Joosep kirjutab: kas me oleme nüüd laevas?

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.