Tahtsin teiega jagada oma viimase aja mõtteid influentseritest, suunamudijatest, sisuloojatest, nimetagu igaüks neid nii nagu tahab. See konkreetne postitus on mul mustandites kükitanud juba tervelt poolteist aastat. Ja kui algselt oli see suunatud ainult blogijatele, siis nüüd hõlmab see pigem kõiki influentsereid. Ja kui ma vahepeal jõudsin juba hakata arvama, et ah, ei hakka seda asja torkima, siis viimase aja valguses, mis influentseritega toimub, tunnen, et pean sõna sekka ütlema. Mitte, et see peaks suurt kellegile korda minema, mida üks pime siit Nõmme mändide vahelt arvab, aga vähemalt ma ise saan siis südamerahu, et ma pole lihtsalt vaikides pealt vaadanud või pilku ära pööranud.
Ja olgu rõhutatud, et järgnevad näited on nopitud erinevatel aegadel, erinevate inimeste päris postitustest ja tegudest, mis ajendasid mind sellel teemal sõna võtma.

Esiteks, ma ei saa aru, mis hetkel käib inimesel peas see plõks ära, kus ta muutub valelikuks, endale vasturääkivaks klikimagnetiks. Üks nädal kirjutab influentser , et on üksi, kurb, pole usaldusväärset inimest ja mida kõike veel, KAKS PÄEVA HILJEM on mingi selfi, väidetavalt parima sõbrannaga ja seal samas kutsub kõiki oma lugejaid postituse alla ära märkima enda parimat südamesõbrannat. Üks kord on eluarmastus, teine kord ei ole, siis jälle on ja siis jälle ei ole. Siis ollakse õnnelik ja tänulik kõige eest, järgmisel hetkel madalam kui muru, väärtusetum kui amööb, siis jälle pakatame rahutundest ja õnnest ja siis juhhei, alustame kõik trenni ja saavutame koos eluvormi ja siis ikka ei saavuta, sest olen paks ja laisk ja mul nõrk iseloom ja siis aasta hiljem uue hooga kõik otsast peale. Siis mingi hetk armastan kõiki kasse-koeri-sigu-jäneseid-rotte-merisigu ja siis järgmisel hetkel tuleb hoog peale ja enam ei armasta ega hooli. Ja siis on leiutatud influentseritele veel selline hashtag nagu #keepitreal. Ja veel on hästi pop kasutada – you do you. Aga kas ikka peaks selle „you do you“ sildiga nii hoogsalt vehkima kui see, mida sa teed, ei ole ilmselgelt positiivne eeskuju? Ja juba ainuüksi see, et meil on selline hashtag kasutusel näitab, et meil on probleem, midagi on väga valesti.
Ja ei, ma ei arva, et oma erinevate emotsioonide ja tunnete kajastamine oleks kuidagi feik, kindlasti mitte. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Ent mina räägin siin praegu sellest kui influentser kaagutab nagu peata kana, omamata mingeid väärtushinnanguid ja prioriteete. Kui sisu, mida luuakse, on nii vastuoluline ja valelik ja on aru saada, et inimene vajaks ravi, või kui mitte ravi, siis ehk mõnda aega eemalolemist sotsiaalmeediast, et omaenda sisemusega tegeleda.

Ja kui korraks jätta see valelik fassaad kõrvale ja räägime sellest, kuidas influentser väidab, et tema küll ei soovi ega otsi skandaali ja et tema pole midagi valesti-pahasti teinud, pole linnupojakeselegi liiga teinud, aga näe, miskipärast kõik pasundavad, kollane ajakirjandus treib järjepanu uudisnupukesi, rahvas räägib ja näitavad näpuga… Ja sina oled lihtsalt üks väike süütu lilleke keset seda pasamerd. Noh, ütlen ausalt, ei kõla usutavalt.
Minu bloginduse ajaloos on olnud ainult üks skandaal – aastatetagune Grete Kleini skandaal. Ja olgem ausad, ega see ka nüüd päris tühja kohapealt ei saanud oma alguse. Aga me lahendasime asja sõbralikult... Grete tuli Pärnusse, saime kokku, vabandas, mina võtsin vabanduse vastu, sain anonüümselt lugejalt sõimata, et olen üks selgrootu mollusk ja lubas enam mitte kunagi mu blogisse naasta ja kõik, teema maas. Rohkem skandaale pole olnud. Nii et ma julgen väita, et kui influentser on pidevalt mingisuguses skandaalis ja pori loopimises osaline, siis peab asi olema ikka veits inimeses endas ka. Ei ole asjad päris nii, et üks on süütuke kui lilleke ja teine must kui siga.

Ja kui ma vaatan kogu seda kompotti, siis no mina võin ju füüsiliselt siit-sealt veits logiseda, aga no need mõned on omadega ikka puhta sassis...

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kui sa ise oled omadega nii plindris, siis äkki ei peaks neid hashtage üldse kasutama ja leiutama ja ehk oleks üldse õige aeg väike puhkus sotsiaalmeediast võtta? Ning mina kutsun küll üles inimesi mitte toitma selliseid katkiseid ja võlts influentsereid. Kuigi noh jah, vähe tõenäoline, et see juhtub, sest tsirkust ja leiba on alati inimestele vaja olnud. Aga kusagil on need inimlikud piirid, kodu ja pere, kes kõige selle tagajärjel samuti kannatavad. Ja kuna ma ei usu, et influentserid ise eemalduksid mõneks ajaks sotsiaalmeediast, sest nad on nii suures sõltuvuses tähelepanust, siis ma kutsun üles unfolloma kõiki neid, kellel on ülemisel korrusel ilmselgelt midagi katki.

