Ma täna tegin sellise unbreaking news avastuse, et minu sünnipäev on juba 15-päeva pärast...unbelievable, extraordinary, amazing...kas pole!?  Ma polnud nagu varem mõelnudki, et kohe-kohe ongi see ajalooline hetk käes. Tsiises, see kõlab natuke ikka õudsalt küll, kui hakkan mõtlema, et mul hakkavad 40-dad jooksma. Nagu mu üks tuttav ,kes tegelikkuses pole üldsegi nüüd nii vana, aga hingelt on hullult vanamoeline ja oli suisa õnnelik, kui sai 40 täis, siis ütles elurõõmsalt, et lõpuks ometi hakkavad tal 50-dad jooksma...mnjah, on ka selliseid inimesi. Mina just jällegist ei tunne end sugugi nii vanana nagu see aastanumber, mis mulle varsti kaela kukub. Keegi ütles, et kõik naised jäävad igavesti 18-aastaseks...ma ausalt öeldes nii nooreks ka nüüd ei tahaks jääda, vaid kui oleks võimalik valida, siis arvan, et selline 23 või 24 oleks täitsa paras iga, kuid aastatega võiks tarkust ikka juurde tulla.Usun, et sisemine noorus hoiabki inimesi heas toonuses. Muig, ma kõlan endale juba nagu mingisugune 90+ mutike, kellel on hambad suust välja kukkunud ja kes üritab viimasest noorusest mõttejõul kinni hoida.

Tegelikult olen ma ärevil, sest täna saatsin cateringi hinnapäringu ära ja kirjutasin, et mida ma sooviksin lauale. Mul tekkis ka mõte, et kuna ma oskan ju päris hästi süüa teha, siis võiksin hoopis ise toidukraami osta ja toidud vaaritada. Hinnapäringu võtsin sellepärast, et välja selgitada, kas ise ostes ja tehes tuleb soodsam või on cateringi valik tulusam, sest olgem ausad- närvid ja aeg maksavad ka midagi. Lisaks hakkasin mõtlema nõude peale ja laua katmisele ja koristamisele jmt. Eks näis, mis see kogu kupatus plekkima läheb.

Muig, nagu ikka räägin ma täiesti teisest teemast, kui see, mida mu postituse pealkiri ütleb :D Vabandused! Tegelikult oli nii, et otsisime Joosepiga puhast voodilina (ärge küsige, et miks me otsisime oma korterist taga puhast voodilina :D), kuid üheskoos kolistades mööda sahtleid ja kappe ringi, ütles ühtäkki Joosep lause, mis torkas mulle kohe kõrva. "Huvitav, kus see Kai kingitus kah siis on!?" Ma olin nagu momentaalselt Joosepi kõrval ja uurisin põnevil olles, et kas on mulle juba kingituse ära ostnud ja kas mu kingitus on kuskil siin korteris, aga Joosep ainult muigas kavalalt ja ei reetnud rohkem midagi. Ma siis ütlesin, et kui homme tööle läheb, siis ma tuhlan terve korteri läbi ja otsin kingituse üles, aga selle peale teatas Joosep, et sellisel juhul peab ta kingituse kuskile eriti hästi ära peitma ja siis raudselt unustab ära kuhu selle pani (mis pole sugugi vale väide, kui arvestada Joosepi mälu). Üritasin siis mingeid vihjeid saada, et mis tähega see võiks hakata ja kui suur / väike see on jne, aga see äraarvamismäng ei meeldinud Joosepile...wonder why!? Lõpuks pidin leppima, et olgu, ma ootan siis kannatlikult oma sünnipäevani. Raudselt on mu kingitus kuskil eriti nähtava kohapeal...riidekapi otsas vms. See ongi pimeda naise omamise üks suuri võlusid, Sa ei pea erilist vaeva nägema, et midagi peita. Mees võib suvalisel hetkel korterisse sisse marssida sünnipäevalillede, õlledega, rämpsu, võõra naise, armukese musijälgedega või kui on peksa saanud, siis ei pea hakkama seletusi jagama, et kust ja kelle käest peksa sai, sest pime naine istuks ikka samasuguse näoilmega edasi nagu mitte kui midagi poleks vahepeal toimunud või juhtunud. Lõhnadega on siin muidugist teine teema...mäletate ju küll minu suurepärast juuksesprei lugu :D

Ma vist ei hakka siia pikemat sissejuhatust kirjutama, aga võin nii palju reeta, et tegu on Joosepi trollimisega. Täpselt nii julmalt ta mind trollibki ja nüüd otsustas selle veel üles ka filmida. Kui teil tekib küsimus, et miks ma nii närvis olen, siis lühidalt öeldes oli nii, et mina lebotasin diivanil, kui Joosep äkki teatab, et mu peal on ämblik või selle olevuse jalg, mis minu sahmimise peale ämbliku küljest ära tuli. Mulle ei ole vaja öelda kaks korda "ämblik", sest ma niiii meeletult kardan neid jubedusi. Kargasin püsti ja hakkasin end puhtaks raputama ja mis edasi sai...saategi näha videost...

