See valus põhjus, miks hakkasin järsku vähem blogima
Väga-väga paljud on uurinud ja küsinud, et miks ma viimased aasta aega olen nii vähe bloginud, et kas kõik on ikka korras. Eriti ehmatas mind möödunud nädalal ühe hea sõbranna poolt öeldud lause, kui ütles, et ma paistan kuidagi kurb olevat. See tuli nii ootamatult, sest ma ei osanud oodata, et keegi võiks suuta mind niimoodi läbi näha ja märgata seda kaotusvalu, mida ma oma südames olen salaja kandnud. Eneselegi teadmata jätnud see vahejuhtum siis mingi sügavama jälje mu hinge.
Me ei ole Joosepiga sellest kellegile rääkinud – ei perele, ei sõpradele, mitte kellegile. Lihtsalt aasta tagasi oli mul raseduse katkemine. Nonii. Ütlesingi selle nüüd välja. Jah, kuna ma teadsin, et ma olen riskirase ja kui rasestun, siis suure tõenäosusega rasedus katkebki ja teades oma olukorda ja kõiki riske, faktoreid ja tõenäosusi, siis ikkagi... ma polnud selleks emotsionaalselt valmis!
Mäletan, et ma alguses ei julenud Joosepile uudist teatavaks tehagi ja ei, mitte sellepärast, et ma oleksin peljanud mingisugust ebameeldivat reaktsiooni, vaid ma ei tahtnud asjatult lootusi üles kütta. Omast arust püüdsin sedasi kaitsta ja säästa Joosepit kaotusvalust ja pettumusest, kui rasedus ei jää püsima. Nüüd sellele "suurepärasele" plaanile tagasi mõeldes – puhta loll, mitte puhta pime! See pole aeg ega koht, kus mängida sõjaprintsess Xenat.
Aga no Joosep loeb mind nagu lahtist raamatut ja sai peagi aru, et ma olen ja käitun kuidagi teistmoodi. Et tiksun mingis omas mullis, olen ajameelsem ja emotsionaalsem. Nii tuligi üks õhtu Joosep magamistuppa ja küsis, et mis minuga lahti on. Ma muidugi eitasin kõike, aga Joosep ei jäänud uskuma ega leppinud mu vastustega ning muudkui pinnis edasi. Kas mina olen midagi teinud? Kas keegi teine on Sulle haiget teinud? Kas Sa oled surmavalt haige?
Ei, taevas hoidku! Ja asi olekski võinud sellega piirduda, sest midagi polnud ju halvasti ja mitte keegi polnud mulle ka midagi paha teinud, AGA... siis ta küsis selle saatusliku ja õige küsimuse – kas see on temaga seotud. No sellele ei saanud ma ilmselgelt enam eitavalt vastata. Nii ma siis kössitasin voodi serval, pilk maha suunatud, saunarätik ümber (olin just äsja dušši alt tulnud), kui ma peakese norgu lasin ja pobisesin moka otsast, et ma olen vist *peaaegu hääletult* rase...
Joosep oli mingi sekundi vakka ja (seedis vist mu öeldut, et kas kuulis ikka õigesti) ja siis tuli istus mu kõrvale ja kallistas mind. Oeh, mul praegugi valguvad silmad vett täis. See oli ilus ja maagiline hetk oma lihtsuses.
Nii ma elasingi iga päev lootuses ja palvetasin, et palun-palun tee nii, et see oleks pisike maailmaime ja kui mitte maailma, siis meie pisike ime. Aga paraku ei läinud asjad nii.
Ma ütlen ausalt – ma ei nutnud kordagi, aga ma tundsin tohutut pettumust ja kurbust. Ajaga see lahtus, aga kui hakkas lähenema see aeg, mil oleks pidanud meie beebi ilmavalgust nägema (kui kõik oleks plaanipäraselt läinud), siis tekkis mul tohutu tõrge beebi- ja pereblogide vastu, kõikide maailma rasedate vastu jne. Ma suutsin pidevalt kedrata enda peakeses, et kui rasedus poleks katkenud, siis oleks meil praegu imearmas beebi, kelle pehmeid juukseid nuusutada, nahka silitada ja lihtsalt armastada taevatähtedeni ja sealt edasi. Mul oli hea meel küll teiste üle, aga ma ei suutnud feikida rõõmu ja elada kaasa ja patsutada teiste rasedate punusid. Lihtsalt ei suutnud. Ma soovisin neil hetkil lihtsalt olla nähtamatu või kuskile maa alla vajuda, kui järjekordne rase mulle ligines. Vaevalt, et möödunud aasta oleks olnud kuidagi erakordselt rasedaterikas, aga ma lihtsalt suutsin peaaegu igal pool näha beebindust.