Igatahes, olge tublid, minge loodusesse, märgake väikeseid asju, lubage endale tänase ilusa päeva puhul midagi erilist, kasvõi üks ekstra jäätis, ja nautike lihtsalt seda kaunist suve, mida on meile kamaluga antud! 

                                                    Teate, millest ma teile veel rääkida tahtsin? Oma jaanipäevast. Ja ei, ma ei saanud alles nüüd kaineks ega roomanud kuskilt põõsa alt välja, et hakkan kolm nädalat hiljem jaanilõkkest ja grillvorstikestest kirjutama. Ma ei hakka tegelt üldse toidust rääkima, vaid Joosepist ja sellest kui tugev mees mul kodus on.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie veetsime tänavused jaanid eraldi. Joosep läks maale sõprade juurde jaanisid tähistama. Ja mina, katkise südamega maha jäetud naine…
Okei, tegelt ei olnud asi NII hull. Eks ma alguses olin ikka nõks pettunud ja kurb, aga siis juba helistas Ingeliina ning otsustasime, et lähme tšillime hoopis suveaias ringi. Ja kuna ma polnud sada aastat kusagil käinud, siis oli päris meeldiv vaheldus.

Kui kell oli seal maal, et härra abikaasa hakkas tagasi koju jõudma, siis saatsin talle sõnumi, et davai, tulgu ka suveaeda, et siin hakkavad kohe rammumehe võistlused ja et ma tahan, et ta paneks end kirja. Võite kolm korda arvata, kas ta oli vaimustuses. Muidugi oli. Ta küsis kohe, kus on veoautod ja rongid ja puunotid, mida raiuma hakata. Tegelt ei. Ta ütles, et ta ei soovi. Aga ma ignoreerisin tema vastust, sest see on talle nii omane, et kui ma lendan pauhti oma ideedega toorelt peale, siis ta esimene reaktsioon on , „ee, ei, kindlasti mitte“.
Nii et ma polnud sugugi häiritud tema vastusest. Ja pealegi oli tal veel oma 20 mintsa kohale jõudmiseks, just selline paras aeg mõttega harjumiseks ja mõistuse pähe võtmiseks, hihi.

Kusjuures, ka mina kaalusin tõsimeeli rammunaise võistlusel osalemist. Ma mõtlesin, et noh, mis see siis ära ei ole. Ma olen tegelt päris sitke tükk ja mulle meeldib endale väljakutseid esitada. Aga viimasel minutil sai siiski kaine mõistus minust võitu ning ei hakanud seekord dialüüsinduse ja südamega riskima. Muidu oli küll kange tahtmine võistelda ja teiste naistega rinda pista.

Anyways, tagasi Joosepi juurde.
Kui ta kohale jõudis, siis jooksin kohe tema juurde ja kukkusin seletama, et palun, mingu pangu end ruttu-ruttu kirja, et ta ei pea ju mitte midagi rasket tegema *naerukoht*, milline suurepärane motivaator. „Lihtsalt mine ja pane kirja. Sa suudad, ma tean, et sa suudad. Palunpalunpalunpalun, paluuuuun, Joosep, NIII väga palun,“ mangusin ma käe otsas rippudes.
Ja siis 1 minut, realselt 1 minut enne võistluse algust ta läks ja panigi oma nime kirja. Ning kuna ta oli viimane kirjapanija, siis ühtlasi pidi esimesena ka võistlustulle astuma, et nii-öelda lat seada, mida teised mehed hakkaksid püüdma.
Rahvas huilgas, elas kaasa. Mina ei julgend piiksuki teha *surusin ainult pöidlad kõvemini pihku ja hoidsin hinge kinni* ja mõtlesin, kas ta on väga kuri mu peale, et ma ta sinna lava ette kõigile vaatamiseks kupatasin või on tal praegu niii raske, et tal on kõigest savi. Ent kui sooritus sai tehtud, siis tuli hingeldades minu juurde ja esimese asjana kohe kallistas mind. Seejärel hakkasime pingsalt vaatama järgmiste meeste etteasteid. Teine mees tegi vähem kui Joosep, ja kolmas tegi ka vähem ja nii edasi. Ma olin Megalt elevil, iga korra eest kui Joosep tabelis tõusis kallistasin teda tunnustavalt ja hõiskasin: „Ma ju ütlesin, et sa suudad!“

Ja mis on tulemus. Joosep saavutas Kilingi-Nõmme rammumehe võistlusel 3. koha. Igati tubli tulemus, sest kaks esimest, kellest üks on Joosepi sõber, olid need mehemürakad, kes käivad nädalas mitu korda rauda rebimas. Nii et igati aus ja auväärt on selliste meestega poodiumit jagada.Ja olgu ära mainitud, et Joosep tegi viimati trenni siis, kui üksik porgandiviil paksu poisi taldrikusse ära eksis. Okei-okei, et mitte liiga teha, siis iga kahe nädala tagant peab ta umbes 200 kilo dialüüsilahuseid ka teisele korrusele vedama, nii et seda võib ka mingis mõttes trenniks lugeda. Ja varateismelisena tegi tõstesporti, tal isegi kaheksa medalit kodus. Et jaa, reie- ja säärelihased on tal võimsad, aint et aastatega on väike kõhuke ette hakanud kasvama.

