Muuseumipäev

Natuke rohkem kui nädalapäevi tagasi, käisin ma Pärnu Pimedate Ühingu seltskonnaga Tallinnas, Lennusadamas, vaatamas näitust "Titanicu lood". No suurt midagi ma ei näinud, sest olen endiselt pime. Kuna ma olen üldiselt jube lobamokk ja võin väga palju korraga rääkida, siis seekord katsun häästi lühikese kokkuvõtte teha ja seda just oma nägemise seisukohast, et mismoodi see näitus mulle, kui pimedale, kätte tuli.
Hommikul kogunesid kõik ekskursiooni huvilised Pärnu hotelli juurde, sest tellitud buss pidi väljuma 08:45, mina jõudsin linna juba kell 07:40 kuna tulin Kilingi-Nõmmest ja järgmise bussiga oleksin 10 minutit hiljaks jäänud. Aga igatahes, kui seltskond oli koos, siis alustatigi rõõmsalt sõitu Tallinna poole. Bussisõit oli nagu bussisõit ikka, kes lobises oma pinginaabriga, kes viskas mõne nalja ja kes magas rahulikult oma und...mnjah, see viimane olin mina, hihi. No aga tõesti ärkasin kell viis hommikul ja ma olin natukene väsinud.
Meie ekskursioon pidi algama kell 11 ja rõhutati, et hiljaks ei tohi jääda ning kes hiljaks jääb, see ilma jääb, ehk et võetakse kohe uus grupp asemele, sest soovijaid on nii palju. Meil õnneks sellega probleemi polnud, sest jõudsime tubli pool tundi varem ja nii oligi aega kõigil garderoobi oma üleriided riputada ja vajadusel ka WC-d külastada. Esialgu arvasin, et ma parema meelega ei sooviks oma jopet garderoobi jätta, mis on valveta ja ilma numbrisüsteemita, aga peale WC-s käimist mõtlesin ümber, sest tundsin, et vaikselt hakkan üles sulama ja kuna Marika viis enne oma jope garderoobi, siis otsustasin, et hea külll, ma viin ka siis...
Vahemärkusena ütlen, et liikusime ringi nii, et Janet juhtis mind ja Marika hoidis minu käevangust kinni, ehk et meil oli igati suurepärane koostöötrio!
Janet viis meid garderoobi, Marika pani jope ära, siis kobistasime WC-sse ja eriti armas oli see, et Janetil oli esimesest Lennusadama külastusest meeles, et kus asub naistetualett ning nagu eespool kirjutasin, siis peale WC külastust tekkis ka minul soov jope nagisse riputada ning Janet viis siis täpselt samasse kohta meid, kus rippus Marika jope. Ta on lihtsalt nii armas ja nii suur abiline- minu Popsik! :)
Lõpuks oli siis aeg siseneda näitusealale: "Tere! Mina olen Teie giid ja enne, kui alustame, siis jagan igale ühele kätte Tema pardakaardi."
Keegi grupist küsib:"Mis selle pardakaardiga teha tuleb?"
Giid vastab:"Hetkel ei tee Te sellega midagi, aga hiljem, näituse lõpus, saate kontrollida, et kes Teie olite sel laevareisil."
Enne kui liikuma hakkasime ütles meie grupijuht, et kuna oleme vaegnägijad, siis oleks äärmiselt vajalik, et meid hääleliselt juhendataks, et kuhu liikuma peame, giid võtis info teatavaks ja alustasime. Giid liikus ees ja meie liikusime järgi nagu korralikud hanepojad ning peagi jõudsime mingisugusesse ruumi ja seal pidavat olema Titanicu makett, mida ei saa katsuda ja insenerijoonised, mida ei näinud. Samaaegselt rääkis giid müütidest, et milliseid müüte Titanicu kohta liigub ja millest võisid need müüdid alguse saada. Liikusime edasi ja enne kui järgmisesse ruumi läksime jäid tee kõrvale paar kohvrit, mis on ookeani põhjast üles toodud ja neid sai katsuda...no nii palju, kui oli võimalik, sest tahtjaid oli palju ja ka neid kes nägid, sest ega oma silmi ei usu ja käega katsudes saab ikka selle õige tunnetuse kätte.
Järgmine ruum või ala oli kujutatud laevakoridorina, kus olid kajutid ja ega ma midagi muud teada ei saanud seal, kui seda, et kajutiuksed olid üks ühele järgi tehtud, katsuda sain kajutilinki ja uksenumbrit ning seda tänu Marikale, kellel on nägemisjääk ja oskas suunata mu käe õigesse kohta, giid rääkis omaltpoolt, et laevafirma omaniku naisel, kes samuti reisis Titanicul, et Tal oli kaasas neli konteineri täit kingi, mitu tuhat kasukat ja kleidid...uskumatu!
