Kes mäletab toda augustikuist pulmapostitust, siis mainisin moka otsast, et käisime minu onu ja tädi kunagises Kalli talus, kus ma käisin lapsena emaga suvitamas. Kui me saime Kristolt ja Carolalt pulmakutse ning saime teada, et tseremoonia toimub Nõval, siis ma läksin sellest nii elevile ja kukkusin Joosepile õhinal rääkima kui erakordse paigaga on tegu. See on nagu selline kohake, mida tegelikult ei tahaks mitte kellegagi jagada ega avalikult välja hõigata, sest on hirm, et muidu massid rikuvad Nõva imetabase idülli ära. Kuigi mõnes mõttes see tegelikult veits juba ongi rikutud, vähemalt minu jaoks. Sest kui esimest korda kuulsin, et Nõva rannas korraldatakse surfilaagreid, siis kõik need rahvaste hordid, telgid, autod metsa all, praht siin ja seal, mis suurüritustega ikka kaasnevad, see tekitas minus suurt meelehärmi.
Minule on lapsepõlvest Nõvast talletunud mällu kui vaikne ja rahulik paigake, kus aeg justkui liiguks omasoodu või seisaks sootuks. Et jõuda maalilisse randa, siis selleks pidi mööduma metsamajandi hoonetest ja uhketest metsaautodest, mis vaikides seisid kõrgete mändide vilus. Sealt edasi pidi jalutama läbi männiku, kus vahepeal sai metsaraja äärest noppida priskeid mustikaid. Ja siis lõpuks hakkas mändide vahelt paistma liivaluited ja kui esimese luite ületasid, siis avanes maaliline vaade avarale merele, lõputule rannajoonele, üksikule luigepaarile, vees olevale rändrahnule, hundinuiadele jne.
Nõva rannas ei ole liiv pehmelt siidjas, vaid pigem selline teraline ja rohkete teokarpidega. Vette minnes saad peaaegu koheselt ujuma hakata, sest seal pole sellist Pärnu lahele sarnanevaid lõputuna näivaid tõususid ja mõõnasid, mida pead läbima, et saaksid hakata ujuma. Nüüd ma muidugi ei tea öelda, mis sellest veekvaliteedist ja puhtusest on peale surfilaagreid järele jäänud, aga tol ajal, kui mina lapsena suplemas käisin, siis vesi oli küll kristalselt puhas, ja jäine. Sa võisid lihtsalt meetri sügavuses vees silmi pingutamata oma varbaid imetleda. Vee puhtusest andis kinnitust ka seal elutsev mitmekesine fauna.. näiteks meie emaga püüdsime kinni liivakihi all liugleva lestapojukese, kelle me muidugi peale uudistamist tagasi vabadusse lasime. Ja mitte ainult. Korra õnnestus meil kinni püüda isegi imepisikene ja kergelt läbipaistev merihobu. Ma isegi ei teadnud, et nad meie vetes võiksid elutseda, aga näed siis.
Just rannas viibides ja männikus jalutades tekkis alati tunne nagu sa oleksid ülejäänud maailmast eraldatud ja Sind ümbritseb lõputu ürgne looduslik vägi.
Juba Nõva poole sõites sa justkui satuksid teisele planeedile, või kui mitte planeedile, siis teise maailma. Kõik need lõputud segametsad, mõned piimapuki säilmed ja mida lähemale Nõvale, seda enam hakkad märkama niite, kus lambakarjad, põllulilled, kivihunnikud ja okastraatidega eraldatud heinamaad võimsalt haljendavad, taustaks imeline sinine taevas oma armsate pilvetombukestega. Ühel hetkel oleksid nagu tsivilisatsioonis, kuid järgmisel hetkel seikleksid nagu maalilises pildiraamatus ringi.
Kui mina väikese plikatirtsuna Nõval suvitamas käisin, siis tol ajal oli seal veel kruusatee, mis hirmsamat moodi tolmnes, mattes taimed paksu tolmukihi alla. Kuid samas kruusatee algus oli minu jaoks märgilise tähendusega. See tähistas peatselt Nõvale jõudmist ja iga kilomeeter lisas mulle äratundmisrõõmu aina juurde.
