Ma tean, et nii mõnigi teist ootab ilmselt pikkisilmi juba meie järgmist postitust pulmast, aga hold your horses. Ma pean teile ennem rääkima kui eeskujulik naine ma ikka olen.

Mul pole enam õrna aimugi, millal see kõik pihta hakkas, aga umbes ee, pakun praegu puusalt, et umbes kaks aastat tagasi hakkas Joosep rohkem vetsu vahet käima. Ja polnud harvad ka need korrad, kus ta pidi ka öösiti end voodist välja ajama ja unisena vetsu poole kõmpima, peale mida oli uni nagu peoga pühitud. Hommikul ärgates oli ta tusane ja väsinud. Mispeale mina soovitasin tal tungivalt arsti juurde minna, Noh, et lihtsalt profülaktika mõttes kontrollida, Aga teate ju küll, kuidas nendel meestel nende arstidega on. Kui nad kasvõi kaugelt juba näevad valget kitlit, siis nad on otsekui pühast vaimust juba terved, mitte midagi pole enam viga. Aga samas kui peaks 37,4 palavik tulema, siis on nad kohe maailma kõige abitumad olevused, kellel on surm ukse taga ja keda tuleb poputada, peakest silitada ja teekest keeta. Aga et minna mõne tõsisema sümptomiga arsti juurde.. EI, kindlasti mitte.  Sest hirm saada mingi diagnoos on nii palju suurem, et parem suren jala pealt maha.
Ja nii me elasimegi aasta otsa, võib-olla isegi kaks, kus Joosep käis usinasti vetsu vahet ja mina panin talle rõõmsasti kõiksugu diagnoose, mis kõik lõppesid eranditult surmaga. Positiivne mõtlemine ennekõike, eksole.

Ja ma ei teagi, kas minu pidev tuututamine muutus tüütuks või hirmutasin ma teda oma surmajuttudega ära või tuli tal endal lihtsalt mõistus pähe, aga see kevad läkski her abikaasa lõpuks arsti juurde. Rääkis mure ära, tehti mõned uuringud ja vereanalüüsid ja siis selgus, et ta on terve kui purikas, välja arvatud selle erandiga, et kolesterool on väga kõrge. Aga nagu ma aru saan, siis see pidavatki olema paljude inimeste, eeskätt meeste mure, mis ühtlasi on tihtipeale ka kõiksugu südamehaiguste algpõhjus. Aga selle asemel, et kohe retsepti tablakate peale minna, soovitas arst esialgu proovida paar kuud võtta punase riisi kapsleid. Ja muidugi ka toidulaud ja liikumine kriitilisema pilguga üle vaadata.

Siinkohal tahan ma muidugi kohe Joosepile kiitust avaldada, kes tubli mehena suunduski otsejoones apteeki ja ostis endale need paljukiidetud punase riisi kapslid ja koju jõudes pani need.. esikusse.

Ja ega need kapslid olekski ilmselt sinna esikusse järgmiseks seitsmeks aastaks vedelema jäänudki, kui mina lahke, armastava, hooliva ja tubli naisena poleks ohjasid enda kätte haaranud ja pakkunud, et ma võin ise hakata talle andma neid kapsleid. Et noh siis on ikka kindel, et on võetud ja enamvähem ka õigel ajal. Joosep oli nõus, ja kui ütles, et pani kapslid boileri kasti peale, siis mina kasti juurde minnes, natuke seal ringi kobades, leidsingi väikese kilekotikese, kus sees oli kaks karpi. Võtsin kotikese endaga ühes kööki, kus ma siis järgmised kaks kuud eeskujuliku naisena andsin talle iga päev ühe punase riisi kapsli. Või vähemalt nii ma arvasin.. ja Joosep uskus ka sama.

Ja eelmisel nädalal saigi viimane kapsel võetud…

Aga vahepeal sai siin boileri kastipealset korrastatud ja leidsin sealt veel mingisugused kaks karpi. Võtsin siis need teised kaks karpi endaga ühes ning läksin küsisin Joosepilt, et kuule, aga mis nendes karpides on?
Joosep võttis karbi ja samal ajal kui avas seda ütles: „Siin sees on… „ ja siis jäi poole lause pealt vakka ja lisas „punase riisi kapslid… „

„Oot, Kai, aga mida sa minule siis andsid?!“ uuris Joosep mulle küsivalt otsa vaadates.

„Ee, ma ei tea. Ma omast arust andsingi punase riisi kapsleid,“ pobisesin ma süüdlaslikult.

