Istun siin mingis ära kuivanud piimalägase plekiga hommikumantlis, juuksed juustused, lürbin oma raviteekest ja sääred on jõhkramat piimhapet täis. Selline imeilus algus oma päevakese alustamiseks. Teid vist natuke huvitab, et kust see piimhape mulle niimoodi üleöö säärtesse sai... ja isegi, kui ei huvita, siis peate ikkagi lugema ja mulle ja minu pingutustele-saavutustele-ellujäämisele kaasa elama.

Kui ma paari päeva taguses postituses kirjutasin
oma paksuks minemise saagast ning kurtsin, et peaaegu kõik mu püksid on kitsaks jäänud ja et ma käiksin trennis küll, kui mu trennikaaslane poleks vahepeal endast lapse välja pressinud, siis kae nalja - hommikul helistaski mulle Riina ja kutsus mind endaga kaasa jalutama. Täpsustades, et teeb umbes 4-5 kilomeetrise ringi ja uuris, kas jaksan. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes, kas jaksan? See pole ju midagi. Nohu. Eriti veel arvestades seda imeilusat päikesepaistelist ilma, mis meil eile oli. Nii ajasingi jalad kõhupeki alt välja, jätsin blogimise sinnapaika ja suundusin liikumist nautima.

Aga taevas halasta, oleks ma varem teadnud, et titemammad on sõjaprintsess Xena ja amatsooni ristandid, kelle jaoks on mäest üles-alla rallitamine sama lihtne nagu taksosõit, oleksin ma targu silmagi pilgutamata valetanud, et mul on täna teeegelikult maaaru tihe  päev tulemas... See oli tõesti tõeline surmaretk, kus pool "jalutusest" oli veremaik suus ja eluke veeres silme eest läbi. Mõtlesin, et kui ma just enne infarkti ei saa, siis  Ma suren lihtsalt veepuudusesse, sest higi täiega lahmas ja kuna ma polnud selliseks "jalutuseks" valmistunud, siis ma ei hakanud veepudelit endaga kaasa tarima. Kui ma Riinat paremini ei teaks, siis ma arvaks, et üritas mind ära tappa. Kuid hoolimata eilsest atendaadikatsest, jäin ma siiski ellu. 1:0 minu kasuks! :D

Tänu taevale jäi poole tee peale ka Riina abikaasa töökoht, kust me siis läbi astusime ja tegime väikese hingetõmbepausi, mitte et sellel, kes on alles hiljuti sünnitanud (not me!), et sellel oleks seda tarvis olnud. Mkm, Riina jaksas tee peal isegi juttu puhuda, aga Mina lihtsalt vaikselt surin ja köhisin kopsutükke nagu tiisikuline. Kohale jõudes nentis Riina abikaasa, et mõtleski juba endamisi, et kuidas täna see siia jõudmine nii kaua aega võtab, aga siis märkas, et Kai ka kaasas, kes ei jaksa sammu pidada... tänks mees! Mitte et see oluline oleks, aga ma enamuse ajast tegelesin elus püsimisega. Pärast lippasime veel toidupoest ka läbi ja tegime kiire shoppingutuuri, kus meiega liitus ka Riina 1. klassi koolijuts, kes kassas seistes märkas ülivärvilist unenäopüüdjat ja teatas entusiastliku rõõmuga üle poe: "Emme, vaata kui ilus ja niii värviline... me peaksime Kaile selle ostma!". Hehehe, rõhutades eriliselt sõna "värviline". Nagu autasuks või nii, eksole, et ma ikka ellu jäin :D

Ma ei tea enam mitmendat korda ma sellele postitusele viitan, aga mäletate, kui kirjutasin sellest, mismoodi mind ajas kohutavalt närvi, kui Joosep öö otsa fanfaaritas ja üritas sihikindlalt läbi nina oma aju välja nuusata ning kui ma siis heast südamest julgesin moka otsast soovitada, et ole hea inimene ja kasuta ninaspreid, siis sain sellise pahameele osaliseks, et hakkasin kahetsema,et ma üldse midagigi ütlesin. Joosep nimelt pole ninaspreide fänn, kuna kardab sõltuvuse tekkimist. Ma küll seletasin, et sellest ei jää peale paari kasutus korda sõltuvusse ja pealegi ravimiinfos on kirjas, et soovituslik kasutamisaeg on nädal aega, nii et sushutagu julgesti ja ärgu piinelgu ja fanfaaritagu ja lasku mul lihtsalt rahus elada.