Ma ei teagi, kust antud postitust alustada. Võib-olla oleks kõige õigem teil lugeda postitust sellest, et miks ma üldse vahepeal ilma kihlasõrmuseta olin. Igatahes ma olen oma kihlasõrmust oodanud ööd ja päevad ning kuna vahepeal katkes isegi minu kannatlikus, siis neelasin häbi alla ja küsisin otse Joosepilt, et kas ma saaksin paluuun oma kihlasõrmuse tagasi (jaah, võib-olla tundub see mõnele teist isegi kuidagi alandav või selline veider, et misasja...ise loobusin sõrmusest ja nüüd mangun ja lunin seda tagasi). Joosep muidugist minu küsimise peale ei tormanud öökapisahtli kallale kihlasõrmust haarama, et mulle see sõrme libistada, vaid ütles, et veel mitte. Mõistsin, et olin talle ikka väga haiget teinud, kui tüli käigus sõrmuse tagasi andsin.

Kuna meie kihlus on kestnud juba oma viis aastat, siis pole meie kihlus enam mingisugune uudis,aga kui sõbrad ja tuttavad hakkasid märkama, et ma ei kannagi enam kihlasõrmust, vot siis oli uudistamist palju (kuigi ma ju kirjutasin ka blogis, mismoodi ma oma sõrmusest ilma jäin). Ühele tuttavale, kellega käisime kohvitamas, suisa luiskasin või noh valetasin, kui uuris, et kus mu kihlasõrmus on...ütlesin, et mul sõrmus kullasepa juures puhastuses vms. Keel lihtsalt ei paindunud seda kibedat tõde välja ütlema- nii piinlik oli.  

Kuid eile, kui üle pika aja jälle Tartusse jõudsin ja õhtu Joosepiga koos veetsime, siis tuli jälle jutuks minu kihlasõrmus. Kõik oli nagu nii ilus, rahulik, armas ja siis Joosep võttis südamekujulise punase sametkarbi ja sain momentaalselt aru, et saan oma kihlasõrmuse tagasi sõrme ja nii see juhtuski, kuid enne sõrmuse sõrme libistamist ütles Joosep, et see on viimane kord, kui mulle selle sõrmuse sõrme paneb, välja arvatud meditsiinilised põhjused. Hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma nii väga armastan teda! :)

P.S. Kuna ma ei mäleta enam, et kas olen üldse varasemalt oma sõrmusest pilti teile näidanud, siis üritasin ise ühe klõpsu sellest teha. Mul tõesti pole aimu, kas sain sõrmuse pildile või kuidas üldse pilt välja tuli :D

Käisin eile siis Tallinnas Vaba Maailma üritusel. Kui ma alguses tahtsin Džännuga kahekesi orienteeruda Väike-Ameerika ja Luha tänava nurgale, siis ema anus, et ma lubaksin ikka meie ühel heal peretuttaval mulle Tallinna bussijaama vastu tulla. Alguses mõtlesin küll et parema meelega orienteeruksin sihtpunkti marsruudikirjelduse ja enda mälu toel. Kuid mõistan oma ema muret ja kuna soovisin ka ema südamele anda pisukest rahu, siis ütlesin, et olen ainult sellisel tingimusel nõus, kui peretuttaval on juhuslikult see aeg vaba, aga kui peab eraldi minu pärast hakkama asju ümber sättima, siis lähen üksi. Kahjuks või õnneks oli peretuttav täiesti vaba ja nii ma saingi suhteliselt kergesti, ilma seiklusteta, sihtkohta. Ma veel kujutasin ette, et kui äge oleks pärast blogisse teile lugemiseks kirjutada, et kuidas ma ära eksisin ja kuidas üritasin aru saada, et kus ma parasjagu olen ja kuidas ma lõpuks ikkagi kohale jõudsin. Aga selle eest sain ma uute trammidega sõita, mis on väga mugavad ja avarad ja suhteliselt vaiksed, kui võrrelda uunikumtrammidega. Ainukesed asjad, mis vajavad veel lihasmällu sisseharjumist, on need krdima nupud, mis lasevad Sind trammi sisse ja välja. Mulle jäävad ausalt öeldes nende tramminuppude vajalikus veidike arusaamatuks. Okei, väldib suuremat sooja- ja külmakadu trammides, et kõik uksed ilma asjata korraga lahti ei läheks, aga samas tekib mul küsimus, et kui tuleb näiteks üks reumat põdev vanaema oma raske turukoti ja tugikepiga, et kas trammijuht on ikka nii usaldusväärne ja tähelepanelik, et avab trammiukse inimesele ise (noo, kui peatuses pole peale memme mitte ühtegi teist hingelist).