Mul karpi polnud enam alles, aga õnneks oli prügi veel välja viimata ja nii ma sukeldusin prügisse ja viisin Joosepile tühja kapslilehe, kust tagant oli võimalik raviminime välja lugeda. Joosep toksis nime ravimiinfosse ja luges: ravim on mõeldud epilepsia ja perifeerse neuropaatilise valu vaigistamiseks.
Eem, no nüüd võib vist päris kindel olla, et nii pea ei valuta enam mitte kuskilt mitte midagi.
No ja ega enam ei olnud midagi teha kah. Ma olin juba kaks kuud talle neid kenasti eeskujuliku naisena sisse söötnud. Nüüd jäi lihtsalt loota, et midagi organismis nässu ei keeranud. Epilepsia on ju ikkagist ajukeemiaga seotud. Joosep ütles ainult, et ah, võib-olla sellepärast ta tundiski end kogu aeg nii väsinuna ja unisena. Ja mina samas vaatasin kõrvalt, et maru rahulikult võtab kõike.

No vot, aga ega ma ei teagi, mis selle loo moraal peaks olema. Eks ma katsu siis järgmisel korral vähe hoolikamalt pakendilt infot lugeda, et ma ikka kindlalt teaks, mida ma oma mehele sisse söödan.
Aa, teil tekkis võib-olla küsimus, et kuidas need teised kapslid sinna kasti peale said. Ühesõnaga long story short. Mõned kuud tagasi mainisin moka otsast emale, et näe, pean Janetile valuvaigisteid ostma, et tal vist liigesed valutavad. Ema, hea inimene nagu ta on, astus üks hommik tööle minnes veterinaari juurest läbi ja võttis Janetile rohtu. Aga kui mulle need tõi, siis ütles, et need liigesepõletiku vastu. Mina, teades, et Janetil pole mingit põletikku, keeldusin niisama põletikurohtusid koerale andmast.. ja nii panigi ema selle kilekotikese ravimitega ikkagi esikusse boileri kasti peale. Ja umbes sellel ajal, mõni päev siia-sinna, käis Joosep oma kapsleid apteegist toomas ja pani samuti oma rohukarbid boileri kasti peale.. lahtiselt.

Aga ma ei teagi. Tahaks lõpetuseks meestele südamele panna, et kui miski valmistab teile vaevusi, siis minge käige ikka arsti juures ära.Ja kui mitte enda pärast, siis minge oma naise südamerahuks. Ärge laske meil murest enneaegselt halliks minna.

Lugupidamisega
Teie aasta naine                                                                    

Jõudsin ka lõpuks arvuti taha. Ja enne, kui uued asjad laviinina peale tulevad, räägin teile kiirelt ühe loo.

Oli südatalv, seisin Janetiga Kilingi-Nõmme bussijaama kohviku kõrval ja ootasin. Ootasin tolleaegset Pärnu Postimehe ajakirjanikku, kes soovis minuga lugu teha. Ma ei mäleta enam, kas mind pidi palju moosima või olin kohe nõus, aga seda mäletan ma küll, et ajakirjanik pakkus lahkelt, et nemad fotograafiga võivad ükskõik kuhu sõita. Et see polevat nende jaoks minginegi probleem.
Nii ma siis astusin akna juurde, piilusin unistavalt kardina vahelt õue, vaatasin aknast seda vesist lumelärtsakuga kaetud maad ning mõtlesin, et aga miks ka mitte, las nad tulevad ise minu juurde.
Okei, tegelt see oli veidi ilukirjanduslik liialdus, sest tegelt ma ei astunud kuhugi akna juurde ega vaadanud unistavalt kaugusesse. Aga seda ma mõtlesin küll, et ma üldse ei viitsi selle külmaga kuskile ronima hakata.

Kuna see kõik juhtus pea seitse aastat tagasi, siis ma üksikasju enam nii hästi ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et jõin rohelist teed ja intervjuu oli rohkem nagu toreda sõbrannaga südamest südamesse vestlus. Ja enne, kui laiali läksime, siis ajakirjanik ütles veel, nii möödaminnes, et ta peab samuti blogi – Ritsiku nimelist. Ma esiti ei öelnud selle peale vist suurt midagi, olin vist veidi sellise „ohoo, väga tore“ reaktsiooniga. Aga kui koju läksin, siis mõned päevad hiljem ma googeldasin Ritsiku blogi ja leidsin eest ühe väga, väga hea blogi. Kui keegi paluks minul Ritsikut kolme sõnaga kirjeldada, siis ma ütleksin inimlik, elutruu ja südamlik.

Ja nüüd te võib-olla küsite, et miks ma kõike seda räägin? Aga sellepärast, et Ritsik korraldas maeitea juba mitmendat korda blogijate ja lugejate kokkutulekut, oma koduaias ja mina käisin ka seal. Esimest korda. Ma olen juba mitu aastat vesistanud sinna minemisest, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga tänavu õnnestus minna, ja isegi Joosep tahtis kaasa tulla.
Kokkutulek oli väga ee, kuidas nüüd öeldagi.. huvitav. Kuulda päris elus nende inimeste hääli, keda oled varem teadnud vaid bloginime järgi. Mul oli au kohtuda näiteks Notsuga, Tavainimesega, Sitsidsatsidpatsid ja loomulikult härra Konnaga. Ja eriti põnev oli see, et üks lugeja ja üsna usin mitmetes blogides kommenteerija Nell oli samuti platsis.

