest variandist. Ma lihtsalt tundsin, et ma pole vaimselt enam selleks võimeline, sest tagasiteel koju eksisime veelkord ära. mõtisklesin selle olukorra enda jaoks lahti nii, et ju see oli mingisugune märk sellest, et ma ei peakski uuesti Lätti minema ja hakkama seda võistlusrada üle vaatama.

Kui koju jõudsin, siis vahetasin riided ja pugesin voodisse tagasi, Joosepi sooja kaissu, mille peale ta uuris uniselt: "Juba käidud või?"
"Mhm"
"Mis juhtus?"
"Eksisin ära..."
Rohkem Joosepil küsimusi polnud ja nii me uinusime uuesti. Pärast veel ütlesin Joosepile, et kui kodust välja astusin, siis oli kell 7:02 ja uksest sisse astudes oli 7:57. Nii et põhimõtteliselt tunni ajaga käisin Läti tripil ära- tehku järgi! :D

Aga ega selline närvipinge hästi mulle ei mõju, sest kui ma oma vererõhku mõõtsin, siis aparaat näitas 183/134. Ma hakkasin kohe oma vererõhualandajat otsima, aga ei suutnud seda leida. Tundsin kuidas see mind ärritas, sest ma ei talunud mõtet sellest, et mu rõhk on nii kõrge ja võimalik, et mul polegi ravimit. Kuid siis tuli Joosep mulle appi ja otsis mu ravimi üles ja sel hetkel kui mulle terve karbi tablasid ulatas, siis ma hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma olen nii õnnelik nende tablettide üle, et ma võtaks kohe terve karbi neid sisse :D

Nüüd tagant järgi mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud ikka selle laivi teha. Oleksite sellist actionit näinud, et hoia ja keela. Pluss, pärast oleks Joosep saanud videost  järgi vaadata, et kus ma kõik ära ei käinud.

Käisin eile kohalikus veterinaarkliinikus, kuna viimasel ajal on Janet hakanud oma kõrvadega ülemäära palju laperdama ja kratsima. Eile oli kliinikus tavapärasest rohkem külalisi ja liiklust, aga kuna mul oli aeg kinni pandud, siis saime suhteliselt kiirelt löögile. Suundusin siis ühe väriseva labraatoriga arsti kabinetti, kus poobikul puhastati kõrvu ja manustati ravimit. No selline tavaline protseduur. Kuna Janet meeletult kardab arsti, siis kükitasin tema selja taga ja hoidsin teda paigal ja silitasin. Kui põhiline osa protseduurist oli läbi ja arst vaatas meile juba ravimit välja, tundsin mina, et midagi torgib mind vasakus püksisääres (kuskil reie tagaküljel). Kui päris täpne olla, siis mul olid tegelikult retukad jalas. Häda ei anna häbeneda ja hakkasin aga jalga rahulolevalt sügama, kui äkitselt tundsin sõrmede all mingisugust sodi, mis mul retuka ja reie vahel kükitas. Mõtlesin, et pegens küll, kust see sodi sinna nüüd nii äkitselt tekkida sai... Üritasin siis vaikselt ja märkamatult seda sodi läbi retukate susida ja mudida, et mureneks pudimaks või miskit. No, et ei torgiks mind nii palju. Ühtlasi palusin mõtteis kõrgemaid taevaseid jõude, et saaksin normaalselt koju kõndida, ilma, et keegi vahiks, mis asi mul seal püksis pungitab ja ilma, et see sodi kogu aeg torgiks mind. Teate ju küll, kui väärakas on olla, kui miski meeletult torgib või sügeleb ja te ei saa koheselt seda kratsida. Igatahes püüdsin mis ma püüdsin, aga ma ei suutnud seda sodi ignoreerida ja mõtlesingi, et ah tühja sellega, kükitan ju nagunii näoga arsti poole, kes nagunii parasjagu luges üldse ravimipakendilt kasutusjuhendit ja nii ma otsustasingi kähku retuka värvlikohast käe endale selja tagant püksi ajada ja sodi püksist välja noppida. Tegin seda suisa kaks korda, sest esimesel korral pudenes see saast kaheks ja nii pidin ka teist kordselt sellele järgi sukelduma. Nii lihtsasti laheneski minu mure. Olin nii uhke enda üle, et suutsin "delikaatselt" ja kiirelt probleemi lahendada, kuid hetk hiljem meenus mulle, et kliiniku ooteruumi ja arstikabineti vahele käib läbipaistev tõmmatav klaasuks ja just nimme see oli mulle seljataguseks olnud. Hetkeks tõmbusin näost kaameks, et oo, milline suurepärane delikaatsus, Kai! Lausa imetlusväärne! :D Aga ei, ma ei löönud verest välja, ma keerasin otsa ringi, kõndisin nagu õige naine muiste kabinetist välja ja olin sellise näoga, etbring it on või tehke järgi, kui julgete! :D
Kui Janeti tervislikust seisust rääkida, siis tegelikult on see tal üks iga suvine teema nende kõrvade ja varbavahedega, kuna atoopiline dermatiit lööb välja.  Varasematel kordadel oleme saanud sügeluse hormoonidega paika ja mõnel korral on see kihelus ka täitsa ise imekombel taandunud. Ühesõnaga kõik oleneb välisteguritest: temperatuur, niiskus, stress, toit jmt. Kuid see aasta nii hästi ei läinud ja Janetil lõi dermatiit põletikuliseks ja suisa nii hullusti, et vasakus kõrvas on tänu põletikule tekkinud ka väikene haavand, mis omakorda muudab selle kõrva veel valulikumaks. Kuid hetkel on ravi peal ja kahe nädala pärast uus visiit.

