Juhuu, üleeile käisin siis  Maarjamõisas ja traumatoloog otsustas, et aitab küll kipsi kandmisest ning vahetasime kipsi lahase vastu...see on põhimõtteliselt samasugune, aga palju väiksem ja kergem.Lahases pean olema kuni 12. maini ja siis pean veel mõnda aega ortopeedilist jalatuge kandma, mis väidetavalt täidab kipsi funktsiooni.
Ma viimasel ajal tunnen, et Tartu pole ikka päris see tassike teed minu jaoks...ma oletasin, et kui tulen Tartusse elama, et siis saab käia inimestega parkides jalutamas, kohvikutes chillimas ja niisama toredate inimestega suhelda, aga eiiii...
Ma siin kurtsin ükspäev Marikale telefonis, et mul ei ole Tartus sõpru ja et igatsen Pärnut ning rääkisin paarist juhtumist, et miks nii tunnen. Marika ütles siis, et Ta täitsa saab minust aru, et mida ma tunnen...vähemalt keegigi...Mac näiteks küll ei saa (aga no Mac ongi üleüldse mõistmatu inimene). Okei-okei, tegelt ei ole! Ma igaksjuhuks mainin ära, et tegin nalja, sest ma ei taha Maci nutma ajada.
Igatahes teemaga edasi minnes...Marika ütles, et Leo räägib Talle aeg-ajalt, et äkki peaks ikka Tartu Kõrgemasse Sõjakooli õppima minema ja see tähendaks, et nad koliksid Tartusse. See oleks maailma parim asi üldse, ma nii väga tahan! Paraku Marika on teisel arvamusel...ma püüdsin Teda ümber veenda ja ütlesin, et Tartus on väga tore, aga ilmselgelt Ta ei jäänud mind uskuma, sest paar minutit varem olin just kurtnud, et tartlased hoiavad omaette ja kohtlevad mind kui võõrkeha (tuttavad tartlased siis, aga täiesti võõrad on vägagi sõbralikud), aga no seeselleks...
Mul oli vaja kiiresti välja mõelda eriti kutsuv ja ahvatlev põhjus, et miks Tartus on hea jne. Ma siis ütlesin:"Jaah, Marika, kui tuled Tartusse, siis on meil omakolmene sõpruskond Sina-mina ja mina..."
Marika küsival häälel:"Misasja?"
Mina naerdes:"Ma tahtsin öelda, et Sina-mina ja Mac.", aga taustal kuulsin kuidas Marika mees Leo ütles Marikale:"Sina, Kai ja Kai nähtamatu sõber."
Kokkuvõttes leidsime Marikaga, et meil oleks koos vägagi tore, sest käiksime pargis jalutamas, üksteisel külas, kohvikutes,shoppamas ja niisama linnas ning satuksime humoorikatesse seiklustesse ning meie sõpruskonda kuuluksid: mina-Tema-mina-Tema, ehk et mina ja Marika ja meie mõlema nähtamatud sõbrad....mnjah, ma ausõna pole mitte ühegi ravimi mõju all.
Tean, et oma eelmises postituses lubasin pilti oma külmkapimagnetitest, aga mul pole pilti ja seega jääb see lubadus veel õhku, aga katsun selle nii kiiresti kui võimalik täita.

