Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See  oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas

Pühapäeval oli meil siis Janetiga väike Tallinna trip ja kuigi alguses ma pidasin end nii tegijaks mutiks, haududes plaani kõikidest emotsioonidest ja äpardustest kirjutada kohe õhtul koju jõudes, siis paraku kadus see tuhin minus poolel teel koju sõites. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis ma tundsin igas oma rakus rammestust ja ainus, mida ma teha tahtsin, oli vahetada peoriided mõnusate koduhilpude vastu ja end diivanile kerra tõmmata. Hmm, tähelepanelikematele lugejatele võib varsti jääda mulje, et ma muud oma vabadel hetkedel ei teegi, kui ainult kössitan pleedi sees ja kulutan lohku diivanisse. Aga no olgu selle diivaniga nagu on, fakt on see, et sinna ma järjekordselt maandusin ja end lebosse viskasin.

Joosep oli nii armas ja pakkus, et võib mulle teed teha ja ma võtsin selle suurepäraselt kõlava pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Kui ta oli veekannu sisse lülitanud ja kapist tassi välja õngitsenud, siis uuris, et millist teed ma sooviksin. No siin ei tulnud tal kaua vastust oodata, sest ma tahtsin oma lemmik karamelliteed piima ja meega. Haha, aga kui Joosep kuulis, et ma tahan just konkreetselt seda teed, siis andis teada, et ma pean ise tegema, sest tema ei oska seda teha, tal tuleb mingine solk välja.
Kusjuures huvitav on see, et ma olen kogu protsessi algusest lõpuni talle ära seletanud ja näidanud, aga tõepoolest, Joosepi valmistatud karamellitee mee ja piimaga pole üldse nii hea. Pigem selline on ja ei ole kah ja kui keegi tahaks proovida esmakordselt minu lemmik teed, siis no Joosepi tehtud teed ma esimesena proovida ei annaks, sest siis te arvaksite, et mu maitsemeel on veits nihu. Mis on täiesti imelik, sest materjal on kõik ju sama. Aga eks siin mängib tõesti rolli väga täpselt doseeritud mee ja piima kogus ja see, kui kaua lased teel tõmmata.

Igatahes ma ei olnud nördinud ega miskit, vaid ajasin end diivanilt püsti ja läksin teekest valmistama. Tegin kõik nii nagu peab. Lasin teekotikesel täpselt õige aja tõmmata, lisasin mett ja kuna meil oli kondentspiima ka, siis lisasin seda ka törts ning kõige viimasena piima. Õigemini ideaalis peaks see nii olema, et piim läheb viimasena. Mul ema lisab vahest jäätisepalli ka peale. Ma lisasin ka eile peale piima veel midagi oma tee sisse, aga see polnud teps mitte jäätis. Kuna üks piimapakend sai tühjaks ja tassi servast oli oma poolteist senti puudu, siis avasin külmiku, et uus piimapakend avada ja olin rõõmus, kui leidsin uksesahtlist tetrapakendis oleva "piima". Keerasin aga rõõmsalt korgi maha, pistsin sõrme tassi sisse, et saaksin aru, millal tass on täis ja valasin. Lõpetasin valamise ja keerasin parasjagu korki peale, kui Joosep tõstis pilgu arvutist ja nägi minu käes olevat tetrapakendit ja lausus: "See on see hästi hea viljalihaga apelsinimahl..."
"Mis asja?! See on mahl või? Ma panin seda oma tee sisse!" laususin ma eriti ahastunud häälel. Ma olin ju nii väsinud ja mõte uuest tee tegemisest polnud üldse tore. Joosepile pakkus aga see olukord suurt huvi ja palju nalja, nii et tuli lausa minu uut eksklusiivset apelsinimaitselist karamelliteed mee, piima ja apelsiniviljalihaga proovima. Ütleme nii, et päris huvitav mekk oli teel, kuid mina üle poole tassi ei suutnud seda juua, hakkas vastu. Kuigi otseselt halb see tõesti polnud.