Seekord sai siis postitus sellise pealkirja, kuna tegelikkuses tahtsin hakata kirjutama, et millise huvitava maitseelamuse ma eile sain ja seda täiesti kogemata. Kuid kui pealkirja mõtlesin helistas Maria ja ütles: "Kuule ma mingi 10 minuti pärast jõuan Sinu juurde." Mul oli selline face screaming in fear nägu peas ja süda vajus varvastesse. Hakkasin kärmelt peas oma kalendrit läbi lappama, jõudmaks selgusele, et kuhu ma täna minema pidin. Aga kuna minu otsingumootor tulemusi ei andnud, siis küsisin Marialt otse, mille peale vastas täiesti rahulikul häälel: "Ma pidin ju Sulle maikellukesi tooma...tahad ju veel ikka?"
Uh, kivi langes südamelt, kuid Maria sai pragada, et ärgu tehku mulle sellist šokiteraapiat, mul tõepoolest vajus süda varvastesse (varvastesse sellepärast, et mul polnud ju saapaid jalas, mille sääre vahele saaks süda vajuda). Aga ma sain nüüd oma maikellukesed kätte, asetasin need oma öökapile ja olen nende imelisest lõhnast seitsmendas taevas..

Kuid nüüd asun õige asja kallale, selle asja kallale, millest tegelikult tahtsin kribada (enne kui Maria oma lilledega sisse sõitis :D). Nagu mul ikka juhtub ja mul ei juhtu asjad sellepärast, et oleksin koba...hell no, vaid kuna näen "sutisuti" halvemini kui tavalised inimesed. Tegin eile enneolematu avastuse. Hakkasin endale tegema oma lemmikteed, no ikka seda karamelliteed mee ja piimaga. Nagu ikka, valasin vee tassi, pistsin teepakikese ka sisse ja ootasin ning kui olin oma sisemise kella järgi piisavalt oodanud, siis võtsin pakikese välja ja viskasin minema. Kui hakkasin mett teele lisama, siis äkitselt tungis mu ninna piparmündilõhn. Alguses mõtlesin, et see ei saa olla piparmünt, sest mul on ju karamelliteepakikesed eraldi klaaspurgikeses, aga korduval nuusutamisel sai selgeks tõsiasi, et tassis oli siiski imelikul kombel piparmünt. Esimese reaktsioonina ohkisin, teise mõttena kaalusin tee ära valamist ja uue tegemist, kuid jäin kolmandale mõttele truuks ja viskasin valmis piparmünditeele karamelliteepakikese sisse ning ootasin veel mõned minutid, lisasin mett ja piima ja voilaa. Ma olin tegelikult täiesti valmis, et sellest tuleb suht joogikõlbmatu solk, kuid täiesti vastupidi - see oli üleootuste hea, peaks ütlema, et lausa võrratult hea. Täna hommikul tehes endale jälle teed pistsin juba teadlikult kaks pakki tassi ja nautisin jälle piparmündi-karamelliteed mee ja piimaga. Nüüd siit edasi tekkis mul mõte ja ettepanek kõikidele teemagnaatidele, Te võiksite teha uue teesordi, sest see oleks sensiatsiooniline uudistoode ja paljud ostaksid, vähemalt mina ostaksin küll. Aga võib-olla on selline tee juba ammuilma meie poelettidel olemas, aga vaid mina rumal pime inimene ei tea sellest midagi...kui nii, siis võite vihjeid jagada.
Maikellukesed