Aga teate mis? Kogu selle tohuvabohu vahel tähistasime meie Joosepiga oma esimest aastapäeva. Ja kui me möödunud aastal veetsime oma pulmaöö Viljandi Park Hotelli sviidis ning sealt juba edasi liikusime väiksele Eesti ringreisile, siis mõtlesime, et oh, sellest võiks saada meie igaaastane mesinädalate traditsioon. Ent paraku dialüüsiga väga ei kipu kuskile ööseks minema. Nii hakkasin mõtlema, et niisama kodus istuda oleks veits lamp, lihtsalt kusagile restosse minna, maitea, ei tundunud ka midagi nii erilist, sest me käime päris tihti väljas söömas. Niisiis pidin ma välja mõtlema mingi ägeda plaani, sest tahtsin seda üllatusena teha.
Jaajaa, ma saan aru, et tavaliselt on naised need, kes heldinult ohkavad, et awwwii, huvitav millega mu kallim mind seekord üllatab, aga miks ei võiks vahel naised olla need üllatajad. Alati ei pea ju selleks kinkijaks ja nahast välja pugejaks meespool olema, või mis?

Igatahes…
Kuna mul polnud peale haiglat nagunii midagi muud tarka teha, peale surnud naha maha ajamise loomulikult *mis sai suurepäraselt ka ise hakkama*, siis hakkasingi tegutsema. Ma ei tea kust, aga mingi hetk turgatas mulle pähe mõte, et appi kui lahe oleks iga aasta teha samas kohas ilupilte, kus me oma pulmapäevalgi tegime ja mõelda vaid, nii 50. aastat jutti.
Kes veel ei tea, siis meie käisime oma pulmapäeval pildistamas Hedon spaa juures ning Valgre kuju juures tantsisime ja mängisime plaksumängu, tegime naljapilte jne. Ning mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas see mõte mulle meeldima.

Edasi liikusid mu mõtted pikniku, täpsemalt öeldes üllatuspikniku suunas. Ma olen viimased neli aastat unistanud sellest, et meil oleks nunnu punutud piknikukorv, kuhu sisse saaks mahutada kõiksugu hõrkusid suupisteid ja jooke ja siis laotad oma piknikutekikese murulapikesele ja avad korvi kaanekese ja hakkad asju tekikesele laduma. Ja ausalt öeldes me oleme sellest varemgi mitu korda rääkinud, eriti viimasel ajal, nüüd kus meil on päris oma krunt, aga lihtsalt tegudeni pole veel jõudnud. Vot sellised väikesed unistused ja soovid.
Aga jällegist – tahtsin, et see oleks midagi teistsugust, midagi erilist ja ootamatut ja nii sündiski mul plaan.

Peale ilupildistamist liikusime autoga Kilingi-Nõmme, kus ma palusin tal auto maja ette parkida. Seejärel ulatasin talle väikese võtmekese, postkasti võtmekese, kust ta siis leidis enda nimele adresseeritud valge ümbriku roosa südamekesega ja sealt seest sedeli, kus ühel pool oli maakaart joonistatud ja teisel pool tekst:
Kallis,
loodan, et meie esimene pulmaaastapäev on seni Sinu jaoks möödunud meeleolukalt. Fotosessioon oli imetore ja see tõi palju helgeid mälestusi möödunud aastast. Armastan Sind kogu südamest!
Aga  enam pole aega aega kulutada, sest nüüd algab väike aaretejaht ja siit tuleb Sinu esimene vihje:
Mõnikord, et edasi liikuda, tuleb hoopis rappa minna.
Sinu proua Kunder

Ehk siis, ma ei korraldanud talle lihtsalt pikniku, vaid sellele eelnes ka aaretejaht. Ma olin Nõmme peale 7 vihjet ära peitnud, kõik samasugustes valgetes ümbrikutes. Piknikuplatsiks siis meie krunt, kus oli õetütre ja tema mehe poolt õigeks ajaks valmis pandud piknikukorv, heeliumiga täidetud valged ja roosad õhupallid, võileivatort ja muud soolased suupisted. Magusa eest kandsid hoolt Vahvlihaldjad, kellelt ma sain makroone ja kaks soolakaramelli tassikooki, kaunistatud pärlitega ning peale pandud suhkrumassist südamekujulised plaadid, millele kirjutatud „Kai & Joosep“. See oli super nunnu! Joogiks tellisin Pierre Zéro alkoholivaba roosa vahuveini. Sama, mis pulmaski oli. Ning loomulikult ei puudunud ka meie pulmapäeva kaunistatud pokaalid.

Muidugi esines ka mõningasi viperusi ja ootamatusi, millega ma polnud sugugi arvestanud.
Näide 1: esialgne plaan nägi ette seda, et kui meie Joosepiga krundile saabume, siis on piknikutekk juba paigas ehk maha laotatud. Ja et see saaks sinna kenasti paika, selleks olime Elluga varasemalt kokku leppinud, et jätan esikusse riidest koti, kus sees on siis valge pleed, aga… Juhtus nimelt see, et kui ema hommikul meile tuli, et mulle soengut teha ja pärast meiega linna sõita, siis ta arvas, et kui ma selle riidest koti juba esikusse tõstsin, ju ma siis tahan selle endaga ühes võtta ja nii otsustaski ema tütrekese käevaeva  kergendada ja koti ise autosse viia. Heh, vot siin oleks nägemine kasuks tulnud.
Näide 2: Väike aaretejaht, mis lõõskava päikese käes vantsides ei tundunud enam sugugi lühike ega väike. Kui ma seda distantsi hing paelaga kaelas kaasa tegin, siis ma jõudsin 63 korda mõelda, et kes see ohmoon oli, kes tahtis ilmtingimata 7 vihjet ära peita ja kaheksandasse punkti pikniku üles seada, ah!? Ega ometigi mina? Hea nali oli muidugi meie kulul. Viimane vihje oli Nõmme asulast suts välja peidetud ja te võite kolm korda arvata, kas see oli seal alles, kui me sinna kohale jõudsime. Muidugi mitte. Saate aru jah! Keegi, eeldatavasti inimene, leidis Joosep Kunderi nimelise ümbriku, millele oli isegi peale kleebitud roosa südameke, ja ta lihtsalt jalutas sellega minema. Ma saan aru kui uudishimu taob jalaga peesse, ava siis see ümbrik oma südamerahuks, aga ole palun inimene ja pane siis tagasi kah kust võtsid!!!