Trammis oli ka üks hästi vahva pisike plikatirts, kes oli just sellises vanuses, kes koguaeg küsis oma emmelt, et miks, miks, miks miks. Miks me autotee peal sõidame? Kuhu see takso sõidab? Miks me seisame? Millal me maha lähme? Too emme oli väga tubli ja asjalik, kuna vankris oli veel üks pisike, kes tihkus nutta, aga naisterahvas sai kenasti hakkama- lohutas imikut ja samaaegselt vastas rahulikult lapse küsimustele. Plika uudistas siis veel natuke aega trammiaknast välja ja siis ütles: "Selline naljakas tunne on nagu sõidaks trammiga, aga see on palju vaiksem." :D

Igatahes päev Vaba Maailma üritusel möödus hästi. Helpifici telgi juures sai tutvuda ka puuteraamatutega, mis on mõeldud pimedatele lastele. Iga inimene, kes osales mingisuguses challengeris, sai endale  kommi. Kuid üks vanem proua tuli meie telgi juurde ja ütles: "Mul on küll kehv silmanägemine, aga nii pime ma ka nüüd ei ole, et neid raamatuid ei näe...ma võtan parem ühe kommi niisama."  (tahtsin nii väga küsida vastu: "Kui nii pime? Nii pime nagu meie või?" :D). Kui inimestele oli juhtkoerast räägitud ja soovijad olid saanud pimesi proovida kõndida nii juhtkoera, kui ka valge kepiga, siis päeva lõpetuseks esines Getter Jaani. Ma pole küll Getteri fänn, aga tema laulud on sellised kaasahaaravad ja panevad kuidagi kaasa laulma. Kuna pärast kontserdi said kõik suured ja väikesed fännid ja niisama soovijad Getteriga koos pilti teha ja ma parasjagu seal ka mööda jalutasin, siis Carola võttis mul hõlmast kinni ja vedas Getteri juurde, et ma ka jäädvustaksin endast ja Getterist ühe klõpsu.

Kui mu mälu mind hetkel ei peta, siis alustasin oma trenni ja toitumisega umbes kuu tagasi ning andsin blogis iga nädal ka ülevaate oma saavutustest. Hetkel pean aga silmad peos häbenedes tunnistama, et vist viimased 14-päeva pole ma oma tagumiku üldse liigutanud (välja arvatud hädavajalikud liikumised). Peale selle, et pole andnud oma kehale aktiivset liikumist, olen ka päris ohtrasti, alates eelmisest neljapäevast, hakanud sööma magusat. See sai alguse peale seda kurikuulsat volinike koosolekut, kus ma koju sõites tundsin, et stressi leevendamiseks pean saama midagi magusat. Alates sellest hetkest pole vist möödunud ainsatki päeva, mil ma poleks söönud midagi, mis sisaldab rohkesti suhkruid ja rasvu ja söögikorrad on ka nii jubedalt korrapäratud. Minu meelest kõige hirmsam selle asja juures ongi see, et ma saan mõistusega aru, et see on vale ja ma ei tohiks lasta stressil end laastada (eriti veel stressil, mis on põhjustatud selliste ajukääbikute poolt), kuid vaimselt on see üpris keeruline...pole päris niisama lihtne, et tõstad sõrmed üles ja ütlen yolo, what comes, that goes.

AGA, kuna ma ei ole mingi pehmo ja papist naine, siis jätkan sealt kus pooleli jäin. Kopeerin siia siis viimati saavutatud tulemuse ja tänase seisu ning alustame uue hooga (kui oli kedagi, kes elas mulle hullult kaasa või kasutas sama taktikat parema vormi saavutamiseks, siis sorry, et ma vahepeal selline selgrootu limask olin :D).

 Algkaal: 54,5kg.

Esimese nädala lõpus kaal: 52,7kg.

Teise nädala lõpus kaal: 53,0kg.