PS. Mu armas magnetist Canadast põlvnev põder, kellel olid võimsad sarved...jah, olid...ajas oma sarved maha...õnneks mitte mõlemad,aga vasakpoolseküll...just like that! Minuga nõu pidamata...
Marika on nii tore ja Tal on minu meelest tohutult hea iseloomu omadus, mida küll paljud ei seedi ega talu...nimelt Marika ütleb otse kõik välja, mida mingist asjast arvab ja mõtleb ning see on hea sellepärast, et kui ütleb positiivse asja, siis tead 100%, et nii ka reaalselt mõtleb ja ei räägi lihtsalt mingit sellist "ilusat" juttu, mida teinepool ehk tahaks parema meelega kuulda.
Ühiskonnas on väga palju selliseid inimesi, kes ei talu teiste inimeste ausat arvamust ja mõtet, vaid kõike võetakse nii isiklikult. Mina küll ei soovi kuulda võltsi heakskiitu või pugevat juttu ning ei meeldi ka sellised inimesed, kes muidu on sõjakad ja kurjad, aga kui neil endil on midagi vaja, siis osatakse olla nii mõistvad ja heatahtlikud...selle asjanimi on silmakirjalikus.
Aga, et postitus lõppeks helgemates nootides, siis kirjutan ühest absurdihuumorist, mida aeg-ajalt Joosepile meeldib harrastada...
Oli üks tavaline õhtupoolik kodus, kui Joosep äkki teisest toast täiesti lambi hetkel küsis:"Kai, kas Sa armastad mind?"
Mina hästi tuimal häälel:"Ma ei tea."
Joosep natuke üllatunud häälel:"Mis mõttes?!"
Mina tuimal häälel:"Aga kas Sina mind armastad?"
Joosep äärmiselt tuimal ja ükskõiksel häälel:"Ma ei tea."
Mina jätkan tuimal häälel:"Aga mida Sa tunned?"
Joosep täiesti ükskõiksel ja mõtlikul häälel:"Nagu kõht oleks lahti..."

Hmmm, vaat siis...siit võib järeldada, et armastus võib põhjustada kõhus imelikke tundeid ja seedimishäireid. Mina vähemalt järeldan sellest vastusest seda."

Kuna eelmine esmaspäev sai Janeti 10-päevane antibiootikumi ravikuur läbi, siis oli taaskord vaja uus pissiproov kliinikusse toimetada ja nagu mul juba heaks tavaks on saanud, siis kontakteerusin seegi kord juhtkoeratreeneriga. Saime proovi kenasti kätte. Pingeid kruvimata võin kohe öelda, et Janeti analüüs oli korras, aga ega sellega pissiproovikäkerdused pole veel läbi, sest maikuu keskel tuleks uus kontrollanalüüs teha, veendumaks, et põiepõletik ilma antibiootikumiteta tagasi ei tuleks.


















Täna rääkisin veel Maciga ja kutsusin Teda külla, sest nädalalõpus on Joosepi sünnipäev. Lisaks mainisin, et plaanin hakata koristama ja proovin ronida oma kipsiga üles, et riiulitelt tolmu võtta, mille peale Mac kahtlaselt vaikseks jäi, aga siis tegi ettepaneku reedel ühtlasi mu peied ka ära pidada…


PS.Loodetavasti saan oma kipsist pildi ka üles riputada, aga seda siis nädalavahetusel.

PS2. Mac kinkis mulle ja Joosepile külmkapimagneteid. Tegelt pidi see olema üks osa meie pulmakingitusest, aga kuna pulmad lükkuvad koguaeg edasi (Mac ootab meie pulmi sama pinksalt, kui ma ise). Ta loodab nimelt pulma saada, hihi. Tegelt on Mac väga armas ja hõikas POST Crossingus välja, et sõpradel pulmad tulemas ja kuna pruut (see tähendab mina) kogub külmkapimagneteid, et siis oleks lahe, kui nad saadaksid Talle neid. Igatahes sain ma juurde kuus tuliuut magnetit otse Singapurist,Kanadast, Poolast, Ukrainast ja kuskilt oli veel...ja kui nädalavahetusel läheb piltide lisamiseks, siis lisan äkki siia ka pildi oma külmikuuksest, mis näeb juba väga lahe välja.