Vot sellised on lood, siinpool sood. Mõne päeva pärast peaksime aastapäeva fotod ka kätte saama, siis jagan neid Instas ja ilmselt ka oma Facebooki lehel. Kellel pole kummaski kontot, siis Joosep lisas blogisse sellise kifti vidina, mis kuvab lehele Facebooki postitusi. Ma ei tea küll kuhu või kuidas, aga kuvab. Nii et põhimõtteliselt peaks kõik huvilised neist osa saama.
And last but not least. Suured südamlikud tänud ja soe käepigistus kõigile, kes andsid minu suurejoonelisele plaanile lendamiseks tiivad: Ingeliina, minu kallis ema, Ellu ja Carl, Helis,Villem, Tiia, Kai-Mai käsitöö, Miiu ja Kukupesa, Prindistuudio ja Vahvlihaldjad. 

Sa oled mu pelgupaik, mu kaitsja ja mu valvaja.

Aastapäeval tehtud pilt, mille saime kaks päeva hiljem kätte, et ootaja aeg oleks leebem.

Foto: Helis Martoja

Ja siin siis meie piknikukorvike õhupallide ja muu mandiga.

Ja Joosep kinkis mulle aastapäevaks sellised nunnud kullast kõrvarõngad roosa safiiriga. Mul olid kunagi varem kullast rippuvad lilleõied, kus roosa safiir oli keskel südamikuks, samuti Jossu kingitud ja mis sobisid imeliselt kihlasõrmusega, aga ma va pime kaotasin need ära.

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.

Ei, see pole järjekordne „suvi kohe kätte jõudmas ja vaja kähku kaalust alla saada“ dieedipostitus, vaid ma räägin Paljast Porgandist ja vee tarbimise vajalikkusest. Olles ise hetkel dialüüsravil ja kogenud igapäevase vee tarbimise olulisust, tundsin, et pean sel teemal sõna võtma. Porgand küll kajastas oma kuivpaastu kogemust juba möödunud aasta novembris, ent suurem aplaava tekkis sellest siis, kui naistearstid ja arstitudengid moodustasid kevade hakul eraldi töörühma, et Porgandi jagatavat väärinfot kummutada.

Esmalt pean ma muidugi tunnistama, et varasemalt polnud minagi tea mis hea veejooja ja põhjuseid ei pea kaugelt otsima – mul nimelt polnud lapsena kombeks  niisama lagedat vett juua ja eks seda ikka sellepärast, et peres lihtsalt polnud sellist harjumust. Aga ma olin seevastu väga suur piimasõber, no kohe ikka selline ehe piimavasikas, kelle jaoks viis liitrit päevas polnud mingi näitaja. Ent suureks saades rauges minu piimajoomarlus ning mingiks vanuseks olin teadlik vee kasulikkusest ja vajalikkusest. Ja sellest tulenevalt võin teise põhjuse vabalt laiskuse arvele kirjutada, sest ega kui veepudelit käe ulatuses pole, siis jumala eest sa ei viitsi ju need kümme sammu teha, et end kraanini loivata ja klaasitäis vett juua, mkm. Surud lihtsalt alla selle tunde, et võiks juua ja lähed päevaga edasi. Ja kolmas põhjus on vale arusaam, mille ma kujundasin ee, ma ei teagi täpselt mille põhjal. Ma miskipärast arvasin, et kui mu neerude töö on langenud, et miks ma hakkan neid siis veel liigse veega kurnama. Ei ole vaja. Ehk sisuliselt oli mu mõttemall see, et mida vähem vett neerud peavad läbi filtreerima, seda lihtsam neil.
Jumal küll, praegu seda kirjutades mõtlen, et kui loll saab üks inimeseloom olla? Noh, tundub, et üsnagi. Ja teades kui paljud meditsiinitöötajad loevad mu blogi, siis päriselt – mul on häbi. Aga õnneks ma ei levitanud seda valearusaama kellegile edasi. Et vähemalt nii palju aruraasukestki mul jagus.

Minu suhtumine veejoomisse muutus kardinaalselt siis, kui ma tänavu aasta jaanuaris läksin haiglasse dialüüsravi ettevalmistus opile. Ma olin nefroloogia osakonnas ja mu palatikaaslaseks oli üks teine diabeetik, juba siirdatud neeruga naine, ja loomulikult me rääkisime kõiksugu asjadest, mis puudutasid neerusid ja ka vee joomist. Mulle jäi väga selgelt meelde lause – neerud tahavad vett, nad tahavad justkui veest läbi vettinud olla. Ja nefroloogias on sul kogu aeg pooleteise liitrine veekann kapi peal. Saab tühjaks, palud jälle ära täita. Hommikul tuleb hooldaja, kes paneb kirja palju oled joonud, palju pissinud. Alguses ma mõtlesin küll, et püha rist, kuidas ma jaksan päeva jooksul juua sellist kogust vett, kui siin haiglas antakse sulle viis korda päevas süüa – kolm põhikorda ja kaks oodet. Aga kõik on harjumuste kujundamises kinni. Pealegi, toidu võin ma ju osaliselt järele jätta, vesi on igal juhul vajalikum.

