Lähen haiglasse

Nonii, täna lõunal helistaski mulle endokrinoloog dr. Jõgiste, kes andis teada, et haiglas hakkab suurem gripipuhang vaibuma ja et ma võiksin uuel nädalal haiglasse sisse tulla. Ühtlasi edastas mulle ka tiba ootamatu rõõmusõnumi ehk et võin Janeti statsionaari kaasa võtta. Kui dr. Jõgiste seda mulle ütles, siis mul oli veits selline puuga pähe saanud hälviku tunne, sest ma olin tegelikult juba arvestanud, et ei saa ja et Janet jääb koju mind taga nutma. Aga vaat kus lops. Janetist saab hoopis Eesti esimene juhtkoer, kes viibib koos omanikuga haiglas, abistades ja aidates mul säilitada võõras keskkonnas iseseisev liikumine. Samuti läheb Pärnu haigla sellise positiivse suhtumisega, olles teistele haiglatele eeskujuks ja teerajajaks, ajalukku.

Praegu leppisime siis kokku, et 9. veebruaril lähen sisse, või no õigemini meie lähme. Janet lihtsalt pääseb kõiksugu protseduuridest ja torkimistest. Poobik peab ainult silitusi ja paisid taluma ning minuga väljas jalutamas käima. Aga no see viimane pole mingi piin, sest ma üldiselt olen väga tore jalutuspartner. Tsiises, ma tõesti palun taevaisa, et Janet mind kuskile haigla peale ära ei eksitaks. Päris fun oleks end kuskilt surnukuurist leida või haigla sanitaarruumist moppide ja ämbrite vahelt või kuskilt köögitoimkonnast. Aga no vähemalt on pärast millest blogida, eksole - haiglaseiklused ehk pime iseseisvalt haiglat avastamas.

Ma valetaksin, kui väidaksin, et ma üldse ei karda, et mismoodi ma neil päevil haiglas hakkama saan. Hell yeah, this shit creaps me out, aga ma ei taha lasta hirmudel ja mugavustsoonil oma elu juhtida. Selleks, et hoida oma meeled ärksad ja värsketena, peab hirmudest üle olema ja aeg-ajalt astuma oma turvalistelt radadelt sammu kõrvale, et tajuda, mis mujal maailmas toimub.Nii et ma arvestan juba eos ette ära, et nende avastustega paratamatult kaasneb ka pisuke närvikõdi, mis tõmbab seest õõnsaks ja tekitab tunde nagu ma tahaksin oma sisikonna välja roopida.

Ma muidugi lootsin, et enamuse ajast ma pikutan jalad seinal ja toksin hingetuna kahe sõrmega oma haiglalugusid üles, aga Joosep kaotas mu netipulga ära ja kuigi teoreetiliselt saaksin telefoniga teha hotspoti, siis ma kardan, et ma pean pärast mõne oma organi mustal turul maha parseldama, et jaksaks netiarvet hiljem kinni plekkida. Aga no vaatame ja mõtleme veel seda asja. Joosep pakkus, et võib mälupulga kaasa võtta, kui mind vaatama tuleb ja siis kodus logib minu bloggerisse sisse, avaldab postitusi, modereerib kommentaare ja kommenteerib ise ka. Lubas kirjutada mulle sõimukommentaari selle kohta, et miks ma poest Cocat ostan - sellepärast ma pime olengi ju. No nagu üks vahva anonüümne Delfi lugeja jättis mulle minidoki alla südamliku diagnoosi põhjuse.

Ehh, ma olin äsja mingi pool tunnikest eemal - ema helistas. Mul on täna mingi üllatusi ja rõõmu täis päevake. Ema pani mind oma uudisega kilkama. Ta nimelt leidis minu lapsepõlveaegse fotoalbumi üles. Kas te teate, mida see tähendab!? See tähendab seda, et teil on lootust näha, milline armas lumehelbeke ma lapsena olin ja milline pussakas teismelisena. Kas pole põnev. Ma muidugi absull ei mäleta, milliseid pilte see album endas peidab, pärast on raudselt üks hullem kui teine, aga no pohlad.
Piltidega on täna üldse mingi imelik teema, sest Kiku saatis mulle ka täna MMSi, aga mitte ühtegi sõna kirjeldust. ma siis saatsin kohe vastu, et see on tõeliselt kaunis pilt. Selle peale uuris Kiku, et kas mul on vahepeal nägemine paremaks läinud (mõnitab ka veel, eksole), aga endiselt mitte piuksugi kirjeldust. Aga ega ma ise ka kohe seda ei küsinud, vaid muudkui lõõpisin vastu, et millal mul üldse on nägemisega kehvasti olnud... Kuid lõpuks kirjutasin, et olgu-olgu, rääkides tõsiselt, mis seal pildi peal siis on? Selle peale saatis Kiku vastu, et las Joosep teeb ka tööd ja kirjeldab vahelduseks. Hah, mõtlesin, et ega muidu  Joosepil pole ju üldse muul ajal võimalust mulle miskit kirjeldada. Vaene mees ootab kogu aeg suu krampis, et millal ometigi saaks oma kirjeldamisvajadust rahuldada :D Issand, vaene Joosep, kui ta vaid teaks, et peab hakkama mulle veel 20 kleiti kirjeldama ja mitte lihtsalt kirjeldama, et aa, must lühike kleit, vaid detailsemalt ikka: milline on kaelus, seelikulõige, käised, materjal, muster. Joosep võib nüüd elupäevade lõpuni rahuliku südamega hingata ja peale kleitide kirjeldamist mental breakdowni saada, sest ma just hetk tagasi peletasin oma eelmise lausega kõik potentsiaalsed meesaustajad igaveseks eemale :D