Kuna ma eile ei jõudnud arvutisse, siis annan väikse ülevaate eilsest päevast...
Kes blogi jälgivad ja elavad kaasa Janeti pissiproovi andmisele, siis kursis olevad inimesed peaksid teadma, et eile toimus uus katsetus nimega: kuidas saada Janeti piss topsikusse?
Võin kohe põnevuselõnga katkestada ja öelda, et saime väga hästi pissi topsikusse, tänan küsimast! No ühesõnaga lugu järgmine...
Me kõik teame ju ütlust "Tark õpib teiste vigadest", aga mina muudaksin seda natuke rohkem omasemaks ja ütleksin enda kohta "Loll õpib ikka oma vigadest", aga sellepeale tulin ma veidi hiljem...sest alguses ma tahtsin teist katsetust umbes samamoodi proovida nagu esimest, ainult selle erinevusega, et ma oleksin Janetil lasknud pissida kilekotti ja siis oleks kilekotist valanud topsikusse. Igavesti räpane ja haisev töö ning ma usun, et nii mõnigi praegu muigab ja lööb endale käega vastu otsaesist ja ütleb:"Hea loll!", aga ma ütlen vastu:"No kurja, eks võta endale koer ja eks proovi saada Temalt see viimane sorts pissi ja ole pime ja kõike muud." Viu-viu-viu-viu...
Aga ma olen tark ja nutikas ning helistasin päev enne treenerile (ei, mitte pissiproovi võtmise treenerile, kes treeniks mu kuue tunniga professionaalseks uriinikogujaks), vaid jutt käib ikka juhtkoera treenerist. Saime hommikul minu maja ees kokku ja ma peaks mainima, et Ta oskas seda värgendust minust ikka palju paremini, sest no proov sai võetud. Kuna ma sain kliinikust kaasa sellise 5 cm kõrguse topsiku, mida ma ei jõudnud veel kotistki välja võtta, et treenerile ulatada, kui Ta juba sai mingi imenipiga, enda poolt kaasa võetud, 0,5 liitrisesse purki Janeti pissiproovi... Hämmastav!
Piss topsis, meel rõõmus ja näol naeratus sõitsime kliinikusse, et see väärtuslik kraam üle anda ja jäin pinksalt telefonikõnet ootama. Päeva teises pooles saimegi siis selle kauaoodatud kõne, kus meile anti teada, et Janetil on keskpõiepõletik ja et tuleb teha kahenädalane antibiootikumi ravikuur ning siis mõne ajapärast uuesti. Lisaks soovis tohter teha veel röntgeni, et veenduda, et ega Janetil kive põies poleks. Asja juures kõige nukram külg on see, et kuna Janetil on atoopia, siis antibiootikumid põhjustavad allergiaseisundi ägestumist, mille oleme saanud kontrolli alla, täites korralikult kõiki tohtri ettekirjutusi ja võtnud korralikult ravimeid. Mjäu!
Lohutuseks ostsin Janetile ülimaitsvaid kanafilee maiuseid...nii häid ja nii kalleid (pakk maksis üle 4€), et kui pakendi avasin, siis oleksin tahtnud ise need ära süüa ja lisaks sai Janet täna Toomemäel joosta ning juhtkoer Mathiasel käisime ka külas. Et sellise positiivse noodiga lõpetaksingi postituse kirjutamise, mis puudutab siis eilseid tegemisi ja toimetamisi.

Ma ei tea mis minuga toimub, aga näete, hetkel istun blogis ja nimelt blogin. Mitte selle pärast, et mul oleks midagi asjalikku kirjutada, aga mul lihtsalt läks umbes tund aega tagasi uni ära. Ma ausõna kohe ei vandunud alla sellele katsumusele, mis mu teele ette lükati, vaid kõigepealt ootasin Une-Matit tagasi,..hästi vaikselt ja tasa, no et too ära ei ehmataks, aga ei kippu, ega kõppu. Proovisin erinevaid asendeid, aga ei aidanud (selle asemel ma jäin andunult kuulama kuidas Dzännu voodi all, täpselt minuga kohakuti olles, niii magusalt noriseb ja nohiseb). Mõtlesin, et sügan ajaviiteks Janeti kõrvatagust, siis võtsin Joosepi kaissu, siis võttis Joosep minu kaissu, aga mitte miski ei toiminud. Pidin reaalsusele otsa vaatama ja nentima, et Une-Mati on jäädavalt mu hüljanud...ja kui kella lõpuks vaatasin, näitas see rõõmsalt 04:51. Tere hommikust, on aeg tõusta ja särada!