Hakkasime siis naabrinnaga võidu kaanima ja kuna mina olen hästi võistlushimuline, siis see oli hea motivaator ja harjutus harjutamaks endale veejoomise kommet sisse. Hommikul ärkasin – jõin tassi vett. Tunnike peale sööki jõin vett. Naabrinna jõi vett – jõin minagi vett. Käisin põiel – jõin vett. Sisuliselt kogu aeg kui vähegi tundsin, et kõhus on ruumi jõin ma vett. Ja mis oli tulemus? Kahe esimese päevaga tõmbas korraks jalad natuke rohkem turse kui muidu. Ei midagi hullu neeruhaige kohta, kes on maakeeli oma neerusid kuival hoidnud, aga siiski oli tunda ja märgata. Ent kolmandal päeval juhtus midagi enneolematut – mu jalgade turse vähenes ja mu analüüsid, eeskätt kreatiniin, mis oli haiglasse tulles 600 ringis, oli langenud poole võrra ehk 352 peale. Ja seda lihtsalt lageda vee tarbimisega. Nii et see peab sajaprotsendiliselt paika, et ainuke asi, mis kehast toksiine ja muud välja viib, on vesi. Kui inimesel ei teki uriini, jäävad liigsed mürgid, elektrolüüdid ja muu, mida keha ei vaja, organismi.

Minul oli kreatiniin tõusnud diabeedist tingitud neerutüsistuse tõttu, aga ma väidan, et kui ma oleksin igapäevaselt rohkem vett joonud, oleks mu kreatiniini tase oluliselt madalam olnud ja ehk ka dialüüsi kaugemasse tulevikku edasi lükanud.

Kui Porgand rääkis, mismoodi tema uriin muutus kuivpaastu ajal tumepruuniks ja väitis veel sedagi, et need kõik on aastatega kogunenud mürgid, mis nüüd temast väljuvad, siis ma tahaksin lihtsalt facepalmida.  See on lausrumalus ja näitab vaid seda kui vähe inimene teab anatoomiast ja füsioloogiast. Ma saan aru, et Porgandi meelt ei muuda ilmselt miski, kui siis võib-olla see, kui ta oma neerud pekki keerab ja vajab halvimal juhul aastate pärast ise dialüüsi, sest kõik arstid ja meditsiinis töötavad inimesed on ju ravimiameti poolt ära ostetud ja mida iganes. Ega minul pole ka tegelt vaja neid lahuseid ja insuliini ja verevedeldajat ja teisi ravimeid. Ma tegelikult kujutan kõike seda üldse ette, et mul on diabeet ja neerukahjustus ja sada muud häda. Võeh..
Ja kui siin kevade hakul tuli Reporteris uudis selle kohta, mismoodi suure jälgijaskonnaga Palja Porgandina tuntud Merilin Taimre propageerib eluohtlikke soovitusi ja seda veel eriti tundlikus eas noortele, ise sealjuures vastutust võtmata, siis mul vajusid käed lihtsalt jõuetusest rüppe.

Mina enam ei joo vett siis, kui meelde tuleb või siis kui janu tekib. Veejoomine on saanud minu uueks heaks harjumuseks. Hommikul vesi, peale sööki vesi, vahepealsetel aegadel vesi ja loomulikult ka sportimise ajal. Kannan nüüdsest veepudelit igal pool endaga kaasas ja lisaks aitab mul vee joomist meeles pidada ka selline äp nagu Water Your Body.
Vesi on oluline mitmel põhjusel. See aitab reguleerida kehatemperatuuri, vee abil jõuavad toitained organiteni, vesi transpordib rakkudesse hapnikku ja aitab kehast välja viia mürkaineid. Samuti on vesi naha niisutamise jaoks oluline komponent. Kui me ei joo piisavalt vett, võib see tekitada mitmeid terviseprobleeme: kuiv nahk, väsimus, nõrkus, peavalud jne. Teisisõnu – vesi on elu alus!

Ma ei saa küll inimesi sundida järgima emma-kumma nõuandeid, sest kõik on kinni uskumuste taga, ent võib-olla minu isiklik kogemus vee tarbimisest pani asjad natuke teise perspektiivi ning pani kedagi ümber hindama vee olulisust.
Vahel on nii, et inimesed, kellel on tervisega kõik liigagi hästi hakkavad kõiksugu lollusi välja mõtlema ja ei tea, mida ära katsetada. Need, kelle elu päriselt sõltub meditsiinist, et kasvõi üks päevki rahulikult mööda saata, nii naljalt enda tervisega ei eksperimenteeri. Meil on ainult üks keha, ainult üks tervis. See on see kõikse hinnalisem, sest kui seda pole, siis.. noh, mõelge ise edasi.

Küll ma nuputasin nii üht- kui teistpidi, kuid mitte ei suutnud ära otsustada, kuidas oleks kõige õigem ja loogilisem neid pulmapostitusi järjestada. Et kas enne kirjutan pandeemia mõjutustest ja tagasilöökidest, kutsetest, lilledest, tseremooniast, cateringist ning siis pulmatordist ja sajast muust asjast, ent viimaks jõudsin järelduseni, et peokoha valimine peaks olema see kõige esimene, sest… Sest noh, oleks ma pruudina ette teadnud, mis tramburai meid selle paigaga ees hakkab ootama, poleks ma seda kohta ealeski valinud. Kohe päris ausalt. Ja kui kutsetel poleks seda kohta peopaigana juba märgitud olnud, oleksin ma tõsiselt kaalunud varianti pidada pulm maha kuskil keset suvist heinamaad.