Meie jõudsime Joosepiga algusajast muidugi tunnike hiljem kohale ja loomulikult poleks see mina, kui ma midagi ei korraldaks. Ma polnud vast minutitki saanud laua ääres istuda kui ma juba tõmbasin leivatordi endale koos taldrikuga sülle. Lihtsalt Joosep ja härra Konn muudkui hoiatasid mind mingisuguse nurga eest ja ma otsustasin lõpuks, et ma katsun siis ära selle nurga. Noh, ma nurka ei leidnud, aga selle eest leidsin ma taldriku, haha.

Aga kuulge, kõik, kes olid Ritsiku pool, palun olge inimesed ja vastake mu küsimusele. Ma lugesin Ritsiku postitust ja ta ütles, et me istusime suure ümmarguse laua taga. Aga mina istusin küll kuskil, kus oli vähemalt üks nurk. Nii et, kas laud oli ümmargune või kandiline või ühe nurgaga ümmargune laud?
Ja järgmisel kohtumisel võiks igaüks end 2-3 lausega kirjeldada. Ma tulin alles hiljem selle peale. Sest nüüd ma ju ei teagi, kas Notsul on blondid kahused juuksed või tumedad lühikesed? Kas härra Konnal on vuntsid ja kas Sitsidsatsidpatsid blogijal on suvine pitskleit ja kaks pikka patsi? Ja kas kellegil on kitsad-suured-mandlikujulised-kassirohelised silmad või kellel üldse mis seljas-jalas olid? No vot, kõik oluline jäi nüüd rääkimata.

Koju jõudes ütles Joosep, et ta tegi minust laua ääres pilti ka.
Et valgus olevat olnud ideaalne ja nii ta selle pildi minust klõpsaski. 

Me hakkasime oma pulmi korraldama umbes aasta enne. Et pulm üldse toimuda saaks, selleks on vaja tseremoonia paika ning kellel on pulm koos peoga plaanitud, nendel ka peopaika. Meil oli plaanis pulm koos peoga, sest Joosep ütles, et tema kavatseb küll ainult ühe korra elus abielluda ja et siis peab ka pidu olema. Kuna meil oli kiriklik laulatus, siis oli selge, et laulatus saab toimuma kirikus. Minul oli küll alguses suur soov rannatseremoonia teha, ent Joosepi jaoks oli oluline, et laulatus saaks toimuma just kirikus ja just tema lapsepõlve koguduses. Kuna see oli talle väga oluline, siis tundsin, et see pole koht, kus hakata jonnima ning oma nõudmist taga ajama. Peopaiga osas tegi jällegist Joosep järelandmise ning pidu sai toimuma mõisas. Mis jättis küll esimesel kohtumisel väga hea esmamulje, ent paraku osutus see hiljem ikka väga suureks pettumuseks ja südamevaluks. Kes tahab lugeda, siis saab teha seda siit.

Alguses oli meile abiks ka minu hea sõber Lotta, kes täitis pulmakorraldaja rolli, kuna tal olid varasemast suured kogemused erinevate ürituste korraldamisega. Lotta oli, ilma liialdamata, paljuski minu silmadeks, kujutluspildi loojaks, keerulistel hetkedel kaineks mõistuseks ja vajadusel ka rahustajaks, lohutajaks. Meil oli pulmakorraldaja, meil oli ideaalne peopaik. Kõik tasapisi sujus ja iga nädal liikusid asjad väikeste sammudena edasi.

Aga ma sain ainult kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja pea pilvedes hõljuda kui tuli esimene tagasilöök – me jäime oma pulmakorraldajast ilma. See uudis ei tulnud mulle teps mitte kergelt, vaid täitis mu südame suure murega, sest ühtäkki oli see oluline lüli meie tugivõrgustikust kadunud. Ja põhjus miks Lotta pidi loobuma meie pulma korraldamisest oli lihtsalt sellepärast, et ta jäi beebiootele. Ja kuna ta pea terve raseduse kallistas vetsupotti ja võitles tugeva iiveldusega, siis polnud variantigi, et ta on meiega lõpuni.
Nüüd peale pulmi olen endalt miljon korda küsinud, et miks me ometigi uut korraldajat ei otsinud? Ja ausalt – ma ei tea sellele vastust. Mul ei tulnud sellist mõtet isegi hetkeks pähe, et ma peaksin uue korraldaja kuskilt sebima. Kuigi oleks võinud, siis oleks kindlasti olnud vähem närvikulu, pisaraid ja mida kõike veel.