1. september kukkus ja igas kolmandas blogis on juttu sellest, kuidas neil varbad kohekohe küljest külmuma hakkavad, kuidas nad peavad endale 274 kihti riideid selga toppima, kuidas taevast hakkab igasugu ollust alla sadama, kõik läheb nii pimedaks ja masendus tuleb ja lööb pauguga ukse lahti ning matab nad enda alla. Põhimõtteliselt elu seiskub...tõmbavad end koos hea veiniga koopasse ära ja naasevad sealt alles siis, kui soe kevadpäike palet paitama hakkab.

Minu jutu järgi vist ei saaks öelda, et olen tohutu külmavares, aga seda ma tegelikult olen.Toas peab olema temperatuur vähemalt 23C ja siis silkan ka toas ringi veel vammudega. Ükskord, kui keset südatalve ema pool viibisin ja kõik ahjud olid köetud, siis tõusis majas temperatuur 25,5C ja vot siiiis oli mõnnaaa ning ma koorisin endalt riidekihte vähemaks (teised samal ajal vaikselt närtsisid).

Ärge palun mind nüüd risti lööge, aga minu meelest on täitsa tore, et meil on erinevad aastaajad (jah, isegi siis, kui kardan meeletult külma). Ses suhtes, et kui pidevalt oleks väljas 30C ja ei liiguks tuulepojakestki, riided oleks läitsakust läppunud, meik maha ligunenud suurest higistamisest ja hing paelaga kaelas, siis mis nauding see on? Everyday the same shit on and on. Tegelikult võiks nii öelda iga aastaaja kohta, ka nendele suurtele talvefännidele. Kõike võiks olla, aga mõõdukalt.

Minu meelest on pigem asi selles, et suveaega on meil liiga vähe ja enne, kui jõuame hakata oma talvekasukate alt välja roomama ja suve nautima, siis paraku hakkab juba päike Austraaliasse eredamalt sirama.

Jah, ega mulle ka ei meeldi sopp ja pori ja lõputud lumehanged ja jääväljad ja liguneda vihmas, kuid siiski teatud hetked nendes erinevates aastaaegades mulle meeldivad. Näiteks sügise alguses meeldib mulle ringi sahistada värvilistes ja kuivades lehtedes, esimeste öökülmadega meeldib see karge hommikune õhk ja esimene lumi tekitab alati minus elevust. Linnas muutub see lumi küll kahjuks mingisuguseks imelikuks ja rõvedaks olluseks, aga linnast väljasõites ja kogu perega metsa jalutama minnes, võite tõenäoliselt kohata päris valget ja puhast lund, kuhu end lihtsalt siruli visata.  Kui kannatab, siis võiks isegi talvel viia metskitsedele heinagi, kui teie maimukesed oma suure kisa ja lärmiga loomi aastakümneteks eemale ei peleta :D

Mis puutub pimedasse aega, siis mina, kui üks lootusetu optimist, leian ka selles häid külgi. See annab jällegi rohkem põhjust süüdata küünlaid, teha endale ja armsamale üks mõnus kuum jook ja pugeda üksteisele kaissu ning nautida mõnd head filmi, samal ajal, kui akna taga möllab raju torm.

Jah, ma saan aru, et inimesed elavad end välja ja see kõik on tore, aga ma lihtsalt möödaminnes mainin, et ega see halamine ei aita, sest ilmataadil on poogen teie lalinast. Vihm tuleb, sopp tuleb, rämedad miinuskraadid tulevad, lörts ja lumi tulevad, läga meie tänavatele tuleb...kõik tuleb, ausalt. Mina olen igatahes oma täpilised kumparid, soojad sossukampsud välja otsinud ja teen viimaseid ettevalmistusi mõnusateks sügisesteks filmiõhtuteks.

Üle pika aja võtsin täna enda jaoks aega ja uudistasin erinevaid blogisid. Hetkel ma küll ei suuda enam meenutada, et kelle blogist sai viitamine alguse ja mis veel vahepeale mahtus, aga lõpuks jõudsin MiuMei blogisse (mida ma ka kusjuures aegamööda lugesin, kuid mingil segastel asjaoludel ei olnud teda oma jälgitavatesse lisanud)  ja oma suureks kurvastuseks avastasin, et lõpetab nüüd üldse blogimise ning aegamööda paneb oma kanalid (peale Instagrammi) kinni. Üks teine blogija, Marina, peatus oma blogis pikemalt blogimise turvalisuse küsimustes

, mis pani siis MiuMeid veelkord asjade üle järgi mõtlema ja aitaski juba varem mõtteis mõlkunud otsuse lõplikuks vormistada. Motiividest ja põhjustest saan ma täiesti aru, kuid see mõjus mulle siiski šokeerivana või kuidagi nagu haamriga pähe löök. Sest muidu oleme ju harjunud, et blogija on alati meie jaoks olemas ja jagab oma lugejatele detaile ja mõtteid oma elust ning kui peakski mõni postitus vahele jääma, siis saab kergesti tagantjärgi vanu postitusi üle lugeda.