Päris alguses, siis kui pulmavärviks oli kollane, oli meie sooviks leida peopaik, mis asuks kuskil liivarannal või selle kõrval, ent peagi sai meile selgeks, et nendest paikadest võime heaga suu puhtaks pühkida.
Meie kõige esimeseks valikuks oli Valgerannas asuv Ojako turismitalu. Olin kunagi seal ühel koolitusel käinud ning sealne koht koos perenaise Lyga jätsid nii sooja ja hea tunde, et polnud kahtlustki, et tahan kunagi ühel ilusal päeval sinna tagasi minna. Lisaks sain nende kodulehelt teada, et nad aitavad pulmapeo ettevalmistustega ja organiseerimisega (peosaali dekoreerimine, lillede valimine, hoolitsevad peale pulmapidu ka hommikusöögi eest ). Kõlas peaaegu et ideaalselt, kuid nad olid kahjuks juba bronnitud.

Siis edasi vaatasime lepanina, Klaaramannit, Uuedat jne, aga kõik juba broneeritud. Veel suhtlesime Varbla rannamajaga, mis tundus samuti olevat armas ja tore kohake, aga neil on selline eriskummaline kodukord, et nemad laupäev vastu pühapäeva pulmi ei korralda. Nad küll pakkusid meile 3. juulit, aga see oli jällegist meie jaoks kindel ei.
Otsisime siis edasi ja leidsime sellise koha nagu seda on Doberi rannamaja, aga ka neil oli mingi eriti kentsakas põhjus keeldumiseks. Nad nimelt ei broneeri juulikuus tervet restoraniosa ja maja ühele üritusele, sest noh, turistid.
Peale seda hakkasin ma vaikselt juba peotelkide rendihindasid piiluma, sest olukord oli pehmelt öeldes ikka suht lootusetu. Sõelale olid jäänud veel Villa Andropoff ja Viisnurga puhkemajad. Villa kõlas küll hästi, aga kui mulle kirjeldatakse seda sõnadega „nõukaaegne punastest tellistest ehitis“, siis sorri, see ei tekita minus muinasjutulisuse võbinaid, ja kohapeal käies ei olnud samuti seda õiget tunnet.

Edasi liikusime Viisnurga puhkemajade juurde, mis asuvad rannaniidu alal, mändide all ning nendega oleksime peaaegu et käpadki löönud, sest kõik tundus justkui sobivat, ja mul hakkas peas isegi romantiline kujutluspilt jooksma ja tekkis mingi arusaam, kuidas midagi võiks olla... Ruumi oleks rohkelt lilledega kaunistanud ning peo edenedes oleks maakividest kaminas elav tuli praksunud ning väliterassil oleks tantsuala olnud, mille piirete külge oleks riputanud õrnad valgustulukesed.
Ning kuna õues oli ka bassein, siis sellega tekkis mul kohe siukene sõge mõte, et oh, kui peo seal korraldame, siis hiljem saame Joosepiga käsikäes basseini hüpata ja trash the dress teha.
Vot sellised ideed ja mõtted käisid peast läbi. Aga siis juhtus selline kurb asi, et kui kohapeale jõudsime, siis selgus, et peosaal on meie jaoks siiski liiga kitsuke. Nad küll väitsid , et sinna on varasemalt ümmarguste laudadega 60 inimest ära mahutatud, aga eem jaa, sellisel juhul pidid need ikka väga väikesed inimesed olema.

Kuna meil absull ei vedanud nende pulmakohtadega, ilmselgelt, eksole, siis otsustasin asja mõneks ajaks ootele panna.
Ja kae imet…
Kaks nädalat hiljem, hommikul diivanil külitades ja Facebooki feedi läbi lapates, vaatas mulle vastu ühe tuttava check-in Kõpu mõisas. Ma olin nagu.. mõis!? Meil on siin kuskil mõis? Kiire koogeldamine ütles, et Kõpu mõis asub meie kodust 30 km kaugusel.
Hmm, okei, kui meil laulatus on Pärnus, siis tsipa kaugel või nii, aga ikkagist mõis ja renoveeritud. Otsustasime vaatama minna.

Esimene kohtumine oli lihtsalt.. vau! Meid võeti väga lahkelt vastu, mõisaproua buduaari oli serveeritud portselantassidesse rohelist teed ja seni, kuni tee kannus tõmbas, tegi majaperenaine meile mõisas väikese ekskursiooni ja tutvustas ajalugu. Vaatasime ka kõik neli saali üle – kaks väikest ja kaks suurt ning nendest kõige suursugusem ehk marmorsaal jättis meile väga, väga hea mulje. Joosepi käevangus mõisas ringi jalutades ohkasin heldimusest, sest tundsin, et see ongi see õige. .
Kui ruumid üle vaadatud ja natuke kõhedusttekitavaid kummitusjuttegi pajatatud, võtsime isted mõisaproua buduaaritoas. Küsisime kõikvõimalikke küsimusi: kas toolid ja lauad on mõisa poolt? Kas helitehnikat, nagu mikrofone ja kõlareid, saab neilt? Kas ilutulestik on lubatud? Kas Janet võib peo ajal vabalt ringi patseerida? Kas mõisapargis olevatele puudele võib linte ja õhupalle siduda? Millal võivad esimesed teenusepakkujad mõisa dekoreerima tulla ja millal käivitub renditasu? Kas mõis pakub catering-teenust?
„Kõike saab, kõike saab, kõik on lihtsalt läbirääkimiste küsimus,“ vastas majaperenaine. Ja cateringi kohta ütles, et neil ei ole otseselt pulmamenüüd, aga neil on vajadusel oma kokk olemas ja väike menüü samuti, mis sisaldab mõisahärra praadi, paar supi- ja salativalikut ning mõningasi suupisteid ja magusroogasid. Et kui huvi on, siis on olemas. Renditasu ehk saalide tunnihind käivitub pulmakülaliste saabudes. Toole ja laudasid võisime esimese jutu järgi kasutada. Ja veel oli juttu sellest, et meile kui pruutpaarile saaksid nad anda vähe uhkemad ja suursugusemad mõisatoolid. Oeh, no kas ei kõla hästi?