Peaaegu alati, kui me sõidame Joosepiga Nõmme minu emale külla, siis muutub Joosep kohale jõudes ikka veidi selliseks tagasihoidlikumaks ja väga ülemäära huumorit ei pritsi, nagu minuga koosolles. Kuid kuna mina tean, et mu emale meeldivad Joosepi tüüpi naljad, siis ütlesin eelmine nädal Jossile julgustuseks, enne järgmist ämmakülastust, et võtku vabalt, no problemo, tehku nalja ja ärgu hoidku end tagasi. Ma mõistan, et tegelikult on veits keeruline end päris vabaks lasta, kui läks ikka oma paar aastat, enne kui mu ema hakkas Joosepiga leppima ja leidis, et võib oma tütre sellele tüübile usaldada ning et väärib mind. Aega võttis, aga asja sai. Võib-olla peaks isegi kunagi siia selle draamat täis loo üles kirjutama, et mismoodi Jossiga kohtusime, mida me alguses üksteisest arvasime ja kuidas me oleme siia jõudnud...ma kaldusin jälle oma põhiteemast kõrvale.
Niisiis, kogu see eelnev tekst vabalt tundmisest ja nalja viskamisest oli sissejuhatus, nüüd tuleb real thing. Täna hommikul istusime siis köögis laua ääres ja juttu tuli telefonidest. Joosep ostis endale ka lõpuks uhke, stiilse ja seksika nutifoni. Võib-olla see poleks miskit erilist, aga juba kaks või kolm aastat oli Ta kasutanud praktselt kõige algelisemat klahvidega telefoni ja sellepärast tasubki siia see ajaloohõnguline märge maha jätta.
Samuti ostis ka mu ema eelmine nädal uue telefoni ja nii see jutt siis läkski. Uuriti üksteise telefonide funktsioone, hinda jmt ja siis Joosep küsis vaadata minu ema telefoni. Ema lahkelt siis ulataski oma tuliuue nutifoni ja siis Joosep ütles, et see on natuke nagu Kai föön (loe: iPhone) ja enne kui Joosep jõudis silmagi pilgutada, andis mu ema Jossile släpi vastu nägu. Nii palju siis minu soovitusest, et tunne end vabalt, räägi vabalt ja kõik on normaalne...no problemo. Mu ema on lihtsalt venelane ja Ta ei tea, et eestlased kutsuvad iPhonet maakeeli fööniks ning seega mu ema arvas, et väimees on nii mats, et võrdles Tema uut Samsung Tren 2-e lokikoolutajaga.

