Sünnivad tsirkusesse ja surevad tsirkuses

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

CONVERSATION

14 kommentaari:

  1. Täiesti sama meelt. 21.sajand ja toimub selline loomapiinamine. Härjavõitlused Hispaanias on veel hullemad, ajuhälvikud, kes vaatamas lähevad, ime et veel gladiaatorivõitlusi (taas)tegema ei hakata..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohjaa, need härjavõitlused on nii kohutavad :(

      Kustuta
  2. See on väga hea, kui inimene päevas 30 minutit oma koeraga väljas veedab! Meie käime oma koeraga iga päev tund aega jalutamas ja oleme selle üle väga uhked - olen uhke, kui käime ka 30 minutit, kuna töötava inimesena ei ole sugugi lihtne sellist aega iga päev leida. On meeletult palju koeri, kes saavad käia väljas oma häda tegemas ja see on ka kõik, ei mingit jalutamist. Veel rohkem on neid koeri, kes elavad ketis ja näevad oma inimest 2x või 1x päevas,kui süüa antakse. Saan sinu seisukohast aru, kuna Sul on võimalik päev läbi koeraga aega veeta ja ka väljas käia, kuid tavainimesel üldjuhul ei ole seda võimalust. See oli muidugi väga mõttetu killuke, mis ma su postitusest välja tõin, aga tundsin ennast vist pisut puudutatuna, kuna mõnel väga kiirel päeval või kehva ilmaga teemegi oma koeraga kiirjalutuse, mis kestab pool tundi, kuid ei taha mõelda, et talle liiga teeme sellega. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, mu eesmärk oli pigem esile tõsta jah neid sups välja ja sups sisse jalutajaid, ma võtsin oma "suurepärase" ajatajuga selle 30 minutit täiesti lambist. Ma korrigeerin siis natuke oma sõnastust postituses ümber :)
      Ega halvasti ei pea end kohe kindlasti tundma, sest mina samamoodi ei jaluta oma koeraga iga päev kilomeetreid. Näiteks tänase ilmaga, no way, et ma lähen vabatahtlikuse korras ligunema, ma saadan Joosepi :D
      Õnneks Janet vihma ja üleüldse vett ei armasta ja seega on selle kohapealt muretu.
      Ma tavaliselt lajatan selle argumendiga alles siis, kui keegi tuleb mu nina alla vehkima loomapiinaja süüdistusega ja üldjuhul siis need diivanikaunistajate pidajad tõmbavad oma moka veits koomale ;)

      Kustuta
  3. Kui vanasti arvasin, et miks seda tsirkust üldse vaja on, kuna loomi ei taha piinlams näha, aga klounid ka pinget ei paku. Nüüd nähes telekas erinevaid akrobaate vaataksin pigem neid kui tiigleid, kes hirmuga peavad läbi põleva rõnga hüppama. Need, kes loomatsirkust pooldavad, ei oska minu arust mõista, et loomal on ka tunded ja metsikut looma väga niisama positiivsel teel ei treeni. Eriti kui räägime loomadest, kes võivad vabalt inimese nii ajaviiteks magustoiduks võtta.
    Koer on teine asi, talle meeldib trenni teha ja omanik peab olema piisavalt tähelepanelik, et märgata mis tema Poobikule meeldib ja mida teeb lihtsalt, et peremees rahul oleks. Võttes näiteks Tšehhoslovakkia huntkoera, siis nemad juba niisama kergesti treenitavad ei ole. Pigem on neis sees hundi arglikust ja etteaimamatust, isegi siis kui räägime 25% hundi vereliinist koera kohta.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, me alles hiljuti vaatasime Joosepiga videolõiku Tšehhoslovakkia huntkoerast ja tolle omanik ütles, et rohkem ta sellist huntkoera ei võtaks ja teistele samuti ei soovita, kuna tõesti on ettearvamatu ja seda eriti väljaspoolt tulijate ehk külaliste suhtes.

      Kustuta
  4. Ma ausalt ei saa selles loogikast aru, miks juhtkoera omanikke peaks loomapiinajaks kutsuma. Kas sellepärast, et koeral on ülesanne? Koer täidab antud käsku? Koera õpetatakse ja treenitakse?

    Koeraga harrastusi on väga palju, kus koeri treenitakse ning need on õnnelikud koerad :). Näiteks agility, sõnakuulelikkus, koeratants, koertekool jne. Sinna tuleks lisada teenistuskoerad ning ka käies koeraga näitustel/jahil/teraapias tuleb koera õpetada :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui inimesed näevad juhtkoera rakmetes, siis millegipärast automaatselt arvatakse, et need rakmed on koerale selga õmmeldud või külge kleebitud, no et vaba- ja mänguaega koeral enam polegi. Isegi mu silmaarst uuris esimesel kohtumisel, kas Janetil on kodus olles ka rakmed peal ja n-ö vabal ajal viibib puuris... Tegelikkuses on aga nii, et me liigume punktist A punkti B ja kui koht ja inimesed võimaldavad, siis lasen koera vabaks ja kodus olles ei ole tal kohe kindlasti rakmeid seljas. Ei tea, kust selline arusaam inimestel tuleb.