Ma ei tea, mine või tõesti ja paku end kuskile uute sortimentide ja maitsete aretuse osakonda tööle. Või kuskile piimatööstusesse ja hakkan uusi maitseid leiutama. Ma avastan läbi oma äparduste selliseid maitseid, mille peale nägija uneski ei tuleks. Egas midagi, pean Kikust õppust võtma ja ka hakkama oma uusi maitseid patenteerima ja äri püsti panema.

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö.  Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma.  Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

Just sedasi vaikselt imbus Janet praegu minu külje alla, mil ma usinasti kriban täna hommikusest seiklusest ehitusalal.




Leppisime juhtkoeratreeneriga kokku, et Läti tripp saab toimuma kolmapäeval. Meil oli erinevate variantide vahel valida, et kuidas kõige mugavamalt Lätimaale kohale jõuda. Peale mõningast arutelu jõudsime otsusele, et kõige mõistlikum oleks minna autoga. Kuid selleks pidin ma esmalt Tartusse jõudma...

Ärkasin siis tubli tüdrukuna kell kuus üles. Jättes siinkohal mainimata, et magama sain alles öösel kell kolm, khm.
Me oleme Joosepiga mõlemad rohkem ööinimesed, aga kui mul on järgmisel päeval tarvis kuskile sõita, siis Joosep püüab hoolt kanda selle eest, et ma enam-vähem õigel ajal magama saaksin. Ma ise ei mõista ju magama minna ja pimedana kipub kergesti päev ja öö vahetusse minema. Nõnda siis käibki Joosep mulle peale nagu uni, et magama kaoksin. Minu jaoks on ääretult oluline, et ma oma ööpäevase vajaliku unekoguse täis saaksin.

Sel hetkel, kui Joosep arvas, et ma olen juba ammu unemaal, siis mina tegelikult lugesin Triinu Liisi ja Kristo beebiuudist. Ühelt poolt nii armas ja ma soovin neile imetoredat ootusaega, aga teisalt iga kord, kui keegi teatab oma rasedusest, siis miski murdub minu sees. Ma ei hakka praegu siia oma titeisust kirjutama, aga see postitus ei jää kindlasti tulemata. Pean end lihtsalt koguma, sest minu jaoks on see üpriski tundlik ja emotsionaalne teema.

Kui beebiootuse postituse läbi sain loetud, siis  võtsin oma järgmise päeva outfiti ja läksin seda elutuppa valmis panema. Joosep sai muidugist peaaegu kreepsu, kui nägi, et ma endiselt veel ärkvel olen.Kuid lisas omasel sarkasmil, et see on väga tubli minust, et ma juba minekuks valmistun, sest kolme tunniga peaksin ma saama rahulikult end valmis sätitud :D
No see selleks. Lõpuks mina va unetu leidsin selle voodi ka üles ja jäin magama.

Hommikul tegin endale võikud ja kohvi-kakaojoogi kaasa ning 7:02 astusime Janetiga uksest välja. Aega oli mul piisavalt, sest buss pidi väljuma 7:25 ja tavaliselt kõnnin ma rahulikus tempos bussikasse umbes 15 mintsaga. Enne kodust lahkumist mõtlesin suure hurraaga, et oh, teeks FB laivi, kuid viimasel minutil otsustasin ümber. Mul lihtsalt puudus ülevaade väljas olevast päevavalgusest ja sinna see esimene eufooria kadus, sest mõte filmida pimedust ei tundunud just eriti mõistlikuna. No kui väljas ikka on sel ajal pime. Ega mina päris täpselt tea.