Ma pean end üldiselt mõnusa huumorisoonega inimeseks, kellel tuleb vahel harva ette ka naerupursatusi....ah, mis ma ikka pläman...tegelikult olen ma imelikult naerusuine ja lõbus inimene, lausa nii rõõmsameelne, et tihtipeale vaatavad inimesed mind natuke kahtlustavalt.
Ma vist sattusin natuke hoogu oma sissejuhatava osaga.
Tegelikult tahtsin ma Teiega jagada oma aprillinalja, mille ma Joosepile suure hoole ja armastusega tegin. Eile õhtul võtsin niidi ja nõela ning suundusin Joosepi juurde, kes parasjagu pesi vannitoas oma sokke. Ma siis hästi muretul häälel uurisin, et mis värvi niidiga on tegu. Saades teada, et niit on tumesinine, vastasin, et see sobib mulle suurepäraselt kampsuni parandamiseks. Järgmiseks uurisin, et kas Ta saaks olla mulle abiks niidi nõelapeast läbi ajamisel? Kuid selle peale uuris Joosep, et kus mu niidistaja on. Õnneks ei pidanud ma hädavalet välja nuputama, kuna niidistaja on mul Nõmmes (no et oleks kohe hea mugav võtta, kui peaks vaja minema...muig).
No mis siis ikka, ega Joosep ei saa ju ometigi oma armsale, nunnule, ilusale, tublile, vaimukale, vapustavale, pimedale naisele ära öelda ja hakkas siis niiti nõelasilmast läbi ajama ning uuris isegi, et kui pikka niiti mul vaja oleks. Aga kuna mul oli ikkagi käsil ekstreemselt salajased 1. aprilli eelvalmistustööd, siis vastasin jällegi täiesti muretul häälel, et ma ise lõikan paraja pikkuse, tänasin, andsin musi ja lippasin magamistuppa..."katkist kampsunit" demonstratiivselt nõeluma. Joosep pidi suht kohe minema koertega õhtusele ringile ja ma kannatamatult ootasin...ise samal ajal istusin voodi peal, kampsun pahupidi sules ja tegin õmblemisele sarnanevaid liigutusi. Joosepit aga oli tabanud mingisugune jutuajamisesoon ja muudkui rääkis ja rääkis. Lõpuks ütlesin Talle, et kuule ma ei saa keskenduda õmblemisele (õmmelge ise kottpimeduses), kui Ta nii palju lobiseb ja eeldab, et ma pean veel kogu juttu analüüsima ja oma arvamust avaldama. Natuke on armas ka, kui oma mees vaikimisi peab Sind kõikvõimsaks - all mighty Kai! :D
Lõpuks saabus siis see kaua oodetud hetk ja ma jäin korterisse üksi. Ruttu viskasin kampsuni käest ja hakkasin kärmelt Joosepi pükse otsima. Lõpuks, peale natukest ringi tuulamist, leidsin ka tagaotsitavad püksid üles.Hakkasin ruttu püksisäärt kinni traageldama (kindluse mõttes traageldasin topelt, kuna Joosepil on väga tugevad jalad ja äkki hommikul kiiresti riidesse pannes rebib niidi katki ja ei märkagi, et püksisäär oli kinni traageldatud. Mõtlesin alguses ühte säärt kahe erineva koha pealt kinni traageldada, aga libistades järelejäänud niidi sõrmede vahelt läbi, mõistsin, et selle niidiga ei mängi välja. Kuid soov midagi veel traageldada oli nii suur, et hakkasin kärmelt ka püksitaskut kinni traageldama...tehes viimaseid nõelapisteid, kuulsin kuidas alt trepikoja uks kinni pandi ja Joosep üles liikus.

Hommikul ärkasime rõõmsatujuliselt ja mina kohe ei ajanudki end voodist püsti, vaid mõnulesin sooja teki all, kui mõni hetk hiljem meenus mulle, et oii, ma tegin ju Joosepile väikese krutskit täis üllatuse ning jäin ootama, et mu teine pool naaseks vannitoast magamistuppa riietuma.
Sealt Ta lõpuks tuligi, istus voodile ja võttis oma nii ilusasti kokku traageldatud püksid. Raputas neid ja hakkas jalga panema. Tekkis mõne sekundiline imelik vaikus ja mina mõtlesin, et nüüd hammustas küll nalja läbi ja hoiab oma reaktsiooni tagasi, et ma ei saaks üle toa hõisata: "Aprill!"
Kuid äkki lausus Joosep uskumatul ja hämmeldunud häälel: "Kai, Sa õmblesid mu püksisääre kinni?!"
Mina kavalalt: "Jaaah!"
Joosep veelgi hämmeldunult: "Miks?"
Mina selili naeru lagistades: "Sest täna on ju 1. aprill! Aprill!!!"
Joosep muigas ja hakkas naerma ning ütles: "Ja mina veel aitasin Sul niiti nõelasilmast läbi ajada..."
"Jaah, ma tean ja see ongi minu meelest asja kõige naljakam osa", lõkerdasin veel valjemini.

Kuid ega minagi ei jäänud oma aprillinaljast ilma. See polnud küll isiklikult mulle tehtud, vaid kõigile kergeusklikele või siis nagu mulle meeldib öelda...huumorisoonega inimestele. Teadete meililisti tuli järgmine kiri (katkend kirjast):
Täna algusega  kell 17.00 toimub Tallinnas aadressil Raua tänav 1 Eesti
Pimedate Liidu saalis raamatu Pimedaile elatud elu esitlus.
Raamatu autoriks on kauaaegne Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo.