Neli kuud pulmadeni

Veebruar oli mul töö tõttu nii kiire ja tihe, et õnneks sai kõik pulmaga seonduv mõneks ajaks pausile pandud, et märtsis uue hooga edasi asjatada. Aga nagu me juba kõik teame, siis märtsis tuli meile koroona ja riigis kehtestati eriolukord. See muutis korraldusliku poole muidugi veelgi keerulisemaks. Aprillis ma tundsin, et me oleme niiii üksi selles olukorras. Maailm on segi, kõikjal valitseb ebakindlus ja inimestel on miljoneid küsimusi, ent mitte ühtegi vastust. Ma püüdsin mitte üle mõelda, aga süda valutas. Joosep püüdis mind küll lohutada, öeldes, et ärgu ma muretsegu, 4. juulil seisame me nii või naa altari ees ja ütleme oma „jah“ sõnad ja minust saab tema naine. Aga ega ma selle pärast ju muretsenud. Mina naisena muretsesin rohkem hoopis nagu selle korraldusliku poole pealt. Tahtsin ju, et kõik saaks sel päeval olema imeilus. Et iga väikseimgi detail oleks paigas. Või kui mitte kõik, siis enamus. Aga sellel hetkel polnud mitte kui midagi paigas: kleit oli, florist oli, ülikond oli tegemisel, aga pulmaisa oli endiselt küsimärgi all, pulmakorraldajat polnud enam ja pidu.. ei tea, kas lastakse korraldada. Aa, ja kutsed, no need kükitasid kuskil USA tollis.

Kui vaatasime tracking numbrit, siis sealt näitas, et Oklahoma mingist postist olid need edasi liikunud ja siis sealt vahepostist veel kuhugi kolmandasse kohta ja sealt kolmandast kohast olid liikvele läinud ma ei tea kuhu.Lootsin et Euroopasse. Ja kutsed olid kõik nii kujundatud ja kirjutatud, et peopaik ja kuupäev olid paigas.
Aga siis kaks päeva hiljem lugesin kuskilt ERRi portaalist, et USA pani kokku mingi nimekirja, et millistesse riikidesse peatati koroona tõttu pakkide saatmine ning kae nalja - Eesti oli ainuke riik Euroopast, kuhu pakkide vedu peatati. Ja mina olin veel nii rõõmus kui suutsin oma „super hea“ idee Joosepile maha müüa, et meie Ameerika sõbrad teeksid meie pulmakutsed.

Ja nädal hiljem mõtlesin, et kinnitaks kohakaartide, külalisteraamatu ja kingikarbi ja kinkekaartide tellimuse ära. Aga siis sain vastuskirja, et see tegija peab kahjuks meie tellimustööst loobuma, kuna tal on poole aasta jooksul olnud neli oppi käel. Loomulikult soovisin ma inimesele  kiiret paranemist, ega ma mingi südametu pole, aga pekki küll, see siiski ei muutnud olematuks ka minu emotsioone kui ma seda kõike lugesin. Me olime ta kümnete tegijate seast just sellepärast välja valinud, et ta tegi liblikakujulisi kohakaarte ja külalisteraamat sobis ja hind sobis, kõik sobis. See oli hetk, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaksin nüüd hästi natuke nutta. Pole lihtsalt võimalik, et nii paljud asjad veavad viltu. Kuidas, ah?

Kaks kuud pulmadeni

Ja oleks siis asi sellega lõppenud. Ei. Reaalselt juba järgmisel päeval sain ma meie valitud fotograafilt kirja, kus palus väga vabandust ja andis teada, et tühistab koroona tõttu tellimuse. Kuna maailmas toimuv külvas palju hirmu, siis ei osanud nagu pahane ka inimese peale olla. Nii ma siis lihtsalt lesisin liikumatult voodis ja mõtlesin endamisi, et okei, rahu, hinga sisse-välja, see kõik on mööduv.
Kui olin umbes kümme minutit sedasi liikumatult lebanud helises telefon. Kiku helistas. Rääkisin siis talle ka oma ebaõnnest. Ja kuna see kõik oli lihtsalt niiii absurdne kui paljud asjad vedasid viltu, siis ma lihtsalt lõkerdasin teisel pool toru, mille peale Kiku ütles, et ta pole never nii lebolt suhtuvat pruuti kohanud, et nii mõnigi oleks sellises olukorras juba täielikus hüsteerias. Kuid siis äkitselt Kiku peatus poolelt lauselt ja ütles, et aga oot, temas tärkas nüüd tema sisemine sotsiaaltöötaja, kes tunneb muret, et äkki ma olen hoopis mental breakdowni saanud ja sellepärast ma naerangi nagu mingi poolearuline, haha. Et vahet pole, mida mulle öelda, ma ikka naeran.

Meie pulmapäev

Olgugi, et jäime oma pulmakorraldajast ilma ja olgugi, et jäime ka fotograafist ja kohakaardi tegijast ilma, kutsed kükitasid kuskil teisel pool maakera, koroona möllas ja külvas hirmu, siis sellest kõigest hoolimata oli meie päev väga ilus. Hoolimata isegi nendest pisaratest, mis ma valasin kaks nädalat enne pulmi ja kus ma olin nii piiri peal, et kui ma üks õhtu Joosepile sülle pugesin, siis nuuksusin läbi pisarate, et mul on kõrini sellest mõisa jamast ja kogu sellest korraldamisest ja inimestest, et ma ei tahagi enam mingit pidu. Emotsioonid lõid ikka korralikult üle pea. Tahtsin, et kõik oleks ilus ja tore ja et ma ei peaks tegelema kõiksugu jamadega.

