Ülemõtlemine?!

Viimasel ajal olen hakanud enesele väga kurnavalt käituma. Ma võtan mingi lihtsa mõtte või situatsiooni ja kukun seda halastamatult lahkama ja analüüsima. Kui mõttetöö inimese ajule ja silmaringile tuleb tegelikult üldiselt kasuks, siis mina tunnen, et minu mõtlemine on kraad kangem ja muutub vaikselt haiglaseks, sest ühelt maalt ma taban end olukorrast, kus ma ei tea enam üldse, kes ma olen, mida ma öelda tahan ja mis oli üldse eesmärk. Lihtsalt tekib samasugune tunne nagu siis, kui väikelaps uudishimulikult küsib emmelt-issilt iga vastuse peale: "Miks?"
Veel hullem on aga kirjutamisega, kuna ma ajan seda viimast perfektsionismi tikutulega taga. Küll ma vahetan sadakümme korda lauses sõnade järjekorda, siis mingil hetkel leian, et peaks värvikamat ja vaheldusrikkamat sõnavara kasutama. Olen siis higistanud paar tundi mingi teksti kallal, loen rahulikult oma teose läbi ning lõpetuseks, kuna ma ei saa rahuldavat tulemust, kustutan kogu kupatuse ära.
Inimestel on ikka uskumatult fantastiline anne ise oma elud keeruliseks elada. See oli nüüd igati loogiline lause ja ma ei tea päris täpselt, et mida ma sellega öelda tahtsin, aga ega ma ei üritagi siia mingit tõeteooriat kirjutada. Lihtsalt ma ise tunnen viimasel ajal, et ma elan oma elu keeruliseks ja kuigi ma näen variante, mis muudaks mind mingis asjas rahulolevamaks, siis leian ma ikka veel mingi miinuse, mis ei lase mul lõplikult seda sammu astuda.
Äkki peaks blogi kuskile ümberkolima...olen ka sellele mõelnud mõnel korral, et vahetaks blogi nime ja muudaks anonüümsemaks ja oleks selline kapiblogija :D