Kahesaja leheküljelises kõvade kaantega teosesse on Ago Kivilo kogunud
kokku oma elukilde alates tema lapsepõlvest kuni tänase päevani.

Raamatu põhiosas teeb ta tagasivaate pimedatega koos oldud ajale ja neid
aastaid on päris palju. Eraldi peatükkidena võib välja tuua peatükid
pealkirjadega Jursu puhkekeskuse sünd, Mis juhtus Tartus ja Pimedate liidu
tagatuba ja kuidas see sündis.

Kuid siis kirjutas Artur väikese lisa "faktide" näol:
Tere!

Täpsustusena Guido kirjale, ta unustas kahjuks mõned faktid oma kirjast
välja.

Ago Kivilo palus kõigil kohal olla täpselt, mitte hiljaks jääda.
Saladuskatte all võin  vihjata, et üritusele on tulemas tähtis isik
Kadriorust, kelle initsiaalid on T, E ja I.
Lisaks: Kõigi raamatu ostnud inimeste vahel loositakse välja Google
isesõitev auto, selle esimest müügivalmis mudelit on oodata Eestisse
praeguse kuu jooksul, võib-olla isegi täna, sõltub, kuidas laev üle Atlandi
kohale jõuab, jääolud ja nii. Laevaliiklus nagu teada, on ebausaldusväärne,
kuid Google isesõitev auto tuleb.
Ühe raamatu hind on 227,56 eurot ja koos raamatuga saab iga ostja ka
plastikust lille ja Harineri toodetud saunaharja.

Korralduskomitee koosseisus: Janne J****, Sülvi S******, Ustad Rillid  ja
Alge Kepp ootavad rohket osavõttu. Kaasa võtta pikaldane meel ja suures
koguses naljasoont.

Korralduskomitte nimel
Artur
Hmm, mina lugesin ja isegi kopeerisin Joosepile selle Arturi kirjakese ja hakkasin Joosepi Skype aknasse oma pikka mõtisklust kirjutama, mis ei jõudnudki väga pikaks minna. See oli järgmine: "Oletame, et inimene ostab raamatu, kraabib oma viimase raha kokku, võidab selle Google isesõitva auto, aga mida Ta teeb sellega. Eestis ei ole ju veel seadused nii kaugele arenenud, et võiks selle autoga...krt, see on ju aprillinali!"
Mnjah, nüüd lugedes seda kirjakest mitmendat korda üle, siis imestan, et ma kohe läbi ei hammustanud, aga pean tunnistama, et väga andekas huumor ja mind ajab iga kord see uuesti naerma kui loen ning mul pole häbi isegi tunnistada, et sellise nalja ohvriks langesin.

PS. Kes ei tea, milliseid nalju me samal ajal eelmine aasta üksteisele tegime, siis tsekkige seda postitust ;)

Mul tuli täna jälle tuhin peale miskit head küpsetada ja seekord otsustasin keeksi kasuks. Ma oskan muidu ka ise keeksitaigent kokku segada, aga mugavam on osta valmis keeksipulber. Eelmine kord proovisin Vilma kodukeeksipulbrit,millega jäin väga rahule. Kuid seekord valisin Tartu Milli oma, sest see oli soodsam.

Valmistamine oli ääretult lihtne: valasin kogu pulbri kaussi, lisasin 250 ml vett (kuigi soovitatakse piim ja vesi pooleks, aga no mul polnud piima), siis segasin taigna korralikult läbi ja jätsin 10 minutiks seisma. Ma ei tea kas Tartu Milli keeksipulbril üldse peab laskma seista, aga kuna Vilma pulber soovis seda, siis järgisin samu reegleid. Kui kõik see eelnev oli tehtud, siis lisasin taignasse kirsse, piimašhokolaaditükikesi, metsapähkleid ja samuti tükeldasin krõbedaid vaniljemaitselisi küpsiseid sinna sisse. Tuli kuidagi selline fantaasiahoog peale :)

Siis võtsin oma silikoonist keeksivormi, mida on nii mugav ja mõnus kasutada, lisaks keeksi välja võtmine silikoonvormist on imelihtne ja vormi pesemine on lihtsalt super. Vormi määrisin seestpoolt taluvõiga kokku, valasin taigna sisse ja pistsin kogu kupatuse eelsoojendatud ahju, umbes 40 minutiks 180C ja voilaa – imemaitsev keeks saigi valmis. Joosep proovis ja kiitis :D
Minu fantaasiaküllane keeks