Seda teavad ka vist juba kõik, et ma ise jäin ka mõned päevad hiljem haigeks. Ja seda ikka kogu täiega. Kui ma eelmisel nädalal kirjutasin, et kui nohu ja sellega kaasnev haistmis- ja maitsmismeele puudumine välja arvata, siis on mul juba täitsa niševoo. Kuid tänaseks olen juba nädal selle niševoo tundega koos elanud ja olukord on muutusteta. Endiselt on mul nohu ja endiselt kasutan ma ninaspreid - juba kolmas nädal. Haiguse tipphetkel sushutasin spreid iga kahe tunni tagant ninna, sest no muidu ei olnud lihtsalt võimalik hingata. Progressi on õnneks nii palju olnud, et mingist hetkest alates pikenesid need vahemikud nelja tunni peale ja nüüd ma kasutan 2x päevas, aga nohu taganemise märke pole kuskilt. Mul on vasak ninapool kohe eriliselt kinni ja minu ninasprei kasutamine enne ööd ja hommikul ärgates on juba sama rutiinne tegevus nagu pensionäridel proteeside klaasi panemine ja hommikul suhu toppimine.

Ma kasutan Sudafedi ninaspreid, sest see on ainus, mis ei põhjusta mul ninaverejooksu. Võib-olla nüüd on aastatega tekkinud mõni uus toode, mis sobiks minu tundlikule ja kapriissele ninale, aga ma ei ole eriti aldis testima. Ma omal ajal proovisin kõikvõimalikud variandid läbi, alustades looduslikust kodus kokku keevitatud segudest ja lõpetades apteegitoodetega, kuid alati lõppes see suure ninaverejooksuga.

Ma kuulsin, et praegu pidigi mingi uus viiruslik nohu ringlema, mis pidavatki kuskil kolm nädalat kestma, aga mul endal on selline tunne, et see kolm nädalat on juba ammuilma möödas ja ma olen selle ninakinnisuse ja nohuga igaveseks kokku laulatatud. Esmaspäevast alates on mul kasutusel juba teine tops ninaspreid ja no ei tule see tatt ninast välja. Lihtsalt hängib kuskil seal sügavustes. Kahel korral ma sain ohata, et kui hea on normaalselt hingata, aga see oli peale korduvaid aevastusi ja nutmist, siis läksid lõõrid lahti. Aga ma väga ei tahaks nüüd terve oma ülejäänud elu ainult selleks nutta ja aevastada, et saaks inimese moodi hingata ja lõhnu tunda. Ma olen juba nii ahastuses, et pidasin juba eneselegi märkamatult plaani oma pulmonoloogilt küsida soovitusi ninakinnisuse ja nohu vastu, kui siis äkki mulle turgatas pähe, et daah, see tegeleb ju kopsudega, mitte ninaga. Aga no kopsud on ju ka hingamisega seotud :D

Ma olen üle mitmete aastate taas korralikult külmetusviiruse küüsis. See, et talviti aeg-ajalt kergemat nohukest ja köhakest esineb, no see on tavapärane, kuid palavik on üldiselt minu puhul haruldus. Mu pea võib olla nohust paks ja kurgus võib kriipida nii nagu keegi üritaks liivapaberiga mu mandleid siledaks lihvida, kuid palavikku üldiselt ei ole. Seekord aga lisandus kohutavale ninakinnisusele, lõhna- ja maitsemeelte kadumisele, tugevale kurgu- ja peavalule ka palavik. Ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal mul viimati nii sant enesetunne oli. Aga tegelikult ei tulnud ma siia sugugi rääkima oma külmetusviiruse sümptomitest või halama oma kehvast enesetundest, vaid sellest, et kui armas võib üks inimolend olla.

Eile olin palavikuga siruli voodis. Mattusin mitmete tekikuhjade alla, higistades seal nagu väike põrsas, ise näost lapiline ja "lõhnasin imeliselt". No nagu üks haige inimene ikka lõhnata saab, kui liguneb oma ihuvedelike keskel. Kuigi romantika ja seksikuse seier oli -1000, siis Joosepit see eemale ei peletanud, vaid hoopis käis ja silitas muudkui mu peakest ja ütles, et ma olen ilus ja armas ning uuris iga natukese aja takka, kuidas mul on ja kas vajan midagi. Hell yeah, ma soovisin palju. Ma ei tea, vahest tundub, et haigetel inimestel on sama erilised soovid nagu rasedatelgi. Mitte et ma oleks kunagi rase olnud ja teaks nendest isudest rääkida, aga no lugenud olen ja õe kõrvalt üht koma teist näinud. Ma näiteks soovisin, et Joosep tooks mulle Steffanist topelt krevettidega krevetisalati, Aura mullivett, teed meega ja ilma meeta ja õhuniisutajat. Ja kõik minu soovid said nagu võluväel täidetud. Lisaks okupeerisin ma mõneks ajaks Joosepi hommikumantli ära, sest teate kui mõnus on end oma mehe hommikumantlisse kerra tõmmata. Nüüd tuleb muidugi hommikumantel koos voodipesuga ära pesta, sest ma olin koos sellega tekikuhjade alla mattunud ja keeldusin 24h järjest seda seljast võtmast.