Ristiema saatis ühe minu lapsepõlveajast pärineva pildi, kus ma maal suvitamas olin. Mina siis see pisike plika, kes madratsit lükkab. Ega ma oluliselt eriti pikemaks pole kasvanud |
Täpselt ei tea ma muidugi öelda, aga kuskil 16-aastat tagasi müüdi talu ülisoodsalt maha. Kõik sai alguse sellest, et onu ja tädi lahutasid ja tädi jäi lastega üksi tallu. Nagu väikesele kohale ikka omane, siis tööpuuduse sunnil olid peagi sunnitud ka teised pealinna poole kiikama, sest sokkide kudumine, õmblemine ja nende müümine ei tasunud enam väikeses külas ära. Lõpuks võttis tädi oma seitse asja ja suundus parematele jahimaadele. Ainuke, kes tallu jäi, oli onutütar koos oma väikese lapsega, kes on ühtlasi ka minu ristiema. Aga eks talved on sellises hõreda asustusega kohtades üpris rängad. Kui ikka lumi ulatub puusani, autot ei ole ja lähim toidupood asub mitme kilomeetri kaugusel, siis on lood nadid.Nõval üksikul naisel talus aastaringselt toime tulla on keeruline ja nii otsustatigi talu enne, kui see päris kätte ära laguneb, maha müüa.
Kui mu ema kuulis, et Kalli talu müüdi maha nii soodsa hinnaga, siis oli tal veidi kahju, kuna oleks tahtnud ise selle armsa talu koos mälestustega endale soetada ja suvekoduks jätta. Olin minagi algselt selle mõtte poolt ja mõtlesin samuti nukrusega, et küll on kahju, et varem ei teadnud talu müügist midagi.
Igatahes, kuna mina sattusin üle pikkade aastate taas oma lapsepõlveradadele, siis minu üheks kindlaks sooviks oli, et kui juba Nõvale sõprade pulma läheme, et siis kindlasti tahan sõita onu-tädi endisest taluhoovist ka läbi. Kuna Joosep ja tema kasuisa polnud kunagi Nõval käinud, siis proovisin kirjelduste põhjal seletada, et kus asub minu kunagine sugulaste talu. Küll ma kirjeldasin sillakest, siis piimapukki, taamal paistvat kivihunnikut ja kõike ümbritsevat. Aga kuna ajaga kõik muutub, siis Joosep polnud sugugi kindel, kas see või teine koht on ikka see, millest mina räägin. Kuid siis otsustas Joosepi kasuisa, et keerab sinna väidetava talu hoovi sisse ja uurib, kas see talu kuulus kunagi Kuuskedele.
Tee pealt alla keerates tundus algus vägagi sarnane olevat ja murdosa sekundiks süttiski minus miski, kuid kuna taluhoovi viiv tee jäi minu mälu kohaselt pikkuselt liiga lühikeseks, siis kahtlesin sügavalt. Millegi pärast tundus mulle, et me oleme naabertalus.
Mehed astusid autost välja ja kuulsin läbi aknaklaasi summutatult taluperenaise ja meeste vahelist dialoogi ja fraasi "jah, see on endine Kuuskede talu". Kui ma olin selle fraasi ära kuulnud, siis mu süda kalopeeris nagu võidusõidu hobune. Ma astusin autost välja ja tutvustasin end ning selgitasime, et miks siin oleme. Pererahvas võttis meid tohutult soojalt vastu ja isegi, kui alguses olid veidi skeptilised, et kes need võõrad siin nende hoovi peal on, siis minu mälestuste fragmendid andsid neile kinnitust, et ma olen see inimene, kelleks ma väidan end olevat. Ma teadsin küünist, maaalusest keldrist ja sellest, et see oli kasutuskõlbmatu, kuna hakkas liiva sisse ajama. Ma teadsin rändrahnust, mis kunagi keset maasikapeenart ilutses ja mille peal meeldis kõigile päikest võtta. Ma teadsin neid nelja kaske, millest üks oli number nelja kujulise tüvega ja mille küljes omal ajal ka kiik rippus. Meid kutsuti ka majja sisse ja kuna nad olid teinud seal natuke planeeringu muutust. Või noh, mis planeeringu muutmine see ikka nii väga on, lihtsalt uste asukohtade muudatustega oli maja läbikäidavust veits muudetud. Pereisa Peeter uuris minu käest, ma ei tea, kas kontrolliks või mitte, aga küsis, kas mäletan kus vanasti köögis uks paiknes. Mina näitasin kohe õiget kohta ja uurisin ka ise, et kas vannituba ja vets on samasugused või mida põnevat on seal tehtud. Tehtud oli seda, et tolleaegne kuivkäimla oli asendatud vesiklosetiga.
Oeh, ma võiksin siia lõputult jäädagi muljetama, aga arvan, et see muutuks teie jaoks igavaks, kuna tegu siiski rohkem minu enda hingelähedase teema ja mälestustega. Lihtsalt seal viibimine ja tuttavate kohtade ära tundmine äratas minus nii palju mälestusi ellu. Trepimademed, ustekriginad, spetsiifiline lõhn, see sama rändrahn mu käe all, hiie kohin, haavapuu lehtede sabin, mis mind lapsena veidi hirmutas jne. Kõike seda uuesti tajuda ja ära tunda pimedana, see oli midagi erakordset.