Meelitasin täna Joosepi ja Pythoni ka Kassitoomele, et koonud saaksid natukene koos mürgeldada. Kusjuures täna oli jälle sellel Näituse tänava jupil tõkked ja kraana ning seekord oli Joosep selja taga, kes kinnitas mulle, et Janet tegi takistusest möödumise ja otsesuuna jätkamist ideaalselt. Jepikajeii!
Aga tahtsin hoopiski teisel teemal kirjutada...nagu ma paar postitust tagasi varem kirjutasin, siis Kassitoomel on sellised vahvad pink-kiiged, kus saab kahekesi istuda ja selga toetada ning iga kord, kui Janetiga parki jõuame, siis on meil oma kindel kiik, milleni lähme ja nii ka seekord.Jõudsime kiigeni, andsin Janetile maiustuse, patsutasin Teda ja lasin Ta jooksma. Ise kobasin kiike ja istusin päikese kätte nautlema (rakmed panin koos jalutusrihmaga enda kõrvale). Kuna mul oli huvi, et kui lai see kiik õigupoolest on, siis natuke katsusin käega vasakult ja paremalt ning pidin nentima, et siia mahub lausa kolm-neli inimest. No seeselleks, hakkasin kiigele jalgadega kergelt hoogu lükkama, aga kiik ei tahtnud kuidagi hoogu sisse saada...jonnakas ja põikpäine nagu ma olen, andsin oma säärelihastele valu ja lükkasin tugevamalt hoogu juurde ja juurde, kui äkki tõusis inimene püsti ja jalutas minema...
Peagi naases minu juurde Joosep (kes käis vahepeal vist Pythonit tagasi kutsumas) ja küsis:"Noh, kas Sa peletasid vanahärra ära või?"

PS. Janetil oli täna päev täis luksust, sest sai pargis mürgeldada Pythoniga, siis mingi aeg liitus meie seltskonnaga Janeti teisik, ehk et labradoripreili Lotte ja õhtul käisime pargis koos tänase sünnipäevapoisi juhtkoer Mathiasega.
PS2. Tundub, et see nädal saab korralikult harjutada Janetiga takistustest möödumist, sest esialgsete andmete põhjal tundub, et see kraana jääb Näituse tänavale veel mõneks ajaks. Mulle see variant sobib väga hästi, sest see on natuke õppe- ja treeningpäeva eest. Tegelt on igapäevane kõndimine juhtkoeraga praktiseerimine ja õppepäev.

