Koputajast vanamemm ja väike murjam


Kui ma alles hakkasin pimedaks jääma ning käisin pidevalt silmaoppidel ja laserravis, siis pidin mõneks ajaks kriipsu peale tõmbama oma meikimistele. Aga ega ma otseselt sellest puudust ei tundnud ka, sest noh teate, tol momendil oli mul vähe olulisematele asjadele tarvis keskenduda. Nagu näiteks kuidas mitte pimedana esimese trollibussi alla jääda. Ja nagu käesolevast blogist võite aimata, siis olen igati edumeelne selles olnud.

Aga ma veel siiani mäletan selgelt, et kui mul silmadel üldse meiki polnud, siis mu pilk oli selline eee, kuidas nüüd öeldagi.. unine? Kuid, kui laineri või silmapliiatsiga sai silma kergelt rõhutatud, siis justkui imeväel ärkas mu nägu ellu. Ja olles kiivalt nende mälestuste küüsis kinni, nagu takjas püksisääres, siis ikka ja jälle leian ma taas tee kosmeetiku juurde, kellel ma siis lasen keemiliselt oma ripsmeid ja kulme värvida. Ja siis on jälle kaks nädalat muretu.

Siiani on see olnud minu jaoks kõige pimedasõbralikum ja mugavam variant. Kuid nagu ikka, siis vahel, vahel saab sellest kahest nädalast sujuvalt lausa neli kuud. Ja selleks ajaks on juba ammuilma mu kulmudelt-ripsmetelt värv maha kulunud ja nii pean ma jälle vana hea ripsmeka appi võtma, et natukenegi inimese moodi välja näha.

Ja just niimoodi juhtuski, et ma polnud jälle terve igaviku salongi jõudnud, aga kuna mul seisis ees üks koolitus-kohtumine, siis tahtsin natukene esinduslikum kui kolletanud kapsaleht välja näha ja nii pidin taas ripsmetušši järele haarama. Aga kuna mul oli hirrrmus kiire, siis polnud mul aega kodus sellega tegeleda ja nii viskasin ripsmeka kotti ja pistsin bussipeatuse poole punuma. Kuna bussini oli veel mõni minut aega, siis otsustasin, et davai, tõmban kärmelt ripsmed siinsamas bussipeatuses üle.
Haarasin kotist ripsmeka, ettevaatlikult suunasin harjase silma juurde ja muudkui koolutasin ja harjasin. Teisega samamoodi. Olin väga rahul enesega, sest jõudsin täpselt aega. Buss keeraski juba nurga tagant välja.

Astusin sirge seljaga bussi, tervitasin juhti, Janet suhtles seni bussirahvaga ja võttis stiilis „oh heldeke kui armas ja tark koerake“ komplimente vastu, siis möödusime mitmetest inimestest, naeratasin sõbralikult ja maandusime vabadele kohtadele. Ma ei oska ajaliselt öelda, kui kaua olime loksunud, vast midagi sinna kümne minuti kanti, kui äkki tundsin õrna koputust õlale. Koputajaks osutus üks lahke moega vanaproua, kes informeeris mind sellest, et mu nägu on murine.

Selgus, et ma olin  ripsmedušši harjasega nii hoogsasti vehkinud, et mingi nipi läbi said mu silmalaud ka mökerdatud ja paar  musta jutti olin ka suutnud endale näkku tõmmata.

Naeratasin kohmetult ja tundsin nii suurt piinlikust, et oleks tahtnud sealsamas läbi bussiistme vajuda. Aga kuna see vajumine ei õnnestunud mul eriti hästi, siis ei jäänud mul muud üle, kui hakata end pabertaskurätiga puhtaks nühkima. Aga.. kuna kuiva paberiga teadupärast väga asja ei saa, enda ilaga niisutatud paberit on ka nagu tiba imelik endale teiste ees näkku hõõruda, siis taas tõttas appi too tarmukas memm, kes oli juba jupp aega oma koti kallal midagi kohmitsenud. Ja hetk hiljem ulataski mulle oma hinnalise kreemitotsiku. Ma vähemalt arvan, et see oli mingit sorti kreem. Lõhnas küll sedamoodi.

Edasine reis kulges rahulikult ja ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mina hoidsin ülejäänud reisi vältel võimalikult madalat profiili ja lihtsalt ketrasin filmilindina oma elu viimaseid minuteid silme eest läbi, mõeldes kõigile neile inimestele, keda ma tervitasin, naeratasin ja ise samal ajal tundsin end #niikauninaniikaunina, sest silmad ikkagist värvitud ja puha.

Praegu ma jah naeran selle üle, aga tol momendil polnud see just kõige toredam hetk avalikus ühistranspordis, aga lohutasin end sellega, et õnneks olid need AINULT 10 minutit minu elust. Ja tundsin tänulikkust, et selliseid inimesi on veel olemas, kes julgevad ligi astuda või õlale koputada, kui märkavad, et midagi on valesti.

PS. Pimedana ripsmetuššiga ripsmeid värvida pole minu jaoks kunagi eriline väljakutse olnud. Juba esimesel proovimisel tulin suurepäraselt toime.. ja nüüd siis sedapsi. Mis me siis siit õpime, tähendab, mida mina sellest õpin? Vist seda, et järgmine kord proovib uuesti, ja et tark ei torma.

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Hahahaha, oih!! Väga armas, Sulle öeldi, muidu oleks Sa sihtpunktis pannud inimesi endale järgi vaatama ;)
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, see oli ootamatu, sest tavaliselt inimesed nii naljalt midagi ütlema ei tule.

      Kustuta
    2. Jaa, tüüpiline eestlane ikka parastab ja naerab pihku. Kahjuks. Loodetavasti hakkab mõni asi pisut muutuma, et märkame ja aitame rohkem ning kardame vähem.
      M.

      Kustuta
  2. See on ripsmetušš. Mitte dušš.

    VastaKustuta

Back
to top