      Ükskord tulime metsajalutuselt ja siis Janet kepsles niisama vabalt ringi ja ületeenaabrid olid nii rõõmsad ja ütlesid: "Näe, juhtkoer saab ka lõpuks ometi vabadust nautida!"
      Ma ainult muigasin selle peale, sest mis mõttes? Muidu ei saa või :D

      Kustuta
  5. Ma olen sinuga täiesti nõus, küll aga tundub see mulle veidi silmakirjalik. Tunned tsirkuseloomadele kaasa, aga loomadele, keda ise toiduks kasutad mitte? Samamoodi peaksid lehmad, sead, kanad, veised ja muud toiduks kasutatavad loomad saama elada täisväärtusliku elu. Miks mõned loomad peaksid olema kuidagi olulisemad kui teised?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et see kas mina olen taime- või lihatoiduline, ei ole antud hetkel oluline, vaid oluline on see, et ma ei poolda tööstuslikke loomakasvatusi. Minu jaoks on siin suur erinevus, kas loom kasvab vabas talupidamises ja saab head, rõõmsat ja kvaliteetset elukest elada ja siis talunikud saavad loomade hea kohtlemise eest vastu muna, piima ja liha.
      Tööstuslikes loomakasvatustes on minu jaoks loomadel täielik piin elada, täpselt nagu tsirkuseloomadelgi. Nad on kitsastesse ja alla igasuguste arvestuste elutingimustesse pressitud, kus ainus eesmärk ongi loomast liha teha või meelelahutust saada, aga mitte lasta tal mõnusasti päikese all heina karjamaal vitsutada.

      Kustuta
    2. Ma mõistan täielikult vabakanade pidamist ja lehmapidamist kui nende eest tõepoolest hästi hoolitsetakse ja oma elu parimates aastates lihtsalt ei tapeta. Miks siis mitte vastutasuks veidi mune või piima võtta. Küll aga ei mõista ma loomade tapmist. Me ei söö ära ju oma teisi koduloomi - kasse, koeri. Miks siis osade koduloomade söömine nii loomulik tundub? Ma arvan, et sead või kanad peaksid samuti elama õnnelikult oma elupäevade lõpuni ja surema loomulikku surma.

      Kustuta
    3. Ma saan aru nii, et see on lihtsalt elu ehk evolutsioon, mis on välja arenenud juba ammuilma enne meid. Selleks, et sellises külmas kliimas, kus meie esivanemad elasid, maad harisid, et neil oli tarvis süüa ja energiat ammutada, et raskete talutöödega toime tulla. Sel ajal polnud supermarketeid ja kust Sa paksu lume seest siis taimi otsid ja sööd. Vanasti polnud aega ja toitu nii palju, et süüa nii tihti ja selliseid koguseid, mida tänapäeva veganid peavad sööma, et saada vajalik kogus mineraale, vitamiine ja süsivesikuid kätte. Nüüd võib muidugi öelda, et aga nüüd on kauplused olemas ja toitu on küllaga saadaval, aga iga ajalugu kannab endaga kaasas pärandit, kultuuri, kombeid ja harjumusi ja see vist ongi see ehk toitumiskultuur ja harjumus.
      Mina ei suudaks pintslisse pista oma kasvatatud lambakesi, põrsaid, kodulinde jne. Aga võib-olla pole ma lihtsalt tõelist nälga tundnud. Seda nälga, mis inimesed hulluks ajavad.
      Ma olen üpris veendunud, et kui mina elaksin kuskil eksootilises kliimavöötmes, siis ma toituksin arbuusidest, apelsinidest, mangodest, kiividest, banaanidest jms, aga siin elades aeg-ajalt mu organism lihtsalt kisendab liha järgi, kuid õnneks harva ja vähestes kogustes.

      Kustuta
  6. Meil sama teema Crennaga - meil nimelt tehtud peresisene kokkulepe, et vähemalt üks meist (aeg-ajalt ka kogu perega) käib koeraga õues vähemalt kolm korda päevas (hommikul, päeval, õhtul hilja) ja mitte vähem, kui 30 minutit kord. Kipume aga käima pikemalt, tavaliselt läheb see 45 minuti peale, aga mõned korrad oleme jalutanud kesklinna poodi ja seda kõike kokku umbes 2 tundi. Näiteks meie alumise naabri koerast, kes Crennast tunduvalt suurem, on mul päris kahju hakanud. Nimelt käib koer, niipalju kui mina olen näinud ja aru saanud, õues kord päevas hoovis sees rihma otsas. Umbes 5-15 minutit lastakse olla ja siis marss! tuppa tagasi. Isiklikult mulle üldse ei meeldi see, kuidas nad selle kutsaga õues käivad. Minu jaoks on koer, nagu ka teised loomad, elusolend, kahe silma ja kahe kõrvaga, ühe nina ja ühe suuga ning hingega elusolend, kellel on oma emotsioonid, tunded, iseloom. Ka koer tahab õues ringi liikuda ja välisilma uudistada, mitte ei pea olema päev läbi toas. Koer on juba siis õnnelikum, kui saab õue. Meil on veel nii, et kui lähme õhtul hilja, kui plika magab, kolmekesi õue (mina, Armsake, Crenna), siis ta tahab õues mängida, mida ka teeme seni, kuni koer hakkab omi asju ajama: lõhnu nuusutama, vajalikke toiminguid tegema ja kassi taga ajama, kui see elukas peaks silmapiirile ilmuma.
    Ühesõnaga nõus sinu postitusega

    VastaKustuta
  7. Eilses Reporteris oli uudis, kus inimeste protesti tulemusel jäi Pärnus õhtune loomatsirkuse etteaste ära ja lisaks nii Pärnu, kui ka Tartu linnavalitsus otsustasid keelustada linnas loomadetsirkuste etteasted. Minu meelest super! :)

    http://reporter.postimees.ee/3915659/eksootiliste-loomade-tsirkus-arritas-loomaoiguslasi

    VastaKustuta

Back
to top