Ei, haige on mõnikord ikka täitsa hea ja mõnus olla. Päriselt ka. Eriti siis, kui Sul on keegi, kes käib ja poputab ja hoiab Sind nagu oma eluõiekest. Aga kuna peale eilset higistamisrallit on mul juba suts inimese tunne peale tulnud, siis Joosep kutsus mind "Klassi kokkutulekut"vaatama ja nüüd ma lähengi ja teen endale sooja piima meega ja poen Joosepile kaissu :)

Käisime kolmapäeval Kasperiga deidil. Okei, tegelikult ei käinud deidil, vaid käisime niisama sõpradena Picadilli kohvikus koogi ja kohviga maiustamas. Pärast jalutasime veel Vallikraavi sillale uudistama erinevaid tabasid, mida on sinna paaride poolt jäetud ja siis jalutasime bussikasse ja oligi vahva pärastlõunane aeg linnutiivul mööda saadetud.

Ennetan juba eos küsimused ja kergitan natuke saladuseloori ja ütlen teile ka, et kes see Kasper selline on. Ühesõnaga möödunud suvel käisime Janetiga lastelaagris rääkimas elust pimedana ja juhtkoerast ning Kasper oli siis seal üks abikasvatajatest, kes siis pärast mu lahkelt koju transportis ja sellest ajast peale olemegi vahelduva eduga suhelnud. Kasper on tegelikult valgustaja, mitte kasvataja vms. Ses suhtes, et mitte hingevalgustaja, vaid teatris lavastuste valgustaja. Ma arvan, et ma ei luiska, kui ütlen, et ma pole enne nii sooja, sõbralikku, armast ja toredat noormeest kohanud. Ta tekitab kuidagi oma olemusega sellise tunde nagu oleksime juba pikaajalised sõbrad, kes on kõiksugu aegu kogenud ja näinud. Ma hea meelega näitaks teile ka seda pikka, heledapäist surfisoengu ja tanksaabastega sõpra, aga ma ei saa. Me  tegime küll kolmapäeval enne lahku minemist kolmese selfi, mille Kasper oma Instasse üles laadis, lisades juurde teksti "Mina koos oma lemmik sõbraga, kes kohe üldse mitte midagi ei näe". Aga kuna ma näen selfide peal välja nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk, kes vaatab totaalselt mööda, siis ma ei julge tervele Eestile sellist jubedust näidata. Saate pärast veel mingi püsiva nägemiskahjustuse või miskit.

Mind on selle nädala algusest peale kimbutanud tugevad peavalud ja kuna Joosep oli juba eelmisel reedel tõbine, siis arvasin, et mul ka vist mingi haigusevimm kallal. Aga kui päevad möödusid ja Joosep lakkamatult lurises ja lörises oma tatise ninaga mu kõrval ja mul ei paistnud ikka veel kuskilt otsast külmetusviirust välja, siis juba vaikselt juubeldasin, et jess-jess, ma vist seekord pääsen. Tjah, vara hõiskasin, sest ööl vastu neljapäeva, kui magasime näod vastamisi, siis Joosep une pealt lihtsalt konkreetselt aevastas mulle näkku. Ma läksin päris närvi ära. Aga nohjah, mis seal ikka. Pühkisin näo tatist puhtaks ja keerasin porisedes teise külje, kuigi ega magamisest enam midagi välja ei tulnud, sest mida sa magad, kui teine kõrva ääres luriseb, nohiseb, löriseb ja siis testib iga poole tunni tagant, et kummast ninasõõrmest käib tal õhk läbi ja kummast mitte.

Issand halasta küll. Ma siis lõpuks peale pikki kannatusi ja kannatlikust pobisesin talle teki seest, et võtku Sudafedi ninaspreid ja sele peale kähvas Joosep mulle, et küll ta võtab, mida ma surun talle seda kogu aeg peale. Omfg, anna andeks, et tahtsin aidata ja võib-olla ka ise natuke sõba silmale saada, eksole. Aga tema reageeris minu pakkumisele sedasi nagu ma oleksin tahtnud talle selle ninasprei silmakoopani sisse lükata ja tühjaks sussutada. Ole veel hooliv ja paku abi, eksole.
Igatahes eile päeval hakkasin end suts haiglasemalt tundma ja kuna öö oli tänu ühele näkku aevastajale ja õhukontrollijale suht häiritud, siis otsustasin kodurahu huvides diivanil ööbida. Mul lihtsalt poleks enam närv vastu pidanud, kui ma oleksin pidanud kasvõi ühe öö veel kuulama, mismoodi keegi mu kõrva ääres üritab enda aju läbi nina välja nuusata.