CONVERSATION

11 kommentaari:

  1. Haiglates on tavaliselt muidu tasuta wifi ka! :) Kõike paremat sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Okei, no see oleks super, kui oleks. Ma lihtsalt ammusest ajast mäletan, et mingi aeg oli see patsientidele keelatud, kuna kui kõik patsiendid kükitaks netis, et siis see hakkaks meditsiinimasinate tööd häirima vms.
      Aga aitäh Sulle! :)

      Kustuta
  2. See on küll tore, et Janet ka Sinuga haiglasse lubatakse! Ohh, Sinu lapsepõlvepilte tahaks küll täiega näha :D Jaja tee siis ikka laivi ka! :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuna ma jään nädalavahetuseks ka sisse, siis võib tõepoolest juhtuda, et teen mõned otseülekanded oma haiglasviidist ja tegelikult tahaks siis ka laivi teha, kui ma esmakordselt üritan Janetiga mööda haigla koridorirägastikke õue orienteeruda ja sõites veel liftiga, mis ei ütle korruseid ja pärast tahaks tagasi palatisse ka jõuda. Eriti huvitav hakkab siis olema, kui polikliiniku osakond on kinni ja inimesi enam all korrusel ei liigu, siis on nii kriipi vaikses ja suures hämaras hoones üksi ringi konnata. Juba sellest kirjutamine ajab mulle judinad peale :D
      Huvitav, kui ma ära eksin või paanikasse satun, kas ma tohin 112 helistada või kas mulle antakse haigla poolt mingi hädaabinumber ka... :D

      Kustuta
  3. Kõikides haiglates pole wifit, aga samas sa võid ju enne Wordis vms oma postitused ja asjad valmis blogida ja siis ainult natukesesks Hotspoti teha, et see Bloggerisse ümber tõsta ja avaldada, kui megaarvet kardad (mida ma ei usu samas).

    Pilt oli koolituselt, teise grupi grupitöö, kus Sa ülal nurgas pesitsesid Janetiga, illustreerimaks meeskonda. Kuigi koolitusel polnud (kahjuks) koertega midagi pistmist, siis ülejäänud kolmel grupil oli grupitöö pildil kuldne retriiver esindatud :) Much like :D
    (see oli veel nii, et kui esimesed kolm olid kuldsetega ära, siis mõtlesime Kerttuga, et kui neljandal pole kuldset, peavad nad oma töö ümber tegema... ja noh, kuldset polnudki, ag anad pääsesid meie vaenust siiski :P)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, aga kas tohib uurida, kes olid seal meeskonnas, kes minu ja Janeti pilti meeskonnana kasutasid? Much love! :)

      Kustuta
  4. Mul on küll ainult Pelgulinna sünnitusmaja kogemus, aga seal istusid kõik mammad netis ja enneaegsete kuvöösid ja muu kama töötas ikka laitmatult :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Okei, no eks aeg on edasi arenenud ka ja võib-olla tänapäeval on siis tõesti kogu see netivärgindus teistmoodi lahendatud :)
      Ma olin viimati haiglas sees 13-aastat tagasi, vahepeal on võib-olla tõesti mõningane areng toimunud :D

      Kustuta
  5. Suurtes asutustes on külastajate jaoks eraldi võrk, seega muud masinad ja personal ise sellest puudutatud ei tohiks olla :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tean näiteks seda, et Pärnu haigla esimesel korrusel, seal kus on registratuur, kipub levi puuduma, kuna haiglasse on paigaldatud levi takistavad seinad vms. Kuid loodan tõesti, et sisehaigusteosakonnas on ikka inimväärsed tingimused ehk wifi olemas :D

      Kustuta
  6. Pärnu haiglas on tasuta WiFi. Siseosakonnas Jõgiste palatites on siiani hästi levinud :)

    VastaKustuta

Back
to top