Blogimisvõistluse kuuteema - kõige kallim

Plaanisin tegelikult kuuteemalist postitust kirjutada järgmisel nädalal, kuid võta näpust, plaanid ongi ju rikkumiseks. Alguses, kui öeldi, et kuuteema on "kõige kallim", siis mõtlesin, et äh see on ju iisibiisi, et mina ja Mac kirjutame raudselt koertest. Kuid tegelikult, kui natuke rohkem teemasse süvenesin ja nagu Mac oma postituses vihjas, siis see oleks kuidagi ebaaus ja võimatu valida elusolenditest seda kõige kallimat, sest ma ei saa ju öelda, et koer on kallim kui ema ja vastupidi, ma ei saa öelda, et ema on kallim kui isa ja vastupidi, ma ei saa öelda, et üks õde on kallim kui teine ja ma ei saa öelda, et Joosep on kallim kui mu kadunud vanaema (kes pole enam nii elus) ja vastupidi. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis, ma mõtlesin, et võiksin teha oma materjaalsetes asjades väikese inventuuri ja kirja panna näiteks hoopis viis kõige kallimat eset, aga see teotas tulla maruigav TOP, kuna edetabeli tipus oleksid hiilanud ainult tehnilised vidinad.

Aga mis on lõppudelõpuks siis see kõige kallim vara?
Mulle joonistub silme ette üks plakat, mis oli Pärnu erakorralise ooteruumi seinal, kui ootasin arsti juurde pääsemist ja plakatil oli inimese lihasskelett ning tekst: Sul on ainult üks keha- hoia seda! See sõnum jättis väga tugeva tunde mulle ja nii tegelikult ju ongi. Sest, kui pole tervist, siis pole ka võimalik täiel rinnal oma unistuste poole püüelda.
Teine sarnane olukord, mis mul siiani väga sügaval hinges on, on see, kui olin Villa Medicas spordiarsti juures ja peale protseduuri küsis arst, et mis on elus kõige oluliseim ja pikemalt mõtlemata ütlesin: „Tervis.“
Arst oli natuke üllatunud, et üks 13-aastane plikatirts sellise vastuse andis, kuna tavaliselt olevat minu vanused soovinud autot, uhket elamist, arvutit, jalgratast, uut telefoni või miskit muud materiaalset. Kuid kuna lapsena viibisin väga palju haiglas, siis kuidagi juba noorest peast sai mulle selgeks, et tervis on üks elu kallemaid varasid.

 Kuid, kui rääkida kõige suuremast argipäevasest kuluartiklist, siis otseloomulikult on selleks meie üürikorter ja sellega seonduvad kulud. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks me hetkel planeerime Jossiga oma pesa soetamist. Me allkirjastasime üürilepingu 17. oktoober 2013. Kuigi mulle ei meeldi oma pere rahakotti avalikkuse ette laiali laotada, aga kuna tahan tuua selle tohutu kontrasti ka lugejateni, et palju inimesed maksavad mingile suvalisele tüübile taskuraha, kui tegelikult saaks selle raha eest lõpuks oma päris kodu soetada, pean seda paraku tegema. Kuuüür oli esimesel aastal 235€ ja kui aasta sai täis, siis pikendati lepingut, mille tulemusel tõusis üür veel 10€ võrra. Loomulikult tuleb eraldi maksta ka kütte, elektri, vee, haldustasu interneti ja televisiooni eest. Kütte arvestamine käib meil nii, et suvekuudel ei pea me midagi maksma, kuid alates septembrist on küte 15€, oktoobris 30€, novembris 40€, talvekuudel (loe: detsember-jaanuar-veebruar) on kokku 150€, märtsis 40€, aprillis 30€ ja mais jälle 15€. Ma tegin siis mõned arvutused ja arvestasin välja, et mis on see umbkaudne summa, palju on meil kulunud elades aasta ja 7 kuud Tartu üürikorteris ja selleks on: 6161€
Okei, päris juhtkoera hinda see ei ületanud )milleks on 6500€), kuid märkimisväärne on see sellegipoolest ja tegelikult hakkab rahast lausa kahju, et see läheb põhimõtteliselt musta auku. Me saame selle raha eest küll elada võõral pinnal ja ma teadvustan endale, et elus ei saagi midagi tasuta, kuid selles mõttes on see kõik nii mõtetu, kuna lõpptulemusena me ei saa elamist endale...kuigi ausalt öeldes seda logutikku ei tahaks ka oma koduks.

Mina unistan endiselt Kilingi-Nõmme 2-toalisest korterist, mis ka Joosepile meeldib ja mida ma käisin juba ka koos perega uudistamas, kuid ainus mure on selles, et mulle never ei anta pangast üksi kodulaenu ja Joss ei ole enne nõus minuga panka tulema, kui pole saanud palgakõrgendust. Ma olen üritanud rääkida, et äkki läheks ikka panka ja uuriks erinevaid variante ning saaksime juba konsultatsiooni, kuid vastuseks saan, et ma olin ju Tema tingimustega nõus. Ta peab siis neid tingimusi silmas, mis sisaldasid ka toda palgatõusu, aga ma ei teadnud, et see tingimus tegelikult sisaldab seda läbirääkimist bossiga, et kas saaks poole kohaga kodus töötada. No tore-tore, seni kuni Ta läheb ükskord bossi jutule, aeg muudkui tiksub (veel üks kõige kallimaid varasid siin elus) ja see kallis aeg ei tiksu hetkel sugugi meie kasuks. Pangas asjaajamine võtab ka oma aja, siis peame ootama kuniks pank langetab otsuse, mis ei pruugi esimesel korral sugugi positiivne olla ja tuleb uus taotlus esitada ja nii me sellest korterist ilma jäämegi - I can feel it!

Kas ei liigu siin kuskil ringi mõnda multimiljonäri, kes saaks mulle nagu pank kodulaenu teha, korraliku notariaalse lepinguga ja igakuiste tagasimaksetega??? Ma oleks juba ammu pangas ära käinud, kui nad mind välja ei naeraks. See on lihtsalt nii imelik, et üüri ja kõike muud jaksan tasuda, kuid see pole pangale piisav argument, sest ma olen pime. Mis siis veel peaks olema, kui mitte see, et olen maksejõuline ja korralikult arveid tasunud ning mul on isegi tagatis olemas. Seda pole ju paljusoovitud, et tahan endale päris oma kodukest.  Mjäuu! :(