Kuna täna on 1. aprill ja üldiselt tähistatakse seda päeva, kui ülemaailmset naljapäeva, siis ei tahtnud ma lasta võimalust käest ning plaanisin visata paar vimpkat ka enda poolt.
Sihtmärgiks oli mul Joosep ja esimeseks naljaks proovisin sellist natukene aegunud ja ära kulunud versiooni aprillinaljast. Joosep pikutas voodis ja luges tahvelarvutist mingisugust teksti, kui ma ütlesin:"Oi, kuule Sul särgi käisel pisikene auk.", mille peale Joosep vastas suhteliselt tuimal ja ükskõiksel häälel::"Las olla.". Ma ajasin siis sellise vastuse peale huuled prunti ja kulmu kortsu ning mõtlesin, et kuidas küll ometigi Tema tähelepanu saada. Hakkasin siis Tema T-särgi käist mudima ja hoolikamalt katsuma, justkui uudistaks ikka seda "auku", et no kui suur ja mismoodi see sinna tekkinud on jne, aga Joosepi reaktsioon oli null mis null.
Lõpuks ajasin end voodist püsti ja siirdusin köögi poole. Läksin nimelt Joosepile hommikust teed tegema...ehk et Tema lemmikteed (karamellitee mee ja piimaga). Valmistasin oma Kallikesele ülimaitsva karamellitee ja viisin Talle selle voodisse. Joosep oli vägagi üllatunud ja uuris, et kas ma tegin tee Temale ja mina vastasin:"Jah, mõtlesin, et rõõmustan Sind...aga kuule mul juhtus väike äpardus selle teega. Nimelt ma kogemata panin natuke soola sinna...aga hästi vähekene."
Joosep küsis imestunult vastu:"Mismoodi Sa said sinna soola panna?"
Mina:"No mõtlesin, et lisan teelusika otsaga ka suhkrut, sest see annab sellise hea maitsenüansi, aga meeltesegaduses panin soola. Kas tunned maitsest?"
Joosep:"Ma ei tea..."
Mina:"Kuidas Sa ei tea?"
Joosep joob natuke ja siis ulatab teekruusi mulle ja palub minul ka maitsta, et kas mina tunnen soola maitset. Ma siis võtsin ettevaatlikult kruusi vastu, endal peas trummeldamas mõte, et huvitav kas jagas aprillinalja välja ja üritab mulle koti pähe tõmmata minu enda naljaga...
Tõstsin aeglaselt kruusi suu juurde, endal naeratus näol, võtsin siis pisikese lonksu ja ütlesin, et mina ei tunne midagi... Ulatasin tassi tagasi Joosepile, kes võttis veel üks-kaks lonksu ja teatas:"Kuule ma vist kergelt tunnen soola maitset. Leidsin selle maitse üles. Muidu ei saaks aru, aga kuna Sa ütlesid, siis on natuke tunda."
Mina ülirõõmsalt:"Aprill!!!"
Joosep sosistas mulle kõrva:"Jobu!"
Hahaha, ära tegin! Jepikajeii ;)
Aga Joosep ei ole papist poiss ja ega minagi oma aprillinaljast ilma ei jäänud... Seni kuni Joosep teed nautis (mis oli ILMA soolata, hihi), istusin ma voodi serval ja paitasin Pythonit, kui mõni aeg hiljem teatab Joosep tasasel häälel:"Ära liiguta. Ämblik on." Ma tardusin hetkega, sest ma kardan ämblike niii niiiii hirmsasti, aga ma ei suutnud kaua vagusi püsida, sest mõte sellest kuidas ämblik minu sussi peale ronib, ajas mu paanikasse ja ma hakkasin ennast ruttu tahapoole tagurdama, kui Joosep uuesti ütles:"Oota, ära liiguta. Sul on ämblik juustes." ja samal ajal tundsin kuidas paar juuksekarva liigub mu peas ja sellest piisas ma pistsin üle korteri röökima. Umbes nii:"Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Öäh-öäh-öäh..." ning muidugi ütles Joosep ka siis juba aprill, aga ma olin nii paanikas, et pidin selle pinge endast välja laskma ning siis sai veel mu käest släpi ka vastu rinnakut ja armsa kiituse:"Lollakas oled. Ma nii ehmatasin."
Aga aprillinaljast tulenevalt harin natuke inimesi ja kopeerin Teile mõned kõige levinumad foobiad...
Foobiad, mis on seotud mõne kindla nähtusega, peetakse lihtfoobiateks. Nendeks kõige sagedamini esinevateks lihtfoobiadeks nimetatakse:akrofoobiat (hirm kõrguse ees), arahnofoobiat (hirm ämblike ees), klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste kohtade ees), ahluofoobia (hirm pimeduse ees) ja aviatofoobia (hirm lendamise ees).