Kui olime kõikidele oma esialgsetele küsimustele vastused saanud, siis leppisime majaperenaisega kokku, et võtame natuke mõtlemisaega ja anname oma otsusest hiljemalt kahe nädala jooksul teada.
Mõisast lahkusime iseäranis sooja ja meeldiva tundega ja minul igatahes põksus süda küll kiiremini.
Koju jõudes vaatasime uuesti oma eelarvele otsa, tõstsime mõned asjad nimekirjas joone alla, nii-öelda need asjad, mis pole must-have asjad, ja peale mõningasi rehkendusi ütles Joosep: „Heakene küll, Kai, sa saad oma mõisapulma.“
„Oh, päriselt räägid või?! Oh, mis asja!“ ei suutnud ma veel seda kõike uskuda ja seletasin edasi „oh, mõtle! Nüüd, kus meie pulmavärviks on õrnroosa ja kui me kasutame dekos valgeid ja roosasid preeriakellasid ja roose ja liblikaid, siis see sobib ideaalselt mõisa marmorsaali, onju!?“ *ohkasin heldinult*

Ent ma sain umbes kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja südamepõues elevust kaasas kanda kui tuli esimene ebameeldiv uudis – nimelt, veebruari viimasel nädalal toimuma pidanud prooviõhtusöök lükati koka haigestumise tõttu aprillikuusse. Ja olgem ausad – meie kui pruutpaari jaoks oli see väga ebakindlusttekitav, sest head tegijad nabitakse suht kiirelt ära ja kui peaks kaks kuud enne pulmi selguma, et meile siiski ei  maitse mõisa köögi poolt pakutav toit, siis võib juba hilja olla leida teine teenusepakkuja. Ja arvestades millise stressi ja pinge all pruutpaar viimastel nädalatel on, siis väga nagu ei tahaks hakata otsast peale kõikide nende otsimistega, kirjutamistega ja ringi sõitmistega ühelt proovisöömiselt teisele.

Eniveis, sinisilmne nagu ma olen, kirjutasin ausalt ja avatult mõisa majaperenaisele, sest seda ju kõik pulmakorraldajad ja teenusepakkujad soovitavad – olge oma teenusepakkujatega ausad ja avatud, ainult nii saavad sündima parimad soovitud lahendused.
Niisiis, andsin mõisale teada, et võtame ka teisest kohast toitlustusele hinnapakkumise, sest see on ju igati normaalne, kui soovime pruutpaarina saada parima hinna ja kvaliteediga teenusepakkujat oma pulma. Kuna mõisas olid lauad, toolid, laudlinad ja nõud olemas, siis seoses sellega uurisin, kas olenemata cateringist, võime mõisas olevaid laudasid, linu ja toole kasutada või mingisuguse kokkulepitud summa eest rentida. Sest igal juhul oleks see olnud soodsam kui hakata neid kuskilt mujalt transportima. Kuid kahjuks oli mõisa vastus selles osas lühike ja konkreetne:
Juhul, kui otsustate cateringi kasuks, sõlmime me Teiega ruumide kasutusrendilepingu (lisas).  Samas jääb majja ka paar meie inimest, et olla vajadusel kättesaadav ja tagada ürituse tõrgeteta sujumine.
Cateringi puhul meie laudu ja linasid ei rendi, samuti ei rendi me nõusid.

Ma ei tea, kas ma olin selleks ajaks juba liialt emotsionaalne või mis, aga kui ma üdini aus olen, siis see polnud vastus, mida ma oleksin teenusepakkujalt oodanud.
Kuna koroona külvas kõikjal ebakindlust ja keegi ei teadnud, mis edasi hakkab saama, siis märtsis kirjutas mõis meile uuesti:
Kahjuks pean Teile teatama, et seoses eriolukorraga ei paku me lähitulevikus võimalust prooviõhtusöögiks. Peame kehtestatud piirangutest kinni pidama. Seoses sellega on Teil võib-olla mõtekam valida oma suursündmuse toitlustamine cateringi firma poolt - sel juhul saate oma plaanidega edasi toimetada ja ei pea ootama, millal me saaksime Teile proovimist võimaldada. Täna me seda prognoosida ei oska.

Okei, mõistetav. Aga kuna veebruaris toimuma pidanud proovisöömine lükkus mõisa tõttu aprillikuusse ja hiljem, meist kõigist olenemata , möllas koroona, siis kadus meie jaoks laualt väga oluline teenusepakkuja, mis oleks sobiva proovisöömisega kindel valik olnud. Sellest tulenevalt uurisin murelikult, et kui nad ei saa meile lähitulevikus proovisöömist pakkuda ja soovitavad võtta cateringi väljaspoolt mõisa, kas siis kehtivad meile ikka samad piirangud ja lisatasud? Kas on mingi variant, et nad saaksid meile mingis osas vastu tulla või mingit muud lahendust pakkuda, mis pehmendaks meie eelarve kokku kukkumist?