Joosep töötab programmeerijana ja minu meelest on programmeerijatel hästi lahe huumorimeel...vähemalt kõigil neil, kellega olen kohtunud või keda tean / tunnen. Igatahes kontor, kus Joosep töötab, on suhteliselt tüüpilise Ameerika stiilis kontori moodi, kus ühes suures ruumis istub mitu programmeerijat oma laua taga ja kõik kirjutavad oma koodi ning kuskil seal ruumis istub ka ülemus. Antud juhul oli ülemus siis  nendega ühes ruumis...kuni tänase päevani. Tundub, et ülemus soovib nüüd rohkem privaatsust ja no olgem ausad, kui Sa oled juba suurfirma boss, siis on Sul täiesti õigus omada päris oma kabinetti ja saada natuke rohkem privaatsust. Tundub, et ka töötajad on selle üle väga rõõmsad, sest tervitasid bossi uut kabinetti järgmiselt (tsiteerin Joosepit):
„Ülemusele ehitati kontorisse paar seina juurde ja nüüd sai ta siis oma kabineti aga ülemust täna kontoris pole ja juhtumisi just nüüd sai see jurta talle valmis. Ja siis keegi kleepis ülemuse ukse peale A4 paberi, millel on koristajamuti pilt koos harjade ja moppidega ja all on vene keeles „koristaja“ kirjas."

Tere!
Mõtlesin, et alustaks oma postitust vähe viisakama tervitusega, kuna ma olen häbiväärselt kaua vaikinud ja oi kui roostes mu sõrmed ja mõistus on. Vahepeal on tegelikult mega palju asju juhtunud ja nii uskumatult kui see ei kõlaks, siis isegi nalja on käpatäie saadud. Ma püüdsin hoida kiivalt neid nalju blogimiseks, et Teil ka lõbus oleks, kuid ma olen suutnud peaaegu kõik oma vaimukused ära unustada. Kriban kärmelt ühe mõtte siia, enne kui see ka plehku pistab. Ühel  ilusal õhtul torkas mulle fantastiline, kui mitte öelda ideaalne bändi nimi pähe, no juhuks kui keegi tahaks bändi tegema hakata- Elektrikatkestus...kas pole suurepärane bändi nimi? Sindi Rahvamajas, 25. november 2014, kell 19:00 esineb Elektrikatkestus :D

Nädalavahetusel sai käidud Maci pool ja Mac kinkis Janetile ja Pythonile helendavad kaelarihmad. Need on helesinised ja kolme valgusreziimiga. Kiiresti vilkuv- nagu disko, aeglaselt vilkuv- nagu väsinud disko ja püsiv valgus- nagu kõige normaalsem olek. Testisime kohe õhtusel jalutuskäigul kaelarihmad kenasti ära ka. Läksime Maci ja oma nunnukate ufonautidega staadionile, kui eemalt kostus laste omavaheline jutuajamine, või no mis jutuajamine see ikka nii väga oli, kuna nad sõitsid seal ATV-dega, siis hõiskasid üksteisele "Kas Sa näed ka helendavaid koeri?". Eriti vahva oleks olnud, kui teine oleks vastanud, et ei näe, aga no vastas siiski:"Jaah, näen"
"Neil on helendavad kaelarihmad", teatas esimene teadlikult.
"Ma tean!", vastas teine enesestmõistetaval häälel.

Ühele koeraomanikule tegime ka juba reklaami, kuna Tal oli mure, et nende chiuahua (andke andeks, aga ma tõesti ei oska selle tuksleva loomakese tõugu õigesti kirjutada ja sellepärast eraldi Googeldada ka ei viitsi ning kui läks siiski täkkesse, siis see on lihtsalt puhas juhus), igatahes oli nende mure, et koerake astutakse laiaks ja mitte isegi võõraste poolt, vaid nad ise ka ei näe oma koera...ma siiralt loodan, et see fakt käis pigem pimeda aja kohta, sest kui valges ka oma nunnukest ei märka, siis helendav kaelarihm ei aita.  Igatahes, kui kellegil tekkis ka soov helendavaid kaelarihmasid oma lemmikule soetada, siis kirjutage otsingusse "led collar" ja leiategi.

Aitab tänaseks ja püüan homme olla tublim ning pikemalt kirjutada. Head ööd!