On hea teada, et nendest viiest lihtfoobiast esineb minul ainult neli esimest. Samas ma pole selles viiendas ka just väga kindel, sest ma pole veel kunagi lennukiga lennanud ja võib-olla skoorin ma selles foobias ka. Ma ütleks enda kohta "õnnelik foobik" ja väike tähelepanek veel lisaks...need kõik on LIHTfoobiad, ärgem seda olulist fakti unustagem, eks ole!
Tarkusi omastasin järgmiselt lingilt:http://et.wikipedia.org/wiki/Foobia

PS. Kusjuures lugesin üleüldse foobiate kohta sellist lühikest tutvustust ja seal siis kirjeldas, et millised sümptomid võivad esineda mõne foobia korral. Näiteks oli seal higistamine, külm higi, värisemine ja nägemishäired...see viimane pakkus mulle eriti huvi...kui mul nii palju foobiaid on, sis äkki mul on nii tugevad nägemishäired, et sellepärast ma ei näegi...no see oli siis tänase päeva pisikene huumorinurgake.

Mõni aeg tagasi silmasin Maci blogis sellist sissekannet "100 Happy Days" ja mina sain sellest aru nii, et kõik toredad inimesed üle Eesti ja ka väljaspoolt Eestit (mis on vägagi loogiline, kuna ettevõtmise pealkirigi on inglisekeelne. Tõlkes "100 Õnnelikku päeva") teevad sissekande igast päevast (postitades pildi) sellest, mis neid tänasel päeval rõõmustas. Kuuldavasti väga paljud ei suuda sadat päeva vastu pidada ja mingilt maalt loobuvad...on inimesi, kes peavad vastu kuskil 10-päeva, on inimesi, kes peavad vastu 30-päeva ja on ka neid vapraid, kes tõesti peavad peaaegu lõpuni vastu. Kuna mina kuulsin sellest ettevõtmisest mingi nelja või viie päevase hilinemisega, siis otsustasin, et seekord ei liitu, aga ehk järgmine aasta läheb õnneks, kui Mac mulle seda meelde tuletab...
Lisaks avastasin end täna mõttelt, et tegelikult kui ma sellises asjas osaleksin, siis mul poleks just väga keeruline leida igast päevast killuke seda rõõmu. Minu rõõm on minu kollane päiksekiir, minu kollane kullatükike, minu kollane rõõmupall, minu kollane labradoripreili, minu kollane Janet, kes lihtsalt alati toob ootamatuid rõõmuhetki minu päevadesse. Ehk et, kui oleks vaja lisada sada päeva järjest pilte hetkedest või asjadest, mis mind õnnelikuks teevad ja päeva rõõmu toovad, siis ma lisaksin iga päev ühe pildi Janetist, aga erinevates kohtades, erinevates tegevustes ja erinevates poosides.
Kuna viimastel päevadel kipub minu blogi minema eriti koonulikuks, siis jätkan sama rida...pole ju mõtet takistada paratamatust! Ma lihtsalt pean sellest kirjutama, sest omamoodi puudutab see seda õnneliku päeva teemat. Nimelt hommikul läksin Janetiga parki, enne parki jõudmist pean natuke mööda Näituse tänavapoolset kõnniteed kõndima, aga mingi hetk Janet astus kõnniteelt maha autoteele, liikus mööda kõnnitee äärt edasi ja astus tagasi kõnniteele. Sain aru, et järelikult oli kõnniteel takistus ja kuulsin eespoolt lähenevaid metallseid helisid. Suutsin juba natuke pingesse minna, et appi-appi, mis seal toimub, kui Janet äkki uuesti astus kõnniteelt maha ja kõndis natuke aega mööda autoteed. Lõpuks astus tagasi kõnniteele ja suhteliselt varsti keeras ka pargiteele. Kiitsin ja patsutasin Janetit, et oli nii tubli tüdruk ja andsin maiustust. Liikusime siis reipalt pargi poole edasi ja seal oli nagu ikka: tavapärane nuuskimine, pöörane mäest hooga alla jooksmine ja lihtsalt värske õhu nautimine.