Ööl vastu pulmapäeva ööbisin ma ema pool. Magada sain minimaalselt, kuna ärevus võttis võimust. Hommikul kappasime emaga linna, kus ma juba oma pruutneitsiga tõttasin edasi soengusse, videograaf tihedalt kannul. Peale soengut läksin meiki ja siis liikusin juba salongi taha tuppa, kus mulle aidati kleit selga, anti veel viimane lihv ja valmis ma olingi. Joosep saabus samuti mingi hetk salongi, et natuke nina puuderdada ja ülikond selga panna. Nii et me sisuliselt olime kõrvuti ruumides, ent ei näinud teineteist enne kui ilupildistamisel, meie kokkulepitud kohtumispaigas – Hedon spaa ringteel, purskkaevu juures.

Selle asjaga on natuke pahasti. Bibi lugu te teate ja kes ei tea, siis saab lugeda SIIT.
Minu toonane postitus tekitas kõvasti furoori, isegi pimedate liidus võeti teema lauale, asjaosalised olid väga pahased jne. Kuid ma ei teinud välja ning mõne aja möödudes torm veeklaasis vaibus. Leppisin sellega, et uue juhtkoera küsimus on hetke seisu vaadates ebakindel ning lükkub ilmselt teadmata ajaks tulevikku. Sest lihtsalt pole pädevaid treenereid, kellel oleks motivatsiooni koeri treenida.
Kuid mõned kuud hiljem kuulsin juhuslikult, et üks pime mees loobus oma juhtkoerast ning otsustasin uurida, kas koerale on juba uus kasutaja leitud. Et kui ei ole, siis mina oleksin huvitatud. Ja nii võtsingi kooliga uuesti ühendust.

Aga asi, mida ma ei teadnud oli see, et too pime mees polnud oma juhtkoera pea aasta aega eesmärgi päraselt kasutanud ja koer oli päris palju asju ära unustanud. Kui mitte öelda enamuse. Aga enne, kui kokku saime, tegi treener talle väikese nädalaajase restardi ja kui esimest korda kohtusime, siis tundus, et sellest koerast võib täitsa asja saada. Ent järgmisel kohtumisel oli koeraga vahepeal mingi taandareng toimunud. Muidugi võis ka lihtsalt halb päev olla. Ka juhtkoertel esineb neid päevi, kus nad absull ei viitsi tööd teha. Parema meelega vaataks unistaval pilgul Emajõel suplevaid parte ning kujutleks end sinna keskele sulpsamas. Ja siis pärast mõnusat jahutavat veevanni püherdaks kuskil liivas ja murus ja igasuguses sodis ja oleks lihtsalt üleni rõõmus. Aga ei, ma pean siin mingit pimedat ringi talutama ja kohviku laua all igavledes nohisema, kuni ta oma teiste pimedate sõbranjedega maailma asju muljetavad. Pardid on ikka palju huvitavamad.
Ja üleüldse võiks juhtkoertel ka mingid õigused pimeda peremehe valimisel olla. Et oleks vähemalt kaks ühist huvi. Soovitatavalt pardid ja ujumine. Ujumise võib asendada ka kõiksugu põnevate asjade söömisega, mida väljast võib leida või siis püherdamisega kõige sees, mis lõhnab kahtlaselt. Tähendab, vabandust, ma tahtsin öelda imeliselt.

Aga tagasi asja juurde.
Ma ei mäleta enam, mitmendal kohtumisel ma küsisin koera enda kätte, aga minu mälu järgi oli see vist mingil kolmandal korral. Ja no mis ma oskan kosta. Kui me läksime jalutama, siis ta ei läinud tee äärde, ei otsinud sebra. Ta oli täpselt sellise näo ja olekuga, et kuule, otsi ise. Samal ajal piidles ise pidevalt mu taskut, et kas ma nüüd annan talle maiust. Ja kui andsin talle korralduse vasak sebra otsida, siis ta võttis küll hoo maha, ent ei saanud nagu aru, et mida ma tahan. Joosep ütles ka, et ta on sellise olekuga nagu ta kuuleks esimest korda seda sõna. Läksime siis koer rihmaga käe kõrval sebra juurde, kiitsin ja patsutasin, andsin treeneri soovitusel maiustki, aga ei midagi. Koer keeldus sebrale minemast.

