Mul on põhjust olla kurb

Ma olen kurb, olen väga-väga kurb. Tegelikult kurb on selle kohta veel eriti positiivselt öeldud. Mul on tühi tunne sees ja kuidagi masendav on. Ei, keegi ei ole ära surnud, aga eile sain teada, et see imekaunis, valgusküllane, avar ja fantastilise asukohaga korter Kilingi-Nõmmes on ära ostetud. Saate aru- ära ostetud?!
Tean, et see polnud reaalne, et nii heas asukohas ja nii soodne ja nii ilus korter jääb pikalt kinnisvaraturule, kuid ma niiii väga lootsin ja see lootmine on minu kõige vastikum iseloom üldse. Keegi teine ei pea mulle pettumust valmistamagi, sest ma tulen ise oma lootmistega ja unistamistega nii suurepäraselt 24/7 toime, et pidev haiget saamine ja pettumine on garanteeritud.
Joosep on ka kurb, et korter ära läks, aga no Tema on mees ja mehed lähtuvad otseloomulikult mõistusest ning siis ei mõista mind, kui mul on emotsioonid ja ma tahan natukene rohkem soiguda sellest, et kui väga ma seda korterit ikka taga nutan ja kui väga väga väga väga väga väga väga ma just seda korterit tahtsin meie koduks. Hea lohutaja küll, kui minu soigumise peale ütleb:"See ulgumine ei aita!"
Kust Sina tead, et ei aita? Kust üldse mehed võtavad õiguse naistele öelda, et mis aitab või mis ei aita? Äkki see endast välja soigumine aitabki kergemini edasi minna ja kui saan kõik välja elada, siis 90- aastaselt ei ole ma mingisugune kortsus ja krimpsus vanamutike, kelle näolappi kaunistab kaks suurt vagu kulmude vahel, kuhu on paras kevadel porgandeid istutada, sest koguaeg on nägu vingus ja krimpsus ebameeldivuste pärast, mida vaikimisi endas kantakse. Nii et, kui mina tahan või mõni teine naine tahab veidi emotsioonitseda, siis Jumala pärast, laske meil see ära teha ja paha ei teeks ka natuke lohutamist. Jah, isegi siis, kui Teie arvates on see puhas lollus, idiootsus, aja raiskamine või mõtetus.
Ma lähen nüüd ja lohutan ennast. Kavatsen täiesti lohutamatult patja nutta, aga muidu vabal ajal olen ma ikka rõõmsameelne ja roosa, isegi kui see praegu väga välja ei paista (ausõna). Kusjuures, äkki ma just sellepärast pidevalt naerangi (ei, mitte sellepärast nagu ma oleksinn labiilse närvikavaga...või no seda nagunii), vaid kuna ma ei jäta endasse oma emotsioone...kõik pursatan välja- pauhti!