Paraku diivanil magamine polnud ikkagist nii hea mõte, kui see alguses tundus, sest esiteks nägin ma mingisugust debiilsus kuubis und. Mingi moslemi sugemetega vihane terrorist ajas mind mööda maja taga ja lõpuks polnud mul kuhugile põgeneda ja nii ma kükitasin duššinurka looteasendisse, ise üle kere värisedes ja lootes, et kui olen nii abitu ja hirmunud, et siis äkki halastab mu peale ja jätab mu rahule või miskit. Aga nii ei juhtunud, vaid hakkas mind nahkrihmaga nüpeldama. Ma siis üritasin end iga hinna eest kaitsta ja sain lõpuks rihma otsast kinni, kuid siis haaras see terrorist taskust võinoa ja hakkas sellega mu nina all vehkima. Nüüd ma muidugi mõtlen, et äkki see "terrorist" mu unenäos oli metafoorilises mõttes külmetusviirus, kes üritas mind rünnata ja jalust maha niita. Ja nendel hetkedel, mil ma olin ärkvel ja ei pidanud mingit rõvedust nägema, siiberdas Janet edasi-tagasi ja sõtkus mu jalgade, kõhu ja näo otsas, sest arvas, et maru armas oleks, kui ta ka kuskile diivanile ära mahuks.

Saabus hommik ja mu äratus hakkas laulma ja mul oli selline tunne nagu ma poleks silma täitki magada saanud ja peas oli tuumapohmelli sarnane tunne. Jah, ühesõnaga nii ma siis olengi täna enamuse ajast vetsupaberirull kaisus diivanisse lohku sisse maganud. Aaa ei, mis ma räägin. Ma vahepeal korjasin elamise pealt mustad nõud ka kokku ja pesin need puhtaks ja tegin Joosepile sooja sööki - kartulit ja grillitud kanafileest kastme koos toorsalatiga. Pool surres muidugi. Me oleme üldse siin üks paras santlaager, sest Joosep käis teisipäeval rattaga mäsa ja nüüd parem käsi kuni küünarnukini kipsis. Randme kohast lõi luust killu välja. Haiguslehte ta muidugi ei võtnud, vaid programmeerib praktselt ühe käega. Ma küll noomisin teda, et ta peaks oma kätt fikseeritult selle salli sees hoidma, mis talle haiglas kaela taha seoti, aga see tüüp viskas koju jõudes selle kus see ja teine. Ühtlasi peab kips 4-6 nädalat peal olema ja see tähendab ka seda, et jõuludeks me metsast kuuske vist tooma ei lähe, sest Joosepist pole ju saagijat ega lumes sumpajat (kui see lumi üldse suvatseb kunagi jäädavalt maha tulla).

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö.  Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma.  Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

Ma kirjutan viimasel ajal blogisse nagu kuuvarjutus. Igal hommikul ärgates võtan plaani kindlalt blogida, aga siis juhtub miskit imelikku, mis on viimasel ajal minu puhul kuidagi igapäevaseks muutunud. Mind on tabanud mingisugused kahtlased meeleolu muutused. Ühel hetkel olen täiesti rõõmsameelne, teen nalja ja elan tavapärast elukest, kui äkitselt niidab mind jalust maha mingisugune enesehaletsushoog ja hakkan masetsema. Tunnen, et ükskõik, mida ma ka ei teeks või ütleks, et kõik on vale. Vahepeal, või mis vahepeal, praktselt iga päev poetan paar pisaratki ja siis olen sedasi oma pool tunnikest kuni pool päeva. Kui oma masekaga saan ühele poole, siis ajan endale kargu jälle alla ja hakkan edasi toimetama. Endal laibamatja ilme ees.