Edasi liikusime jälle mingisse ruumi ja seal rääkis giid jälle müütidest ning suht kähku liikusime sealt edasi ja seal ruumis oli see kurikuulus majesteetlik trepp, mis jäigi mul katsumata ja astumata, sest keegi ei öelnud mulle, et seal on see trepp...
Järgmises ruumis oli voodi, mis oli samuti üks ühele järgi tehtud, aga sellele oli kett ette tõmmatud, et inimesed vaest voodit hõredaks ei silitaks, aga kuna seltskonnas oli täispime ehk mina, siis giid võttis keti korraks eest ära ja kui arvate, et sain rahulikult voodit katsuda, siis eksite, sest kogu rühm, kes minu kõrval näevad ikka väga hästi ja liiguvad ilma valge kepita, tegid tormijooksu, aga siinkohal rakendasime Marikaga ühte tarka mõttetera ja selleks oli:"Tark ei torma!" Saime siis voodit katsuda, või peaks ütlema, et voodinurgakest sai katsuda. ...ühesõnaga pilti ma sellest voodist ei saanud, et kui suur, lai või kõrge see oli...
Järgmiseks teatas giid, et lähme katsume nüüd jäämäge ja ma siis mõtlesin, et olen maru vaimukas ning küsisin:"Kas originaali?" Giid ei kuulnud mu küsimust, aga selle eest kuulis seda Marika ja saime vähemalt kahekesi naerda...hea et endalgi naljakas oli...
Lähenesime jäämäele ja see oli üks vägevaimaid asju seal näitusel, sest tegu oli kunstjääga, ehk et kui panid käe pihta tundsid tõelist jää jäisust ja külmust ning seda kuidas see jääkamakas Sinu sõrmeotste all sulab.
Ja edasi liikusime järgmisesse ruumi, kus giid ütles järgmised sõnad:"Nii ja kohe ongi meie näitusetuur läbi, et veel on jäänud kontrollida, et kes mis klassis reisis ja kas pääsesite eluga."
Ma olin segaduses, sest kus olid need 200 eset, mis oli ookeanipõhjast üles toodud, ma ei tulnud siia katsuma ainult kahte kohvrit, ma ei tulnud siia selleks, et taluda oma ühinguliikmete poolt nügimist ja jääda tormijooksus viimaseks, ma küsin kus on need 200 eset, mille kohta ma lootsin kuulda huvitavaid kirjeldusi ja lugusid. Kus oli tšello, mille keele külge oli muusik teatavasti kinnitanud oma abielusõrmuse ja pillile graveerinud oma naisele viimased sõnad?
Ma saan aru, et esemed olid klaasvitriini taga, aga miks mitte keegi ei maininud poole sõnagagi, et oleme nüüd siin ruumis, kus on need ja need esemed. Lisaks giid alguses mainis, et neil on isegi punkkirjas märgistused, aga ma ei leidnud ühtegi, sest ma ei saanud mitte midagi katsuda...
Kuuldavasti läheb Põhja-Eesti Pimedate Ühing samuti näitusele ja loodetavasti läheb Teil paremini ja tänu meie vigadele oskate ehk ise rohkem küsida ja tähelepanu juhtida!
Hea uudis oli see, et reisisin I-klassis, olin jõukas ärimees ja pääsesin eluga. Marika reisis III-klassis, immigrandina ja kahjuks ei pääsenud eluga ning see oli nii naljakas, sest Marika nii väga lootis, et midagi head peab ka Tema pardakaardil olema. Ta uuris, et kas oli vähemalt naine? Ei! See vastus ilmselgelt ei meeldinud Marikale ja siis turgatas Talle pähe küsimus:"Aga kas ma olin vähemalt noor mees?" Mnjah, sellega läks õnneks, päeva parim uudis oli Marikale, et Te surite noorelt. Jess, milline õnn!.
Janet oli sel päeval see suur rõõmuvalmistaja, sest oli nii tubli, aga Titanic on pettumus ja hetkel plaanime sõpradega uuesti minna ning ilma giidita, äkki siis saan natuke rohkem katsuda ja kirjeldust.
Lisaks käisime ka Maarjamäe lossis, Eesti Ajaloo Muuseumis, kaemas näitust "Meie elamise olu ja lugu" ja siin soovin ainult juhtida tähelepanu valge kepiga liikujatele. Nimelt näituse alal ripub paaris kohas klaaskastid, mis on kettidega lae alla kinnitatud, aga katsudes kepiga põrandat, ei ole seal mitte ainsatki vihjet selle kohta, et Teie näo ees on see klaaskast koos oma teravate nurkadega. Olge ettevaatlikud!
PS. No näete, saingi väga lühida postitusega hakkama, kõigest üle 7000 tähemärgi, muig.