Nagu ma juba eespool mainisin, siis regulaarselt ma MiuMeid ei lugenud ja seepärast hakkasin kihkukähku postitusi lugema ja sealjuures üritasin salvestada veel mõningasi kasulikke linke, retsepte jmt ja mida rohkem lugesin seda kurvem hakkas, et kus krt ma enne olin?!

Lisaks piilusin täna ka Grete blogisse, kes tegi postituse teemal, millised on neli kõige suuremat viga, mida blogijad teevad. See postitus tekitas minus miskipärast kahetisi tundeid, sest:

1. Miks arvab üks blogija, et tal on üldse õigus nendes punktides? Mul pole selle vastu midagi, kui inimesed soovitavad ja arvavad, aga mulle ei istu taolised postitused, kus tuleb keegi ja üritab olla Ema Teresa sarnane, hakates oma pühakirja kõigile kuulutamaja näpuga järge pidama,et kuidas peaks käituma ja serveerima oma blogi lugejatele. Jah, tõsi, ma võiksin teha näo nagu see ei puutuks minusse ja nagu mul oleks pohhui, aga näete, mul tekkis siiski antud teemast oma arvamus, mida ma üritan nüüd siin uljalt kirja panna. Kõik me õpime oma otsuste ja tegevuste tagajärgedega. Usun, et suurem osa blogijaist on piisavalt nutikad ja suutelised  tegema ise oma statistika põhjal järeldusi. See polnud kindlasti taotluslik, aga sarnased postitused kõlavad a la nii: "Look at me, look at me, I know how to blog correctly!" (kusjuures minu lugejatearv on küll selline, et vahepeal on neid nii palju nagu seeni peale vihma, aga mõni päev on jällegi suht tagasihoidlik see number, aga tundub, et nägijaid siiski pigem huvitab ja paelub see pimeda maailm, või mine ja võta näpust kinni, võib-olla paelub neid hoopis midagi muud :D).

2. Kusjuures üks punkt jäi mulle isegi kõrvu kummitama, mida ma ise n-ö siis Grete meelest valesti teen. Kopeerin  selle punkti täies mahus siia:

 

Enda postituste 24/7 jagamine Twitteris, Facebookis vms sotsiaalmeedias.

Mitte ainult ei kaota sa sedasi juba kogutud lugejaid, vaid käid närvidele ka teistele - sinu jaoks potentsiaalsetele uutele lugejatele. Selline käitumine ühtlasi näitab ka, et oled ainult huvitatud vaatamiste arvust oma blogis. Selle asemel näita, et sa tõesti naudid blogimist ja jaga ka teiste blogijate postitusi, mis sind kõnetavad. Võid ka viidetega postitusi teha samal teemal. Ka nii kogud vaatamisi ja blogi liiklus suureneb.

Ma ei tahaks nüüd kõlada kuidagi kaitsvalt või ennast õigustavalt, aga siiani olen ka mina oma feissbuuki blogilehel jaganud peaaegu igat postitust, olles ise sealjuures mõtisklenud, et huvitav kas see on minu jälgijatele ja lugejatele tüütu, kui ma koguaeg siin oma tegemistest sonin? Eesmärk ei ole ju tegelikult muutuda tüütuks, vaid soov on lugejate elu ja enda jälgimine lihtsamaks teha. Noo, et nad ei peaks koguaeg oma aega minu peale kulutama ja tulema mind bloggerisse stalkima :D (siin saab vabalt jällegi loogika vastupidiseks pöörata ehk et ma just ei blogi ainult vaatamiste pärast, vaid et lugejatel oleks tänu feissile täpne ja mugav ülevaade, millal uus postitus ilmub).

PS. Ma just tegin nüüd Grete soovitusel viitega postituse :D I'm good! ;)

PS2. Ma siis teen väikese katsetuse ja ei postita igat postitust feissi...vaatame, mis saab :)

3. Teise nurga alt asjale lähenedes on jällegi tore, et jagatakse väikseid "bloging tips'e", kuna blogimaastikule lisandub iga päev palju uusi tulijaid ja on ka vanu kalu, kes pole päris oma spotti veel leidnud. Ah, ma ka ei tea, võib-olla olen siiski ülekohtune :)