Mõis vastas:
Arutasime majas meeskonnaga meie võimalusi ja Teie soove/ettepanekuid ja leidsime, et saame pakkuda Teile järgmisi variante:
* kogu teenus mõisast (mööbel, katmine, toitlustamine, ruumide rent jm, millest oleme varasemalt kirjutanud). Florist ja ruumide kaunistamine Teie soovide kohaselt jääb Teie inimeste korraldada.
* võtate täisteenuse cateringi firmalt ning mõisaga tuleb kasutusrendileping.
Seda, et hakata teenust hakkima  ehk mööbel, nõud, linad , ettevalmistus, koristus mõisast, toit cateringilt  - me paraku ei võimalda.

Ja see vastus ajas mind veelgi enam segadusse, sest just kaks sekundit tagasi olid nad öelnud, et nad ei oska prognoosida, mis edasi saab, mis saab valitsuse poolt kehtestatud piirangutest jne. Võeh. Ma olin väsinud ja stressis kogu sellest asjaajamisest ja lõpuks hakkas mulle tunduma, et nad tahavad meilt seitset nahka koorida ja natuke karvu veel pealegi. Sest ise nad ju soovitasid cateringi väljastpoolt mõisa võtta, ja siis tundus kuidagi väga ebaõiglane, et nad pole nõus lubama mõisa mööblit kasutada, või isegi mitte valmis rentima. Sest kindlustusleping oleks meiega nii või naa sõlmitud. Ja seda vastuolulisemana tundus nüüd tagantjärgi see lause – kõike saab, kõike saab, kõik on lihtsalt läbirääkimiste küsimus.

Kuna kogu see kirjavahetus tekitas tohutult stressi, siis lõime käega, palusime mõisal saata rendi- ja kindlustuslepingu ning võtsime pulmatoitlustuse väljastpoolt mõisa. Mõisas rentisime omale kolm ruumi: mõisaproua buduaarituba, kus oli buffee-laud, marmorsaali, kus toimus põhipidu ja mõisahärraste salongtuba, kus said kõik teised teenusepakkujad, nagu fotograaf, videograaf, muusikud jt, omi asju hoiustada, meie end värskendada ja catering soojasid toite serveerimiseks ette valmistada, sest cateringi mõisa kööki ei lubatud. Samuti ei tohtinud kasutada külmikuid tervitusjookide jahutamiseks. Nii et sellega kaasnes meil samuti lisamure.
Ja veel lisandusid kahe mõisatöötaja tunnitasud, mis minu mäletamise järgi oli 15 euri ja midagi kopikatega peale per nägu.

Ja peale pidu laekus meieni info, et kui kell neli hommikul oli catering ruumid koristanud, asjad autodesse vedanud ja mõisa perenaine ruume üle vaatama tulnud ning avastanud, et üks nende linikutest on kadunud, siis ei lubanud kellegil enne mitte kuhugile minna kui linik pole välja ilmunud. Cateringi juhataja oli küll öelnud, et nemad pole seda võtnud ja kui ilmneb asjade lahti pakkimisel, et see siiski on tahtmatult kuidagi nende asjade hulka sattunud, siis saadavad tagasi. Aga ei, majaperenaine ei olevat olnud sellega nõus. Nii hakkasid cateringi inimesed uuesti asju auto pealt maha laadima…
See lihtsalt kõlab nii ebareaalselt. Neil on meiega kindlustusleping ja nad kotivad teist teenusepakkujat sedasi, oeh.
Ja tõesti, see õnnetu linik, mille pärast kogu see tamburai varahommikul lahti läks, oli muidugist märkamatult sattunud koos teiste laudlinade ja seelikutega cateringi autosse. Ja ei tea, kas peaksin selle ka igaks juhuks ära mainima, et kellegil polnud eesmärk seda varastada või midagi. Noh, lihtsalt nii igaks juhuks mainin.

Et jaa. Võib-olla siin oli veits teineteisest möödarääkimist, aga siit ka siis õpetus teistele tulevastele noorpaaridele, ja miks mitte ka teenusepakkujatele endile – küsige kindlasti kõikvõimalike küsimusi hinna kujunemise kohta. Sest meie ei osanud küll kuskilt ridade vahelt seda välja lugeda, et kui me mõisa toitlustust ei võta, et siis tunnihind käivitub floristi ja dekoreerija saabudes ja kui võtame mõisa soovitusel täisteenuse väljaspoolt mõisa, et siis peame ka veel mõisatöötajatele eraldi tunnipalka maksma jne. Et see on ju vastupidine jutt sellele, mis meile esimesel kohtumisel räägiti, kui küsisime rendi kohta. Minu arvates on see elementaarne, et teenusepakkuja toob juba esimesel kohtumisel teenuste kuluread välja, mitte ei hakka neid jooksvalt juurde lisama. Me naiivselt arvasime, et iga kasutatava ruumi pealt, mille eest me maksame renti, et see kõik juba sisaldabki kõiki neid kulusid.
Aga et postitus siiski positiivse noodiga lõpetada, siis pulmapäeval oli mõis kaunilt lille löödud ja kuigi tagantjärele mõtlen, et võib-olla oleks võinud veel rohkem olla liblikaid, lilli ja ehk oleks pidanud rentima laudadele ja kaminasimsile ka portselanist linnukesi ja sambad valgete lintidega üle kerima, siis laiaslaastus jäi mu mõrsja süda rahule. Ja eks dekodest saan täpsemalt rääkida juba mõnes järgmises postituses. Seal tuleb siis rohkem lilledest, kohakaartidest ja muudest asjadest juttu.