Mul oli tegelikult kange tahtmine ja kiusatus küsida, et kas ma tohiksin talust paar klõpsu mälestuseks teha, ent Joosepi selline pidev noomimine, et ma olen kohati oma küsimistega liiga taktitundetu, hoidis mind kõvasti vaos. Ma oleksin saanud vist väga suure etteheite osaliseks, kui oleksin selle küsimusega lagedale tulnud. Mõistsin ja leppisin selle teadmisega, et minu armas lapsepõlve suvekodu, onu ja tädi talu, ei ole enam meie paigake. Seega oleks olnud sündsusetu hakata teiste inimeste kodu üles pildistama. Ma olin tänulik sellegi eest, et nad lahkelt lubasid meil ringi vaadata ning näitasid, mida on muutnud ja teinud. Südames on rahu. Uus pererahvas on tõesti hoole ja armastusega selle paiga eest hoolt kandnud.
Kusjuures, nii-öelda tuuri lõpus võtsin julguse kokku ja küsisin pereisa Peetri käest, et kas tema on see mees, kes oli minu onutütre treener ja spordikoordinaator, kellel on rängad jalalihased. Lihtsalt hääl ja kõnemaneer olid kuidagi tuttavad. Ja teate, mis välja tuli? Jaa, see oli see sama mees. Mulle oli lihtsalt lapsepõlvest mällu sööbinud üks mälestus, kus ma taluhoovis omaette tohkendasin kui too Peeter tuli ja sõitis oma valge Renault kaubikuga hoovi ja otsis mu onutütart. Ma mäletan seda nagu eilset päeva, mismoodi ma lihtsalt suu ammuli neid meeletult suuri säärelihaseid vahtisin.
See pakkus Peetrile palju nalja ja ütles, et tal veel tänagi need lihased alles. Ühesõnaga tohutult positiivne kogemus ja päevake oli. Kuigi ma ei saa teiega pilte jagada, siis kes väga tahab ja huvi tunneb, siis Kalli talu pälvis presidendilt Kaunis Eesti Kodu"auhinna. Uudislink selle kohta siin. Lisaks saate huvi korral ju ka sellist imetabast leiutist kasutada nagu Google auto ja Nõval veidi ise ringi uudistada.
Kuigi Nõvast ja oma lapsepõlve olulisest paigast klõpse mul pole, mida jagada, siis peale Nõva sõitsime Rummu karjäärist läbi ja tegime erosioonide juures paar klõpsu. Hehe, see pilt, kus ma olen kulm kortsus, siis sellega on omaette lugu. Aga lühidalt, Joosep kiusas ja noris.
Mina ja Joosep Rummu karjääri erosioonidel |
Mina niisama Joosepile nägusid tegemas, kui mind sületantsu juttudega noris |
Kai, Sul jäi pilt kuskile netiavarustesse kinni vist, sest pilti siin ei ole :D
VastaKustutaHah, bloggeril oli vist mingi kala, sest vahetult peale postitamist olid pildid täitsa olemas :D
KustutaNüüd ma saan siis nendest silmadest kah aru :D
VastaKustutaMari
Hehe, ma kusjuures alguses mõtlesin, et ei lisagi selgitust juurde, et miks sedasi kulmu kortsutan :D
KustutaOi kui mõnus lugemine.. :)
VastaKustutaP.S. Ma olen su ristiema??? :O
Jep,minu ristsed toimusid Nõva kirikus ja ristimistunnistusel on minu ainsaks ristivanemaks märgitud Sinu nimi ;)
KustutaNo hea teada :D
KustutaMina näen fotosid :)
VastaKustutaJoosep lisas pildid uuesti, sest need olid tõepoolest kuskile netiavarustesse plehku pannud :D
KustutaMa loodan lähiajal postitusele siiski veel ühe pildi juurde lisada, mille ristiema mulle saatis. Praegu saab seda piiluda minu FB blogilehel oleva postituse all olevatest kommentaaridest ;)
Ma olen sellel pildil vist mingi viiekas vms.
https://www.facebook.com/kaipimeduseskobamas/photos/a.1553569718301199.1073741828.1456596754665163/1749793658678803/?type=3&theater¬if_t=photo_comment¬if_id=1479905262321467
Tead... lugesin praegu sinu postitust ja lihtsalt ulusin. Su kirjeldus maakodust oli nii sarnane minu kodu kirjeldusega... kõik see ... ja kruusatee algus tähistab minul igavesti nö kojujõudmist. Kahjuks elan ise hetkel maailma teises otsas ja koju saan harva. Aga sealne suve ja talvelõhn.. keldri ja vilhapõllu lõhn on mu südames ja mälus igavesti.
VastaKustutaAitäh sulle Kai selle imeluse postituse eest.
Nii armas, et mu postitus suutis pakkuda sellist elamust ja äratas Sinu mälestused ellu. Aitäh hea sõna eest! :)
Kustuta