Külmetus, Python ja käpad
Täna on juba 6-päev, mil ma pole õues käinud ja ma hakkan vaikselt juba ära manduma nelja seina vahele. Ilmselgelt ma hõiskasin liiga varakult, et hakkan terveks saama, sest täna hommikul oli mul täpselt selline hääl nagu oleksin 40-aastat joonud, suitsetanud ja 24h järjest rock-kontserdil röökinud. Mõned mehed väidavad, et selline kähe ja käre hääl naisel on seksikas, aga mina küll ei taha oma ülejäänud elu sedasi kraaksuda. Loodame, et mu hääl leiab kodutee kiiresti tagasi, aga et ootamine igav ei oleks, siis vahelduseks üritan kopsud välja köhida.Kes see mind ikka haiget lõbustab, kui mitte ise?!
Aga kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult ma ei käinudki kuskil möödunud ööpäev Tartu keldrikorruse pubis röökimas, vaid olime Joosepiga väga konstruktiivsed ja üritasime Pythonit harida. No lugu nimelt selles, et Python oli siis see koer, kes ei osanud veel käppa anda ja kuna minu popsik Dzännu õppis selle mingi aeg ära, siis tõstatas Joosep endale ja Pythonile eesmärgi: Python peab ära õppima käpaandmise.
Proovisime Joosepiga kordamööda Pythonile asja selgeks teha, et mida me Temast õigupoolest tahame, aga Ta oli täpselt sellise olemisega nagu oleks just kuu pealt kukkunud ja vaatas meid nagu juhmakaid. Küll me proovisime nii, et oma käega utsitasime kergelt käppa üles tõstma, siis võtsime ise Tema käpa ja ütlesime hästi innustatud häälel:"Jaaah Python, see on käpp. Tubli poiss!", aga mitte midagi. Samal ajal Janet, kes oskab seda käsklust, pidi peaaegu, et nahast välja pugema. Küll Ta väänles põrandal, viskus külili, siis istuli, siis uuesti püsti ja patsutas koguaeg oma käpaga, justkui soovides öelda:"Halloooo, mina olen siin ja mu käpp on siin ja ma oskan seda. Hallooo!" Aga Python lihtsalt istus ja vaatas toas ringi ning ei teinud väljagi, või siis tegi sellise näo pähe nagu:"Oh, näe mis Janet oskab ja teeb. Vaat see on tore.".
See üritus algas kuskil kella üheksa paiku õhtul, vahepeal tegime pausi, sest kaua Sa räägid koeraga, kes suhtub Sinusse kui õhku ja lisaks jätab mulje, nagu Ta ei saa mitte mõmmigi aru. Uus katse tuli paari tunni pärast (no kuskil südaöö paiku) ja siis kordus kõik uuesti, ehk et seis oli muutusteta...siis jälle uus katse kuskil öösel kell pool kolm ning siis toimus esimene arglik sooritus. Juhhhuuuu! Aga kuna meile tundus, et Python polnud endas päris kindel, et mida Ta tegi või kas tegi ikka õigesti ning et kas tõesti me tahame Tema käppa, või oli see lihtsalt üks väsimusest tingitud refleks (jah, koer oli täiesti ärkvel, ega meie koeral magada ei lase, kui nii oluline asi nagu käpaandmine tuleb selgeks saada). Aga peale esimest arglikku sooritust, Python enam käppa küsimise peale ei andnud ja jätsime koera rahule ning mina andsin juba alla ja kooserdasin ära magama, sest no ei saa see Python aru, mida tahame ja ütlesin Joosepile lohutuseks, et Janetil läks ka natuke aega selle asjaga, kuni enam ei veiderdanud ja andis käppa rahulikult, ilma et viskuks pikali väänlema, et saada maiustust. Ma siis lootsin, et Joosep laseb vaese Pythoni magama, sest mul hakkas vaesest koerast kahju, aga ainult häässtiiii naatuukeenee Aga eiii, kell pool kuus hommikul kuulen mina teisest toast Joosepit ütlemas väga innukal häälel:"Puthon, anna käppa!". "Jeesus Kristus," ma ütlen selle peale. Aga eii, rahu-rahu! Enne kui hakkate siin kohut mõistma, siis sihikindlus viis võiduka lõpuni ja Python oskab nüüd käppa anda ning tänase päeva kasutatuim lause on:"Python anna käppa!". Seda saab siis kuulda enne sööki, söögi ajal, peale sööki ja vahepealsetel aegadel ka, sest uut õpitud asja tuleb ikka kasulikult rakendada ja oma töövilju maitsta. Tundub, et oleme potensiaalsed kandidaadid tiitlile "Aasta Loomapiinajad 2014.