Kui läksin tagasi treeneri juurde, et mõneks ajaks koer jälle tema kätte anda, siis rääkisin ka sellest vasaku sebra asjast. Järgmisel kohtumisel treener tunnistas, et tõepoolest, Angelil on mingi teema nende vasakute sebradega, et ta ei taha esimesena pööret sebrale teha. Et ilmselt on see tulnud sellest, et tema treenerina on esimesena keeranud ja siis sellest on koerale tekkinud ootus, et inimene teeks esimese sammu sebra suunas ja soovitas mulle sama taktikat. Aga ma hakkasin vastu vaidlema, et ma ei saa ju pimedana ise esimesena pööret teha, ma ju ei näe millal sebra mu kõrval on. Ma võin umbes aimata, et nüüd kuskil siin peaks sebra tulema, aga... nojah.
Ühesõnaga, Angel oli lihtsalt üks nunnu „süga mind kõhu alt“ kodukoer, kes parema meelega piidles naabrite kassi kui et otsiks mulle treppi ja ust. Õues käies oli ta ka rohkem arvamusel, et me läksime sinna niisama trallima ja mängima.

Ja asi ei ole selles, et ma olen oma vana kogenud juhtkoeraga harjunud. Janet oli ka esimestel kuudel pelglik ja arg. Kartis eksida ja oli super ebakindel, aga ebakindlusest hoolimata oli tunda, et koer otsis ja vaatas ringi, et kus võiks see uks või sebra olla, mida ma küsin. Ja kui sain aru, et liikus õiges suunas, siis kiituse peale hakkas saba hoogsamalt liputama. Angel seevastu seisis lihtsalt liikumatult ühe koha peal ning vaatles ümbritsevat loodust, tuules õõtsuvaid puulehekesi ja hirmust kangestunud kassi. Ja kui mina liigutasin end, siis ainuke huvi oli tal see, kas ta saab nüüd jälle maiust.

Nii et jaa, ma loobusin ka Angelist. Ja see otsus ei tulnud raskelt, sest kui läksime Tallinnasse eksamiks harjutama, siis ma pole never end nii ohustatult tundnud. Ma reaalselt mõtlesin, et ma jään trammi alla, sest Angel lihtsalt jalutas suvalt kõnniteele, üle ohutussaarte, ja kõnniteed, mis üldjuhul lõppevad sebradega, tema läks lihtsalt kaks meetrit kõrvale seisma. Ja kui ütlesin, et sebrale-sebrale, siis ta vaatas  siukse näoga, et mida sa tahad inimene. Tal nagu puudus sõna sebra ja selle asfaldil lebava valgetriibulise asja vahel seos. Et ma nagu ütlen mingeid sõnu, aga ta päris täpselt ei saa aru, mida mingi sõna tähendab. Ning nendest kordadest ei hakka ma üldse rääkimagi, kus ta mind vastu posti viis ja kuidas ta absoluutselt ei arvestanud, et ma pean ka kuskilt läbi mahtuma. Võib-olla olen mina imelik, aga mina üldiselt kasutan hoonesse sisenemisel ukseavaust, mitte aga selle kõrval olevat seina.

Kui treener meile koju tuli, siis rääkisime ja võin öelda, et läksime sõbralikult laiali. Ta ütles, et jah, tal sisimas on soov ja tahtmine koertega minna ja jalutada, aga siis tuleb elu vahele ja pole motivatsiooni jne. Mina jällegist rääkisin, et mulle ei meeldi need maiustega treenitud koerad. Et vanakooli meetot on ikkagist parem. Koer teeb asju siis puhtalt sellepärast, et meeldida oma peremehele, mitte aga mugida näost maiuseid sisse. Toit ei saa olla esimene motivaator koera jaoks, eriti veel juhtkoera jaoks. See on minu arvamus. Ja nii oligi. Tegin veel enne ära minemist Angelile viimase pai ja oligi kõik.

Käisime Joosepiga, umbes kuu tagasi, Saku Suurhallis doktor Jordan Petersoni kuulamas ja hiljem saime ka VIP tsoonis temaga kohtuda. Aga kuna seal oli umbes 100 inimest, siis öeldi, et kiire tere, kätlemine ja pilt. Et ärge hakake pikalt heietama, kuidas ta on teid oma loengutega aidanud ja teie suhet paremaks muutnud jne. Lihtsalt kiire tere, kaks sõna, pilt ja tagasi kohale, muidu ei jõua nad järgmiseks nädalaks ka Islandile, haha.