No paar näidet ka teile...
Ühel rahulikul hilisõhtul pühkisin põrandalt koerakarvu kokku, kui äkki Joosep uuris, kas see on praegu ilmtingimata vajalik tegevus. Kuna ta valmistus õhtuseks trenniks, siis teda häiris minu sehkendamine kühvli ja harjaga. No ja ega Joosep ei karjunud mu peale, et kuramuse naine, võta oma kühvel ja hari ja ära virvenda mu silme all, vaid lihtsalt informeeris mind oma häiritusest, aga kuidas reageerisin mina? No igatahes mitte nagu päris normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene.
Ma tõusin püsti, viskasin solvunult kühvli ja harja nurka ja kõndisin demonstratiivselt teise tuppa ja virutasin ukse vähe tugevamini kinni ja kukkusin nutma, sest mina mõtlesin, et no tore, ma olen nädal aega kodust ära ja juba ma käin talle närvidele ja häirin teda ja olen ees ja nüüd ongi nii, et ta ei armasta mind enam kohe üldse mitte jne. Ja kusjuures enne seda intsidenti olin täiesti rahulik ja rõõmsameelne. Minus polnud grammigi närvilisust, kurbust, pettumust vms.

Või siis täna...
Joosep tahtis minuga üht teemat arutada. Kuid selle asemel, et teda normaalselt kuulata, kleepusin ma ta kaela külge nii, nagu ma kannataksin mingisuguse eriti ränga ja raskekujulise lähedusepuuduse all. Aga no Joosep ei suuda väga hästi oma jutule keskenduda, kui ma ta näo ees ripun nagu mingisugune märg kalts. Ja ega see polnud ka sellist sorti jutt, kus oleks hirmsamat moodi tarvis olnud üksteise küljes tilpneda. Kui üksteise küljes riputakse, siis tegelikult pole ju üldse väga vaja lobiseda, aga no see selleks :D

Igatahes Joosep taaskord informeeris mind, et äkki ma suudaks normaalselt seista, et ta tahaks minuga arutada, aga mina solvusin ära ja meeleolu läks täiesti nulli. Või mis nulli. Miinustesse läks. Ja ma saan praegu ka kirjutades aru, et need on niivõrd absurdsed näited ja olukorrad, et mõni inimene ütleks, et kammoon, võta end kokku ja ära tujutse vms, aga no ma ei suuda. Ma imestan, et Joosep pole juba oma seitse asja võtnud ja kuskile meeste tugigrupi poole punnu pistnud, või mulle lähimasse hullumajja koha bronninud.

Ma sisendan endale pidevalt ja seda juba pikemat aega, et Kai, katsu olla vähem emotsionaalne. Mõtle peaga ja ära draamatse. Ma tunnen ja mõtlen, et ma pole tasemel, piisavalt hea ja vean kogu aeg kedagi alt. Kuidagi selline läbipõlemistunne on. Ega ma ei tea kindlalt, kas see on, aga lihtsalt selline tunne on. Mul on vist kehahormoonid paigast ära. Panin endale just meditsiinilise diagnoosi :D

Kui asjad on hästi ja keegi mulle kurjasti või pahasti ei ütle, siis on kõik täitsa timm, aga nii kui natukene keegi tõsisemalt või konkreetsemalt ütleb, siis kohe tõmbun tõsiseks ja silm kisub märjaks ja tahaks nutta.
Ma praegu ka seda kirjutades mõtlen, et äkki see pole ikka päris õige, et sellest räägin, sest inimesed on harjunud mind nägema super positiivsena ja siis pelgan, et äkki vean nüüd teid ka alt või valmistan kuidagi pettumust. Ahjaa, selle positiivsusega meenub see ka, et siin tekib järjekordne konflikt minu enda tunnetega, kuna loomu poolest olen rõõmsameelne, siis taolised madalseisud tekitavad minus endas pahameelt, et nagu mis mõttes Sa praegu töinad siin või mossitad?! Miks jälle ei suutnud enda emotsioonidega hakkama saada ja nüüd siis oled siin sedasi vissis. Ühesõnaga ise olen ka meister endale etteheiteid tegema.

Ohjah, ei oska isegi kuidagi väga arusaadavalt kogu seda tunnete ja emotsioonide virrvarri kirjeldada ja lahti seletada. Lihtsalt endale jääb küll mulje, nagu ma oleksin peast puhta soojaks läinud või mingi eriti raske esemega vastu pead saanud. Eriti veel sellepärast, kuna asju ja inimesi,mille ja kelle üle rõõmustada, on ju minu elus küll ja veel. Mul on kodu, soe söök, mul on armastav ja hooliv mees, mul on super nunnukas ja armas juhtkoer, mul on vanemad, armas õeke ja õelapsed, sõbrad ja eneseteostusvõimalused jne. Aga mina töinan ja masetsen siin. Jah, eks meil kõigil ole keerukaid olukordi ja inimsuhteid, mis meid paraku ühel või teisel moel mõjutavad, aga vaevalt kõik sellepärast nutavad ja mõtlevad ilgemalt negatiivseid mõtteid või langevad sekunditega masendusse. Mind igatahes mõjutavad märkimisväärselt. Ma juba olen kord selline, kes väga kergesti võtab oluliste ja lähedaste inimeste muresid ja konflikte südamesse, aga no ega ma sinna väga miskit parata saa.