Aga kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult ma ei käinudki kuskil möödunud ööpäev Tartu keldrikorruse pubis röökimas, vaid olime Joosepiga väga konstruktiivsed ja üritasime Pythonit harida. No lugu nimelt selles, et Python oli siis see koer, kes ei osanud veel käppa anda ja kuna minu popsik Dzännu õppis selle mingi aeg ära, siis tõstatas Joosep endale ja Pythonile eesmärgi: Python peab ära õppima käpaandmise.
Proovisime Joosepiga kordamööda Pythonile asja selgeks teha, et mida me Temast õigupoolest tahame, aga Ta oli täpselt sellise olemisega nagu oleks just kuu pealt kukkunud ja vaatas meid nagu juhmakaid. Küll me proovisime nii, et oma käega utsitasime kergelt käppa üles tõstma, siis võtsime ise Tema käpa ja ütlesime hästi innustatud häälel:"Jaaah Python, see on käpp. Tubli poiss!", aga mitte midagi. Samal ajal Janet, kes oskab seda käsklust, pidi peaaegu, et nahast välja pugema. Küll Ta väänles põrandal, viskus külili, siis istuli, siis uuesti püsti ja patsutas koguaeg oma käpaga, justkui soovides öelda:"Halloooo, mina olen siin ja mu käpp on siin ja ma oskan seda. Hallooo!" Aga Python lihtsalt istus ja vaatas toas ringi ning ei teinud väljagi, või siis tegi sellise näo pähe nagu:"Oh, näe mis Janet oskab ja teeb. Vaat see on tore.".
See üritus algas kuskil kella üheksa paiku õhtul, vahepeal tegime pausi, sest kaua Sa räägid koeraga, kes suhtub Sinusse kui õhku ja lisaks jätab mulje, nagu Ta ei saa mitte mõmmigi aru. Uus katse tuli paari tunni pärast (no kuskil südaöö paiku) ja siis kordus kõik uuesti, ehk et seis oli muutusteta...siis jälle uus katse kuskil öösel kell pool kolm ning siis toimus esimene arglik sooritus. Juhhhuuuu! Aga kuna meile tundus, et Python polnud endas päris kindel, et mida Ta tegi või kas tegi ikka õigesti ning et kas tõesti me tahame Tema käppa, või oli see lihtsalt üks väsimusest tingitud refleks (jah, koer oli täiesti ärkvel, ega meie koeral magada ei lase, kui nii oluline asi nagu käpaandmine tuleb selgeks saada). Aga peale esimest arglikku sooritust, Python enam käppa küsimise peale ei andnud ja jätsime koera rahule ning mina andsin juba alla ja kooserdasin ära magama, sest no ei saa see Python aru, mida tahame ja ütlesin Joosepile lohutuseks, et Janetil läks ka natuke aega selle asjaga, kuni enam ei veiderdanud ja andis käppa rahulikult, ilma et viskuks pikali väänlema, et saada maiustust. Ma siis lootsin, et Joosep laseb vaese Pythoni magama, sest mul hakkas vaesest koerast kahju, aga ainult häässtiiii naatuukeenee Aga eiii, kell pool kuus hommikul kuulen mina teisest toast Joosepit ütlemas väga innukal häälel:"Puthon, anna käppa!". "Jeesus Kristus," ma ütlen selle peale. Aga eii, rahu-rahu! Enne kui hakkate siin kohut mõistma, siis sihikindlus viis võiduka lõpuni ja Python oskab nüüd käppa anda ning tänase päeva kasutatuim lause on:"Python anna käppa!". Seda saab siis kuulda enne sööki, söögi ajal, peale sööki ja vahepealsetel aegadel ka, sest uut õpitud asja tuleb ikka kasulikult rakendada ja oma töövilju maitsta. Tundub, et oleme potensiaalsed kandidaadid tiitlile "Aasta Loomapiinajad 2014.
