Eile käisime siis haiglas mulle seda glükoosi monitoorimisjubinat kõhule paigaldamas, aga kõigest sellest, milline see välja näeb, kuidas paigaldamine käis ja kuidas mul on siiani selle jullaga elu kulgenud, kirjutan lähemalt ja täpsemalt eraldi postituses. Täna tahaks keskenduda hoopiski sõbrapäevale.
Kuna mina andsin oma kingituse Joosepile juba paar nädalat tagasi kätte, sest ma olen maailma kehvim üllatustetegija, siis täna sai Joosep ainult musi, kalli ja kooki. Kooki, mille ma eile õhtul suurte kannatuste ja piinadega valmis meisterdasin. Sest olgem ausad, kui ma siin postituses kilkasin, et teen Joosepile sõbrapäevaks maailma lihtsama koogi, siis tegemise käigus selgus, et olgugi, et komponente on vähe, siis tegemine ise polnud sugugi lust ja lillepidu.
Põhimõtteliselt koogipõhja tegin purustatud Digestive küpsistest, millele lisasin tunde järgi ka sulatatud võid. Seejärel surusin küpsisepuru koogivormi põhja ja peale valasin kohupiima-šokolaadi-vahukoore segu. Kuid selle seguga tekkiski kõige rohkem sekeldusi, sest kui valge maasikatega piimašokolaadi ära sulatasin ja hakkasin seda vanilje kohupiimaga kokku segama, siis hakkas šokolaad ju uuesti ülehelikiirusel tahenema. Kuid Kuidagi sain ikka lõpuks need kaks komponenti omavahel segatud, aga kuna kuum šokolaad muutis kohupiima küllaltki soojaks,siis hakkas kogu see soe mögin omakorda vahustatud vahukoort lahustama. Vahepeal tekkis mul minipaanika, aga ma olin vapper ja ei kaotanud pead ega visanud visplit nurka, vaid valasin ulmekiirusel kogu segu küpsisepurupõhjale peale ja viskasin kogu kupatuse täiega külmikusse tahenema. Ma kaapisin sügavkülmast ka paar peotäit mustikaid välja, mille lisamine nägi eriti koomiline välja. Kui ma tavaliselt ettevaatlikult kõmbin ja katsun, et kuhu ma miskit lisan, siis seekordne garneeringu lisamine nägi välja järgmine: avasin külmikuukse, viskasin suvalt, sõna otseses mõttes pimesi, siuhti mustikad koogi peale laiali ja sulgesin pauhti külmikuukse, kontrollimata lõpptulemust.
Hommikul, kui oli aeg koogiga maiustama hakata, siis palusin Joosepil enne, kui ma selle lahti lõikan, koogikesest ka pilti teha. Olin niiii elevil, sest õrnalt sõrmeotstega koogipinnast katsudes oli tunda, et hoolimata minu viperustest, on kook öö jooksul täitsa kenasti ära tahenenud, aga kui Joosep fotokaga kohale ilmus, siis selgus kurb tõsiasi - minu rapsides valatud koogikate ei katnud ühtlaselt kogu koogipõhja ära, vaid üks äär jäi ilma katteta.
Nojah, mis seal ikka, mõtlesin mina, ega ma seda enam olematuks muuta ei saa. Hakkasin hoopis ettevaatlikult koogivormilt ümbrist eemaldama, aga siis osa koogipõhjast pudises põrandale. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Sel hetkel puges küll ausalt öeldes veits pettumus hinge ja pisar tikkus silma. Kogu minu vaev ja pühendumus, mis ma selle koogi valmistamisse panin. Ma isegi ei tea päris täpselt, et mis mul selle põhjaga nihu läks, aga üritasin siis võimalikult ilusa ja viisaka tükikese sellest käkerdisest välja lõigata ja sellisena see koogitükike lõpuks Joosepi ette ilmuski.
Pildil siis ka minu sõbrapäevalilled Joosepilt - tumelillad tulbid ja helepunastest roosidest kimp, millel kaunistuseks kipslilli ja karuheina ning kuskil on ka üks lepatriinu. Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis ei suutnud poes otsustada, et kumba võtta ja seepärast võttiski kahed lilled.
Hommikune äratus oli ka nõnda armas... Kuna meil paistab hommikune ja lõunane päike mõnusasti otse voodi peale, siis ma põõnasin päikeselaigus, kui Joosep vaikselt mu selja tagant kaissu haaras, tegi õlale musi ja sosistas mulle kõrva: "Sa oled minu päikselaigus unelev kiisu, minu printsessike, keda ma nii väga armastan!" :)
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
See kook näeb nii ilus ja maitsev välja! 😋 Oled väga armas inimene. Loen kõiki Sinu postitusi ja elan Sulle igati kaasa!!
VastaKustutaKätlin :)
Oi, kui armas, aitäh Sulle! :)
KustutaMulle Facebookis ka kirjutati, et kui ei teaks, et mul kook natuke untsu läks, siis arvaks, et nii pidigi välja nägema. Ma mõtlesin, et ma järgmine kord teen juba eos näo pähe, et kõik peabki nii olema, isegi siis, kui miski totaalselt pekki läheb :D
See kook oli isuäratav juba siis kui sa kirjeldasid, mis head asjad sa sinna kõik sisse segasid ja näeb nii hea välja ka! Janetile ka pai!
VastaKustutaKuigi seda kooki oli ilgem nuhtlus teha, siis mulle ei anna rahu, et natuke läks lõpptulemus aia taha ja seepärast võtan sama koogiteo ette veel korra suvisel ajal, siis kui maasikate hooaeg käima läheb, siis kaunistan koogi maasikate, kiivide ja mustikatega ning siis jagan uuesti pilti oma kondiitrikunstist ;)
KustutaPS. Sinu pai sai Janetile edasi tehtud! :)
Kuule need tulbid on imeilusad, sul selle Joosuga ikka väga vedanud. Palju pikki aastaid teile!
VastaKustutaJa seda kooki sööks ise ka kahesuupoolega 😛
sõbrapäev
VastaKustuta