Olen hakanud oma mõtteid mediteerimise suunas mõlgutama, aga ma ei oska mitte kuskilt otsast alustada. Kunagi lugesin Mai-Agate Väljataga eneseabiõpikut, kus kirjutas umbes järgmist. Kujuta endale meelepärast värvi õhupalli ette, täida see oma unistuste ja soovidega ning lase seejärel see õhupall nööriga kosmosesse. Hoides ise kogu aeg nöörist kinni. Las see siis hõljub seal Sinu unistustega ja iga päev tegele selle mõttega ning lõpuks universum täidabki Sinu unistused. See on vist see mõttejõu värgindus või see teema, et positiivsus tõmbab positiivsust.

Ma kuulasin ja kuulasin, aga see oli nii kohutavalt igav raamat, et ma jäin suisa mitu korda selle kuulamise ajal magama. Ehh, nüüd mõtlen, et võib-olla oligi see taotluslik. Igatahes mina suutsin ainult I peatüki sealt ära kuulata ja siis panin selle raamatu raske südamega kinni. Mulle lihtsalt see õhupallimeditatsioon kohe üldse ei istunud. Ega täitsa võimalik, et järgmistespeatükkides liiguti õhupallidest ja universumist kaugemalegi, aga minu jaoks peab raamat juba esimestest ridadest olema niivõrd huvitav ja paeluv, et ma lausa ahmin seda endasse.

Kuid sellist meditatsiooni tahaksin küll, kus ma istun rätsepistmes, toas mängib mingisugune vaikne loodusmuusika või ei mängiks üldse muusikat ja siis lihtsalt istun vaikides keset tuba koos oma mõtetega. Aga kas selleks ei peaks olema mingisugune kindel spot, millel on hea energeetika? Ja ümbritsev keskkond peab ka ju olema neutraalne, et poleks häirivaid välistegureid, aga no kuidas ma seda saavutan, kui üks mees meil kodus töötab.

Ühesõnaga ma olen veits nagu rajalt kõrvale kaldunud ja tunnen, et mu hing ja vaim ja keha vajaksid midagi. Ma vajan rahu, stabiilsust ja positiivset energiat, aga ma ei tea kuidas seda saavutada. Ma lihtsalt kujutan ette, et kui minus on rahu ja positiivsus, siis olen enesekindlam ja suudaksin paremini toime tulla kõiksugu pingeliste olukordadega.
Kas ma kõlan väga arulagedana?

