Ma ei mõika seda meeste loogikat

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Ojaa, nii tuttav olukord. Mul elukaaslane kipub mõnikord sama küsimust esitama.
    Lisaks siis veel selline asi, et räägin oma pika jutu ära ja ta lihtsalt ei suuda mu juttu tähele panna. Ilmselgelt ei suuda mehed väga keskenduda mitmele asjale korraga. Või on minu jutt talle lihtsalt taustamüraks :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, see on ka meil üks vaidluspunkte. Õigemini ma räägin jutu ära, võib-olla isegi kaks-kolm korda ja siis, kui olukord on käes ja see jutt omandab tähtsuse, siis väidetavalt pole ma sellest sõnagi iitsatanud ja ta võib lõputult seda raiuda, et võib-olla ma ainult mõtlesin, et tahan rääkida, aga unustasin. Sellist varianti pole lauaski, et võib-olla härra ise lihtsalt ei keskendunud, absoluutselt välistatud :D

      Kustuta
  2. Meil vastupidi. Mina (ehk naine siis) küsin koguaeg, et miks sa varem ei öelnud. Mul on rutiini vaja ja kõik plaanid väga pikalt ette teha. See pole küll seotud naiseliku ega meheliku ajuga. Üldse ma loodan, et sa kirjutasid selle esimese lõigu ikka naljaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm, ma armastan ka rutiini ja stabiilsust. Eriti olulised on kellajad, et kuhu ja millal minek, mismoodi tagasitulek jne. Kuid Joosep tahab jällegist selle kohapealt vabadust.
      Mul on samuti tohutult palju olnud olukordi, kus ma tahaksin küsida Joosepilt, et kus varem oli selle jutuga või miks varem teada ei andnud, aga seda sel põhjusel, et tema tõesti lihtsalt unustab mulle öelda, et täna tulevad meile külalised või et homme hommikul sõidab paariks päevaks ära, kuigi teab neid asju juba mitu nädalat ette. Aga kuna ma olen rohkem selline yolotar, siis ma ei viitsi nääksuda ja etteheiteid teha selle kallal. Need olukorrad, mis tekivad sedasi ekspromt, neid ma võtan rahulikult, kuna see on paratamatus :)

      Mis puutub naiste ja meeste ajusse, siis ma vähemalt lugesin kunagi sellist teaduslikku uuringut, kus väideti, et samade ülesannete lahendamisel aktiveerusid naistel ja meestel erinevad ajupiirkonnad. Kui õigesti mäletan, siis meestel aktiveerus üks kindel keskus, kuid naistel toimus mingisugune piirkondade vaheline nn liiklus. Seega ma usun küll, et naiste ja meeste tegutsemises ja mõtlemises on teatavad erinevused, kuid mida kindlasti mõjutavad lapsepõlves edasi antud kasvatusviis ja kogemused, mis siis ei välista erandeid. Alati on erandeid. BVähemalt see on see, mida mina oma lihtsa naise ajuga mõtlen :D

      Kustuta
  3. Elu ongiootamatusi ja üllatusi täis. Neid tulebki võtta sellistena ja üritada endast parim anda! Ei ole ainult nii, et ühel poolel tulevad mingid viimase hetke mõtted. Ikka ja alati tuleb mõlemal olukordi ja tuleb leppida ja lahendada.

    VastaKustuta

Back
to top