Ma olen tulivihane

Vot sedasi pean mina praegu blogima- vannitoas, pesuresti peal, sest vannituba on hetkel kõige jahedam ruum meie elamises ja niimoodi ei jookse mu Lenovo sülearvutist rämps kokku...vist. Ma ei tohi lihtsalt teist internetibrowserit lahti teha, ma ei tohi faile avada, pilte laadida jms. Olen lihtsalt nii kuri, sest ma olen juba miljon korda rääkinud, et mul on tarvis läpakale termopastat ja puhastust ja kui see ei aita, siis pean järelmaksuga uue läppari võtma. Mul on tuleval esmaspäeval kogemusnõustajate supervisioon ja ma tahaks enne seda veidi materjali üle korrata, aga ma ei saa, sest see saast jookseb kokku. Mul on vaja kogemusnõustaja koolituse lõputöö koos analüüsiga koostada, aga jällegi...vot ei saa. Ja lisaks oleks mul vaja kohalikule sotsiaaltöötajale ametlik kiri koostada ja saata, aga vot ei saa, sest see risu ei suuda minu poolt pressitud tähti kuvada ekraanile ja seega ei ole ekraanilugemisprogel ka mulle midagi ette vuristada. Ühesõnaga ma olen kuri, väga kuri ja veelkord kuri.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas meestel nende endi asjad nii suurepäraselt meeles püsivad, aga mina võin mustmiljon korda rääkida ja rääkida ja ikka nagu seinale. Ma kohe ei teagi, kas suurest pahameelest peatäie nutta või naerda või edasi turtsuda nagu siil. Lisaks sellele fantastilisele olukorrale, suutsin ma end keset kuuma suvealgust totaalselt ära külmetada. Eks ma arvatavasti ise olen selles süüdi, sest on kolm ainuvõimaliku võimalust, kuidas ma 27C kraadises kuumuses ära külmetada end suutsin. Jättes siinkohal muidugi kõrvale minu suurepärase andekuse... 

a. Paar hommikut tagasi käisin jaheda duši all.

b. Tekitasin elamises väiksemat sorti tuuletõmbuse.

c. Katsetasime õhksoojuspumba jahutusprogrammi, aga see kuramus hakkas sellist jäiset õhku tuiskama nagu meil oleks otseühendus Antartikaga.

Ja tegelikult on mul veel üks asi hinge peal... Ma nimelt üleeile öösel kell kaks sanktsioneerisin Joosepit sellega, et hakkasin rasket ja katkist kontoritooli keldrisse tassima, sest ma tahtsin tema tähelepanu :D Ma olin lihtsalt tema peale maruvihane ja ärritunud, sest viimasel ajal on tal meeletult palju tööd ja tema tööpäevad ei kesta kaheksast viieni või kümnest kuueni ehk et mitte kellast kellani ja siis vaba aega on nii vähe ja kui tekib vaba aega, siis tegeleb oma hobiga või teevad miskit koos sõpradega, aga mina? Mina ei mahu kuskile. Tahaks ka teatrisse, kinno, jalutama, randa, piknikule...lihtsalt meie oma kvaliteetaega, aga ei. Mina teen süüa, koristan, masseerin seljahaige kaela ja selga ja kui ma kannatlikult ootan kuid ja kuid ja tuletan end vahepeal meelde, siis lõpuks viskab mul rihma maha ja siis olen kuri, aga kuri naine on halb naine ju. Igatahes ma 36h ei rääkinud Joosepiga praktselt mitte ainsatki sõna. Ainult hädavajalikud laused sai vahetatud. Hommikuks tegin talle ikka armastava ja hoolitseva naisena kohvi ja lõunaks sooja sööki, aga ühtlasi vot mängisin siin ka pilti ilma helita. Nonii, nüüd sain end tühjaks kirjutatud ja hakkas palju kergem.