Üle pika aja oli täna lihtsalt imeilus ilm, tahaks kirjutada päev, kuid ei saa, sest minuga juhtus midagi sellist, mida pole minuga varem juhtunud. Hommikul saime Gerliga kokku, et ühiselt koos minna Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu üritusele, kuhu meid juba ammu oli väga oodatud. Mina tahtsin muidugi enne käia Kassikausist läbi, et koerad saaksid enne pikka päeva veidi omavahel mürgeldada...but be careful what you wish...sest kohe, kui Janet rakmetest vabaks sai, lendas Ta nagu püssikuul minema ja hakkas oma kurikuulsaid ringe tegema ning suurest õnnest tuli ja hüppas ka mulle märgade muruste käppadega peale "wiiii, vaata ma olen niiiiiii õnnelik". Noh, mis seal siis ikka, kandsin terve päeva oma värskelt tuunitult, ainulaadseid ja moekaid käpatempliga pükse uhkusega - kellegil teisel ju ei ole.
Kui toda üritust iseloomustada, siis kasutaksin sõna omamoodi omapärane, sest seal olid vanemad naisterahvad ja kõigil neil oli mingisugune puue. Kuid kuna mina ei näe (endiselt), siis ma ei saanud kohe pihta, et mis kellegil viga võiks olla. Olnud istunud seal tunnike hakkas pilt vähe "selgemaks" tõmbuma. Ühtäkki tajusin, et keegi annab Janetile midagi süüa ja ma kohe keelasin seda naisterahvast, kui Ta äkitselt hakkas end paaniliselt kaitsema: "Ma-ma ei teinud midagi...seal oli nööpnõel maas ja ma-ma tahtsin seda üles võtta, aga ma-ma ka-kartsin ja siis ma mõtlesin, et kas võtan, sest koer vaatas mind ja ma-ma arvasin, et võib-olla Ta ha-hammustab mind ja siis ma nägin, et natuke on munavalget maas ja koer sõi seda. Ma.ma ei annaks koerale midagi, seal oli ainult nööpnõel maas...ma ei anna midagi, ma tean, et ei tohi anda. Ma ainult tahtsin nööpnõela ja siis ..."
Ma kuulasin vaikides toda jutuvada, kuid mingi hetk muutus see n-ö taustamüraks ning otsustasin lihtsalt jälgida ise Janetit hoolsamini, kui hakata siin inimesele oma nõudmistega ärevust tekitama (ilmselgelt oli tegu mingisuguse ärevushäirega). Veel oli üks omamoodi vahva ja humoorikas proua, kes armastas kõigile, olenemata teemast, öelda: "Ära Sina tule mind õpetama! Mina tean kõike!"
Olles kokkuvõttes istunud üritusel ligi kolm tundi, hakkasime end tagasi kodu poole sättima. Jalutanud koduteel juba mõnedsajad meetrid,hakkasin ma mingi hetk tajuma, et mu veresuhkur on suht kiiresti langemas, kuid kuna koduni oli üle 1,5 km jäänud, siis oletasin, et vaikselt tiksun koduni välja küll...oletasin valesti ja päris koduni ikka ei tiksunud küll. Üht äkki hakkasid mul põlvedest jõnksatused läbi käima...no umbes sedasi, et kui keegi virutab Sulle oma põlvega Sinu põlveõndlasse. Hõikasin Gerlit ja ütlesin esimese lausega: "Mul on väga halb...veresuhkur on väga madal...mul vist hakkavad krambid..."
Gerli talutas mu ühele majatrepile istuma ja ma üritasin oma kotist leida magusat, aga peale ühe näruse kommi ei leidnud ma midagi. Käed vahepeal vappusid ja olid täiesti jääkülmad ja niisked. Ma ei adunud enam praktselt midagi, et kus on mis tänavad, kus on kodu ja kus ma üldse olen. Tajusin ainult kerget hirmu ja tugevat abituse tunnet. Gerli helistas oma tütrele, kes ruttu jooksis kommidega kohale, närisin peotäis komme ära, natuke istusin ja siis koperdasin käevangus kodutrepini. Kui praegu minult küsida, et mismoodi või millist teedpidi tulite koduni, siis jääksin ma vastuse võlgu.
See oli ikka päris hirmutav kogemus, mul pole mitte kunagi varem nii olnud, et ma olen kodust nii kaugel, poodi läheduses pole, kotis magusat ka mitte ja juba käivad krampide eelsed tõmblused. Tänu Jumalale, et ma polnud üksi ja et abi saabus nii ruttu.

Pärast sellist hüpotamist vajan ma tavaliselt mingi päevakese kosumist, kuid kuna olime Mariaga tänaseks kokku leppinud koertega jalutamise ja ilm oli ka täiuslik, siis läksin ikkagi jalutama ka, kuid olles seekord targem, pistsin kotti terve paki komme ja avastasin, et mul oli päeval siiski kaasas olnud ka 0,33 l Cappy apelsinimahl, mida ma oma nõrkusehoos ei suutnud kotist leida.
 Igatahes alguses läksime jällegi Kassikaussi, siis seal tulid kaks noort ema  koos oma väikelastega ning paitasid Janetit ja Petrat, siis liikusime edasiSupilinna poole, siis Lodjakojani, siis mööda Emajõeäärset kallast Kroonuaia sillani, kus kohtasime uuesti sama noort ema lapsega, kes oli Kassikausis, kuid seekord otsustas Janet lapse pirukast mööda minnes ampsu võtta. Kusjuures see oli nii üllatav minu jaoks, kuna Janet pole mitte kunagi varem midagi sellist teinud...aga eks vanusega tulevadki igasugu veidrused. Lõpuks ronisime veel mööda Toomemäge üles, siis alla ja siis koju. Uh, minu tark sammulugeja andis päeva lõpuks teada, et ma olen täna 9,09 km kõndinud, mis teeb üle 13 000 sammu.