Tänaseks olen sellest tundest üle saanud ja ma võin vist selle leinaperioodi lõppenuks lugeda, sest kurbus on asendunud uue lootusega ja seda just tänu selle uue uudise valguses, et nüüd saab ka doonorneeruga rasedust kanda. Nii et ma võtan rahulikult, ülemäära palju ei põe ja ma siiralt usun, et igal asjal on oma aeg ja kõik, mis peab tulema, tuleb omal ajal ja omal viisil. Ja lõpetuseks pean ma ära mainima, et kui armas ja toetav on Joosep kogu selle aja olnud. Lav ya! ❤️
Me ei ole Joosepiga sellest kellegile rääkinud – ei perele, ei sõpradele, mitte kellegile. Lihtsalt aasta tagasi oli mul raseduse katkemine. Nonii. Ütlesingi selle nüüd välja. Jah, kuna ma teadsin, et ma olen riskirase ja kui rasestun, siis suure tõenäosusega rasedus katkebki ja teades oma olukorda ja kõiki riske, faktoreid ja tõenäosusi, siis ikkagi... ma polnud selleks emotsionaalselt valmis!
Mäletan, et ma alguses ei julenud Joosepile uudist teatavaks tehagi ja ei, mitte sellepärast, et ma oleksin peljanud mingisugust ebameeldivat reaktsiooni, vaid ma ei tahtnud asjatult lootusi üles kütta. Omast arust püüdsin sedasi kaitsta ja säästa Joosepit kaotusvalust ja pettumusest, kui rasedus ei jää püsima. Nüüd sellele "suurepärasele" plaanile tagasi mõeldes – puhta loll, mitte puhta pime! See pole aeg ega koht, kus mängida sõjaprintsess Xenat.
Aga no Joosep loeb mind nagu lahtist raamatut ja sai peagi aru, et ma olen ja käitun kuidagi teistmoodi. Et tiksun mingis omas mullis, olen ajameelsem ja emotsionaalsem. Nii tuligi üks õhtu Joosep magamistuppa ja küsis, et mis minuga lahti on. Ma muidugi eitasin kõike, aga Joosep ei jäänud uskuma ega leppinud mu vastustega ning muudkui pinnis edasi. Kas mina olen midagi teinud? Kas keegi teine on Sulle haiget teinud? Kas Sa oled surmavalt haige?
Ei, taevas hoidku! Ja asi olekski võinud sellega piirduda, sest midagi polnud ju halvasti ja mitte keegi polnud mulle ka midagi paha teinud, AGA... siis ta küsis selle saatusliku ja õige küsimuse – kas see on temaga seotud. No sellele ei saanud ma ilmselgelt enam eitavalt vastata. Nii ma siis kössitasin voodi serval, pilk maha suunatud, saunarätik ümber (olin just äsja dušši alt tulnud), kui ma peakese norgu lasin ja pobisesin moka otsast, et ma olen vist *peaaegu hääletult* rase...
Joosep oli mingi sekundi vakka ja (seedis vist mu öeldut, et kas kuulis ikka õigesti) ja siis tuli istus mu kõrvale ja kallistas mind. Oeh, mul praegugi valguvad silmad vett täis. See oli ilus ja maagiline hetk oma lihtsuses.
Nii ma elasingi iga päev lootuses ja palvetasin, et palun-palun tee nii, et see oleks pisike maailmaime ja kui mitte maailma, siis meie pisike ime. Aga paraku ei läinud asjad nii.
Ma ütlen ausalt – ma ei nutnud kordagi, aga ma tundsin tohutut pettumust ja kurbust. Ajaga see lahtus, aga kui hakkas lähenema see aeg, mil oleks pidanud meie beebi ilmavalgust nägema (kui kõik oleks plaanipäraselt läinud), siis tekkis mul tohutu tõrge beebi- ja pereblogide vastu, kõikide maailma rasedate vastu jne. Ma suutsin pidevalt kedrata enda peakeses, et kui rasedus poleks katkenud, siis oleks meil praegu imearmas beebi, kelle pehmeid juukseid nuusutada, nahka silitada ja lihtsalt armastada taevatähtedeni ja sealt edasi. Mul oli hea meel küll teiste üle, aga ma ei suutnud feikida rõõmu ja elada kaasa ja patsutada teiste rasedate punusid. Lihtsalt ei suutnud. Ma soovisin neil hetkil lihtsalt olla nähtamatu või kuskile maa alla vajuda, kui järjekordne rase mulle ligines. Vaevalt, et möödunud aasta oleks olnud kuidagi erakordselt rasedaterikas, aga ma lihtsalt suutsin peaaegu igal pool näha beebindust.
Tänaseks olen sellest tundest üle saanud ja ma võin vist selle leinaperioodi lõppenuks lugeda, sest kurbus on asendunud uue lootusega ja seda just tänu selle uue uudise valguses, et nüüd saab ka doonorneeruga rasedust kanda. Nii et ma võtan rahulikult, ülemäära palju ei põe ja ma siiralt usun, et igal asjal on oma aeg ja kõik, mis peab tulema, tuleb omal ajal ja omal viisil. Ja lõpetuseks pean ma ära mainima, et kui armas ja toetav on Joosep kogu selle aja olnud. Lav ya! ❤️