Võtsime siis nagu pardipojad viksilt rivvi ja liikusime toolirea kaupa kätlema. Meie olime kolmas rida ja kui saabus meie rea kord, siis harjutasin peas maeiteajubamitmendatkorda, et kuidas ma inglise keeles ütlen tere ja et tore kohtuda jne. Et no kas „hello doctor Peterson, it’s nice to meet you„ või „Hi, my name is Kai, very nice to meet you“. Lõpuks otsustasin ikka hello peale jääda, et see on nõks viisakam ja lugupidavam, kuna tegu on ikkagist doktori ja ülikooli õppejõuga jne. Kuid samal ajal kui ma seda kõike mõtlesin ja väikeste sammudena edasi liikusime, kuulsin, kuidas ees olnud naine astus Jordanile ligi ja ütles „hei“, sedasi hästi tšillilt… ja ma jooksin kokku. Ma reaalselt jooksin kokku. Kogu mu plaan lendas vastu taevast, sest hakkasin uuesti kahtlema, et äkki peaks ka ikka sedasi lebolt peale minema, nagu kohtuks vana sõbraga vms… Kuid juba öeldigi „next“ ja juba ma seisingi Petersoni ees ja ta ütles „hei you two, it’s nice to meet you“ ja ma seisin seal nagu tummahammas, aju totaalses lühises. Suutsin ainult „äääö hääll…eee, I’m Kai“ mõmiseda ja veel midagi ebamäärast ja oligi kõik. Samal ajal kuulen, kuidas Joosep suhtleb temaga täiesti vabalt. Siis tehti meist pilt  ja oligi kõik. Läksime kohale ja ma mõtlesin, et mis asi see just hetk tagasi oli. Mul oli niii mark. Ausalt.

Ja kusjuures sellepärast ei meeldi mulle ka helistamine, just võõrastele numbritele, sest ma jooksen kokku. Näiteks ma ajasin siin meie boileri asju, sest mu kannatus sai lihtsalt ühel kenal päeval otsa. Kirjutasin Cerbose esindajale ning kurtsin muret. Ütlesin, et mul oleks hädasti vaja koju sooja vett. Et meil on kahesüsteemne boiler ostetud, aga see seisab juba ligemale aasta esikus kasti sees ja mina, kelle kannatlikus on viimase piirini aetud, ootab seda boileri paigaldust nagu viimast hinge õnnistust. Ning kuna olen pime, siis ausalt öeldes olen tüdinenud, et minu pesemised sõltuvad teistest inimestest, kes oleksid valmis sooja vee saamiseks pliiti kütma. Kirjutasin veel, et saime ka paari töömehe kontaktid, kes olid väidetavalt väga hästi kursis boilerite hingeeluga, aga kui neile helistasime, siis peale lubaduse, et helistavad uuesti tagasi, ei ole me neilt midagi saanud. Ja et minu küsimus neile on, kas neil on tublit ja usaldusväärset töömeest, kes tuleks ja paneks lõppeks selle boileri paika? Ja neil oli.

Aga kui muidu toimus suhtlus meilitsi, siis korra pidin neile ka helistama, sest ma polnud saanud vastust, et millal nad saaksid hinnapakkumise tegemiseks tulla meie vannituba kaema. Ja siis oli sama asi. Ma otsisin meilist telefoninumbri välja, olin ainult ühe vajutuse kaugusel, et telefon hakkaks kutsuma, ent mina ikka veel harjutasin oma esimest lauset. Et kuidas ma ikka ütlen… kas „Tere, helistan seoses selle kahesüsteemse boileri asjus, meil oli kirjavahetus“ või „Tervist, olen Kai Kunder, helistan seoses boileri asjus, et millal saaksite tulla meie vannituba vaatama“. Viimase variandiga hakkasin mõtlema, et äkki ta ei saa aru, mis boilerist ma räägin, ega ma pole ainuke boileri paigaldust sooviv klient ju. Ning teine suur probleem oli mul selle algusega, et kas tere või tervist. Ja siis ma kogusin end seal, käed juba higised, aga samas ma olin endale eesmärgiks võtnud, et ma ajan need boileri asjad ise korda. Nii ja siis helistasin ja ütlesin ähmis olles „tervist, boiler! Tähendab.. tere, helistan boileri asjus“.

Oh jah, see läks nüüd  küll ju hästi.

Aga ei. Nüüd on asjad korras ja augustis tuleb tehnik ja paneb meile boileri paika, jee. Ma ei jõua ära oodata. Mul on siuke tunne, et kuna ma olen seda boilerit niiii kaua oodanud, siis ma vist kolin suurest õnnest mõneks ajaks vannituppa elama. Saan kogu aeg sooja vee all liguneda, haha. Vot nii rõõmus olengi.

Te vist ei taha teada, millega ma olen siin viimased kaks päeva tegelenud. Aga ma ütlen ikkagi. Ma nimelt hakkasin oma vanade postituste tekste liigendama. Nii et jaa. Ma saan aru, et nii mõnigi teist väga ootab mu uusi postitusi, aga mul hetkel ei ole seda va kirjutamistuhinat peal. Vahepeal oli lausa selline periood, kus ma mõtlesin, et lõpetan üldse blogimise. Et see mis on juba kirjas, et see jääb netiavarustesse alles, vähemalt mõneks ajaks, ent juurde ei kirjuta. Ja ei, mitte midagi halba või drastilist pole juhtunud, lihtsalt viskas üle see pidev oma elu eksponeerimine. Vajasin natuke omaette olemise aega, et jõuda selgusele.
Nii et siis teate, et ma olen pisut vaiksem.