Eile ärkasin peavaluga, läksin magama peavaluga ja täna hommikul ärkasin...peavaluga. Ilmselt ei erine tänane magamaminek eilsest, sest see pasunakoor ikka veel undab mu peas...mingisugune grande final concerto. Õnneks oli selles tänases hommikus midagi head ka - šhokolaadikook. Kuna ma olen terve nädala Janetiga kahekesi, siis põõnasime voodis veidi pikemalt. Mingi hetk helistas Maria, kes pakkus, et toob mulle tükikese enda kätega meisterdatud tooršhokolaadikooki. Mis muide oli üllatuslikult imemaitsev ja võin julgelt 10-st punktist anda 9.Ise oleksin ma ainult lisanud veel pistaatsiapähkleid, aga no see maitse asi...ma olen lihtsalt suur pähklisõber.
Kui Maria koogitükikesega alla jõudis, siis võtsin ühtlasi ka Janeti kaasa, kuna mõtlesin, et kui juba õue lähen, siis lippan ka Kassitoomelt läbi. Janetile ma rakmeid ja jalutusrihma esialgu peale ei pannud, vaid lasin Tal vabalt ees trepist alla joosta. Olles tippinud poolele trepile, tabas minu kõrva veel üks heli. Ma nimelt kuulsin, kuidas n-ö naaber kannatlikult minuga samas rütmis, minu selja taga, astus trepist alla. Oeh, see on nii ebameeldiv tunne, kuna esiteks on üldse imelik kuidagi olla, kui keegi Sulle kuklasse hingab ja teiseks, oli see veel kuidagi niii creepy, sest ma ei kuulnud üldse seda hetke, millal naaber korterist väljus. Pluss oma sellise ebakindluse annab ka see, et elame puumajas, trepikoda on selline hämar (vist...vähemalt mu keha tajub seda hämarana), see keerdtreppi meenutav konstruktsioon on eritasapinnaliste astmetega, ilma käsipuuta ja kitsas.  Kuid jõudsin lõpuks alla, avasin kerge paanikaga trepikojaukse, astusin kärmelt õue sooja päikese kätte ja seal oli juba Maria. "Jess, ma olen päästetud!" mõtlesin ma oma peas. Väikese kõhklusega jätsin trepikojaukse lahti, sest oleks ju imelik naabri nina ees uks kinni lüüa, aga keda ei olnud, oli naaber. Mnjah, hetke pärast selgus ka tõde. Ma olin hoopis oma närve rikkunud ja kulutanud tühipalja koera jalutusrihma peale, mis lohises mööda trepiastmeid mulle truult järgi.

Kuna minu sõpradele meeldib mind meeles pidada huvitaval kombel just nendel hetkedel, kui nad näevad miskit seoses pikkade ja / või lühikeste inimestega, siis võin ma suht kindel olla, et peaaegu alati, kui koperdavad järjekordselt mõne sellise pildi otsa, siis saadavad mulle pildikirjelduse ja teksti. Muig, selle lause esimene pool kukkus nüüd kuidagi nii välja, et ainult siis olen ma sõpradel meeles, kui saab minu pikkuse üle jälle naerda :D
Sellised naljad on mega head ja muudavad päeva rõõmsamaks ning mõtlesin jagada siis tänast tarkusetera, mis oli mulle FB-sse postitatud koos pildi kirjeldusega (üritan pildi ka sebida).
Pildi kirjeldus: pilt mingisugusest ameerika telesarjast (võibolla Full House). Tekst üleval ääres: When i'm with my tall friends. Tekst pildi alaääres: wait for me i have little legs.

Kusjuures mu õde on 154 cm pikk ja mina 158 cm, ehk  4 cm pikem, aga Tal on 2 cm pikemad jalad. Lihtsalt huvitav fakt! Eniveis, mul tekkis mõte natuke otsida ka pikkade inimeste nalju ja leidsin sellise vahva lehekülje, kus on andekaid vastuseid sellistele küsimustele, mida kiputakse esitama siis, kui oled pikk ja kui vahvasti saab neile vastata. Mind ajasid igatahes küll naerma :D
When you’re asked “Do you play basketball” (or volleyball or other sports”
– No, did you play miniature golf?
When you’re asked to get something from the top shelf
– Sure, but could you also get me something from the bottom shelf
Või näiteks leidsin pimedate ja pikkade inimeste vahel sellise sarnasuse, et inimesed kipuvad, lisaks pimedatele, ka pikkade inimestega valjemini kõnelema ja siis on nad endale T-särgile välja mõelnud sellise lause: – Yes, I can hear you – I’m tall not deaf.

Minu tavapärane söömisviis

Linda nõudis, et ma kirjutaksin kuidas Ta võileiba sööb. Ma küll ei tea mis selles nii erilist on ja keda võiksid huvitada Tema võileivad ning pealegi on Lindal endal ka blogi, kus võileivajutte kirjutada, aga EII. Kui ütlesin, et ma ei tea mismoodi sööb, siis ütles, et võtab ampsu, närib ja neelab alla...hmm, see on küll uudne viis võileiva söömiseks...peaks ka proovima.