Istun juba mitmendat päeva kodus ja mitte omast vabast tahtest, vaid ikka sellepärast, et olen haige. Haigeks jäin eelmise nädala laupäeval, aga kuna järgnevatel päevadel ei olnud nii halb olla, siis vedasin end esmaspäeval Tallinnasse, sest oli vaja minna Valguse Kaja toimetuse koosolekule. Tagantjärgi ei tundu see otsus just kõige mõistlikum ja oleksin pidanud kuulama Joosepit, kes soovitas mul tungivalt koju jääda, aga kuna ma puudusin kahel eelmisel korral samuti külmetuse tõttu, siis ma väga sügavalt kahtlesin, et mind usutaks, et näe Kai jälle puudub külmetuse tõttu ja nii ma end kohale vinnasingi, justkui elavaks tõestuseks:"Et jah, tõepoolest on võimalik just selleks kuupäevaks, mis ajaks on koosolek paika pandud, haigeks jääda ja nii kaks korda aastas!"
Oeh, mul on vahepeal suremise tunne...mitte et ma oleksin kunagi surema hakanud või et ma teaksin, mis tunne see peaks olema, aga igatahes on mul külm, siis on vahepeal palav, siis pea valutab, kurgus oleks nagu nõelapadi, aegajalt tuleb nalja pärast ka ninast verd ja keha on tundetu ja käed ripuvad nagu spagetid ning eile kõndisin lihtsalt nägupidi otse vastu seina. Kuskilt alateadvuselt ma teadsin, et pean pöörama nüüd paremale, et voodini jõuda, aga ma suutsin mõelda ainult sellele, et mul on halb-halb-halb-halb ja nii kaua ma saingi mõelda kuni sein vastu tuli ning minu flippima jäänud mõttelõnga katkestas.
Aga Joosep on armas. Muudkui poputab mind, teeb mulle kuuma teed meega, sätib mulle tekikesi peale, üleeile tõi mulle poest minu lemmik Maiasmoka küpsiseid ja kui ma diivanile ära vajun, siis viib süles mu ära voodisse ning läbi une olen kuulnud, et sosistab mulle:"Sa oled Kallis ja varsti hakkab Sul parem." Ma loodan väga, et Ta ei valeta ja et see kõik on tõsi, mida ütleb mulle...parem oleks, sest mul on vaja saada ruttu terveks, sest pühapäeval on Saku Suurhallis, Apocalyptica kontsert, kuhu mul on piletid ostetud ja üleüldiselt tahaks ka lihtsalt terve olla ning oma koonuga jalutama minna...Janet vaatab ka mind mureliku näoga ja jälitab mind mööda korterit.. Mul tekkis just küsimus, et kes kelle sabas praegu nüüd siis käib? Tänaval käin mina Janeti sabas, aga korteris käib Janet minu sabas...kas ma peaksin sellest midagi järeldama? Kas mul on saba? Kas ma olen peast soe ja mõtlen ülearu või on minus avaldumas ehk filosoofi tundemärke...ma lähen parem pikali ära.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
märts
(15)
- Koonulood
- Janeti vallatused
- Küsimusi tööintervjuult
- Rõõmu kui palju
- Lõpuspurt ja Janeti uus vana sõber
- Väärt nõuanded esimeseks kohtinguks
- Kevadest, sõprusest ja huumorist
- Natuke kõigest
- Külmetus, Python ja käpad
- Joosepi moodi
- Kisub viltu
- Mul on väga halb olla ja mul on õigus natuke joriseda
- Muuseumipäev
- Teoreetiliselt ja reaalselt
- Plirts-plärts käes on märts
-
▼
märts
(15)
Kui ma postituse lõpuossa jõudsin, siis oli mu esimene mõte, et jessas, Sa oled vist tõesti haige ja sassis omadega :P jooksutasid mul juhtme kokku igaljuhul...
VastaKustutaAga Sulle kiiret paranemist ja väike lohutus... noh, et õiget eestlast lohutab alati teadmine, et kellelgi teisel veel ***asti läheb... mul on ka paha ja ma kavatsen vist ka haigeks jääda.. on ju tore! :)
Jess, lohutatud! :P
KustutaKui haigeks jääd ja Sa küsid endalt, et millal Sinu piinad lõppevad või mis järgmiseks, siis helista mulle ja ma olen lahkesti nõus Sind informeerima... Hoia end! :)
Täna kavatsen minna apteeki ja kulutada kogu oma raha külmetusrohtudele vms... loe: sooritan köharohu üledoosiga eutanaasia enne tõeliste piinade algamist :D
VastaKustutaTubli! Väga õige suhtumine, sest seda minagi mõtlen, et milleks piinelda :D
Kustuta