Aga muidu nokitsen oma igapäeva asjade kallal ehk kirjeldustõlke töö kallal. Me hetkel oleme valmis saamas Tartu Rahvusarhiivi maja ligipääsetava ekskursiooni. See on olnud üks väga põnev projekt. Ja enne seda sai vabariigipäeva kontsertetendust konsulteeritud ja veel üht koma teist. Lisaks on peagi oodata kirjeldustõlkega muusikavideoid. Üks väga lahe Eesti bänd otsustas, et nemad tahaksid küll enda musavideodele tõlget pimedate heaks ja nii see kõik alguse sai. Tõlked on valmis, stuudios on käidud ja nüüd on vaid oodata esitlusüritust, kus neid tõlkeid esmakordselt esitatakse. Nii et toimetamist jagub.

Vahepeal sain kahekordseks vanatädiks ka. Mitte, et ma oleks muldvana. Mu väike õde on näiteks 13 ja ta on ka juba vanatädi, haha. Ja vaat see on küll omamoodi naljakas.
Ning mõned päevad tagasi saingi õetütre pisikest beebit süles hoida. Oh, ta oli lihtsalt maailma armsaim väike inimene. Tükk aega sain teda süles hoida, aga kuna olin lummatud sellest pambust, siis ei tulnud pähegi pilti teha. Nii et peate ootama järgmist kohtumist.

Mis siis veel…
Vaikselt edeneme ehitus asjadega. Me pole midagi reaalset veel ehitanud, ajame endiselt paberimajandusega seotud asju, aga enam ei peaks kaua minema. Noh, selles mõttes kaua, et kuni midagi ehitama hakkame. Ent sinnani läheb ikka oma mitu aastat, loodetavasti mitte aastakümneid, enne kui elumaja valmis saab. Ja muruplats hooldatud ja terrass valmis ja kaev ja ilus kaevumajake ja lillepeenar või kaks. Võib-olla võrkkiik puude vahele ja plaaditud teerajad, et ma hoovi peal ära ei eksiks jne. Ühesõnaga plaane on palju ja teha veel rohkem.
Ja loomulikult saaks kiiremini, kui tellida moodulmaja vms, aga Joosep tahab algusest lõpuni kõik ise ehitada.

Janetil, mu väikesel pensionäril, läheb samuti kenasti. Vähem kui kahe kuu pärast saab proua juba 15. Ja ma peaks ütlema, et ta on väga kõbus. Silkab õues ringi, keerutab endiselt oma nunnut karvast tagumikku ja lehvitab sabaga nagu Karlssoni propeller. Välimuselt on ta muidugi nagu vana koer. Karv on veidi tuhmunud ja kõrvaotsad, mis nooruspõlves olid karamellikarva, on nüüdseks valged. Isegi sabaots on valge, nagu rebasel.
Aa, ja vahepeal sai see suslik ühe krutskiga ka hakkama, ta nimelt läks keset südaööd uitama.  Aga ma peaks sellest eraldi postituse kirjutama, kuna see veidi pikem jutt. Aga jaa, selle ümber oli palju draamat, muret ja pisaraid.

Aga olgu, ma hetkel tõmban otsad kokku ja jätkan oma tekstide liigendamisega, hihi. Ma korra mõtlesin, et kuna mul on vahepeal jälle mitmeid uusi lugejaid juurde tulnud, et võib-olla peaksin tegema ühe Q ja A. Et mis arvate? Kui on küsimusi, siis jätke alla kommentaariumisse ja eks paistab, kas tuleb postituse jagu materjali kokku või mitte.
Aga seniks, olge mõnusad, nautige kevadet ja tsau-pakaa.

Jäin täna endamisi mõtisklema, et kui palju on meie ümber õelust ja üksteisele ära panemist, näpuga näitamist ja kurjust. Et miks on nii lihtne öelda halvasti? Miks me, inimesed, reostame oma hinge kibeduse ja eneseimetlusega? Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Aga nendele teemadele mõeldes hakkasid mu peas keerlema read, mis tahtsid saada nii-öelda virtuaalsele paberile. Võib-olla kõnetab kedagi teist ka minu tagasihoidlikud luuleread. Ning nagu aimata võite, siis postituse pealkiri on ühtlasi ka minu uue luuletuse pealkiri.

Puude varjus, sinililleõites
Kaetud pehme rohetava samblaga, oksaraoga
Tühjad ilusad sõnad, nendega künnan enda ümber päiksesoojust
Kerglaselt löön pea kuklasse, naeran
Keegi ei näe mu palet puude varjus, sinililleõites
Päiksepaistes, sambla vahel oksaraos
Kes küll pühiks pealt pehkind sambla, kolletunud kuivand lehed
Kes küll julgeks astuda välja puude varjust, Valguse kätte
 Süda puhas ja plekitu
Kes küll julgeks öelda, endamisi mõelda, et on veatu
Ilma süüta, ehk hetkeks peatud?
Pühid maha kuivand sambla, pehkind oksarao
Sinililleõites uhke rüü
ja ütled – mina oma hinge kurjusele ei müü.