Peagi oligi siis vaja tagasiteele end asutada. Kuna ma oletasin, et ega 20 minutiga need takistused kõnniteelt ära pole kadunud, siis järelikult tagasiteel ootab meid umbes samasugune kõndimismuster, kui tulles. Jõuame siis esimese takistuseni, Janet seisab ja analüüsib olukorda. Mina juhtkoerakasutajana tean, et koeral tuleb rahulikult lasta olukorraga tutvuda ja mitte hakata kohe rapsima, et:"Mine-mine nüüd!" ja et:" Mida Sa seisad?" Sedasi ajab kasutaja koera ainult pingesse ja nii on eksimised kerged tulema. Sel ajal, kui Janet tutvus takistusega, tuli minu juurde töömees ja ütles:"Oi, siin on kraana ees. Ma ehk aitan Teid sellest mööda?!"
Ahaa, või et kraana...ma jubedalt kardan traktoreid ja kraanasid. Need võivad eemal seista ja oma tööd teha, aga kui need metallkolakad peaksid minust mööduma või kui mina pean neist mööduma, siis see tekitab minus alati hirmu, sest ma kardan, et see asjandus kukub mulle lihtsalt peale, lömastab mu ja ma suren piinarikkalt. Jah, vaat selline absurdne foobia on minul, aga eks siin maailmas on igasugu veidraid foobiaid ja minu oma pole kohe kindlasti kõige veidram...
Igatahes...abi ma ei soovinud ja ütlesin, et ma usun, et mu juhtkoer suudab selle olukorra ise lahendada ja ma ei eksinud. Janet tegi kõik väga ilusasti ja puhtalt. Tubli kutsa!
Aga ka see pole veel kõik...kui õhtul parki jalutasime, siis mingi aja pärast, kui hüüdsin Janetit, siis jooksis Ta minu juurde, endal hambus ideaalse struktuuri ja jämedusega kaigas. Kui minu juurde jõudis, siis viskas kaika mu jalge ette maha ja ma andsin Talle maiustuse ning seejärel võtsin kaika ja viskasin Talle seda (ise lootes, et ma kellegile vastu pead ei viruta sellega). Loomulikult jooksis Janet suure rõõmuga oma kaikale järgi ja hakkas seda kaigast muru peal närima, lasin Tal seal rahulikult toimetada, kui kuskil paari minuti pärast tuli Janet ja ulatas kaika mulle, mis oli siis märguandeks, et mängime. Lahti Ta kohe oma kaikast ei lasknud, vaid hakkas sikutama, aga andsin Talle käskluse "anna", mille peale lasi Janet kaika lahti ning loomulikult sai ka kohe kiituse koos maiustusega. Viskasin Talle uuesti kaigast ja seekord jooksis kohe kaikaga minu juurde tagasi ning andis kaika kätte ja vastu sai ühe krõbina. Sedasi me siis loopisimegi kaigast ja see oli päris vahva, et Ta maiustuse peale tõi ilusti kaigast mulle, sest tavaliselt, kui käia üksi pargis, siis ise ei oska kuskile väga liikuda ja koer väga palju ei jookse ja kui õnnestubki mõni oksake leida ja viskad seda koerale, siis võid suht kindel olla, et tagasi Sa seda enam ei saa, aga nüüd võib pargis täitsa ilma nägijata koerale kaigast loopida. Muidugi tuleb veenduda, et ega inimesi ei ole kuskilt lähenemas. Pärast lustlikku mängu võtsime kaika koju kaasa, et homme pargis jälle mängida ja Janet ise vedas terve tee oma armast kaigast.
Aww, mu süda sulab praegu ära...Dzännu tuli heitis mu jalgade peale tudule. Talle kusjuures meeldib väga sedasi tulla ja mulle meeldib, kui tuleb.
PS. Kolmapäeval tuleb meil siis pissiproovi II-katsetus.
PS2. Ma kasutasin selles postituses sõna "kaigas" täpselt 16 korda, muig.