Nõmmes on praegusel ajal peateel liiklemine kohati raskendatud, kuna Konsumile ehitatakse uut parkimisplatsi, seega ei ole minul pimedana päris ohutu sealtkaudu minna. Vähemalt need olid need sõnad, mida ema mulle peale luges. Aga no ega see otseselt minusse ei puutunud, sest ma nagunii plaanisin minna mööda paraleeltänavat, et saaksin vahepeal Janeti lasta jooksma. Heinamaani kulges kõik plaanipäraselt, kuid sealt edasi kiskus kõik viltu.

Tavaliselt on nii, et kui lasen Janeti heinamaale, siis ise jalutan teatud vahemaa mööda teeäärt edasi. Selles ei ole midagi ekstreemset, kuna ma lihtsalt parema jalaga tunnetan muruäärt ja nii ma siis kuskil skeitpargini jalutangi ilma millegita, ennekõike ilma silmanägemiseta.

Kui skeitpark algas, kutsusin Janeti enda juurde, rakendasin ta ja asusime edasi teele. Vaja oli minna diagonaalis läbi skeitpargi ja siis läbi suveaia... Skeitpark sai läbi ja algaski selline liiva ja peenikese kruusaga segunenud rada. Kõik oli alguses õige, kui ühtäkki tundus mulle, et see rada on ikka kuidagi vale. Liiga lai, valede pöörete ja kallakuga ning lehti oli ka kuidagi palju. Samas sisendasin endale, et no võib-olla kahe päevaga sadaski mingi miljon lehte alla ja tuletasin endale meelde, et mina olen siin see pime ja ärgu hakaku ma taas nägijat mängima. Olen ju varemgi oma kahtlustega Janeti õigelt rajalt võssa juhtinud.

Kuna see rada ei lõppend ega lõppend, siis hakkasin korrutama, et otsigu tee üles. No ses suhtes, et "tee" ja "rada" on juhtkoera mõistes erinevad asjad. Tee on näiteks asfaldkattega kõnnitee ja rada siis a la sissetallatud pargirada.
Lõpuks, peale mitmendat korrutamist, tundsin jalge all asfaldi. Juhhei! Sellega saabus ühtlasi juba ka väike kergendus, sest asfald tähendab tsivilisatsiooni :D

Kuid see kergendus oli üürike ja kadus sekunditega. Janet äkitselt seisatas ja ma katsusin siis ettevaatlikult varbaga eesolevat teed ja sain aru, et seal on mingi väike tühine astmeke alla, mis tundus täiesti ohutu olevat. Seega andsin Janetile käsu edasi liikuda, kuid Janet oli skeptiline. Selle asemel, et olla tark juhtkoerakasutaja ja lasta koeral ees minna, või kui koer keeldub edasi liikumast, siis võiksin ju ometigi aru saada, et sel on mingi konkreetne põhjus. Aga EI, pole vaja. Las pime ise läheb ees, kui ta nii väga tahab, või kui ta on nii suitsiidne.

Ma siis entusiastlikult, nagu peaaegu alati, tegingi esimese sammu ja oleksin äärepealt nägupidi kruusahunnikus lõpetanud, sest minu ees laius kopa poolt kaevatud kraav. Õnneks sain õigel hetkel käe Janeti seljale toetada ja suurem kukkumine jäi ära.
Minu esimene lause muidugi oli sel hetkel Janetile: "Mis Sul viga on? Miks Sa mu ehitusalale tõid?!" Khm, mitte aga see, et ma oleksin iseendal natukesekenegi süüd näinud, eksole. Ikka koer on süüdi, onju.Saa ükskord ometigi aru, Kai, et Sa EI näe. 10-aastaga võiks ju see teadmine kinnistuda, või mis.

Kui muidu olen enesekindel ja pea iga olukord tundub lahendatav, siis vot seal tabas mind totaalne ebakindlus ja ärevus. Sest ükskõik mis suunas ma ei liikunud, siis vastu tuli kraav ja kruus. Ma ei saanud aru, kuhu poole jääb kodu, kuhu bussijaam, kuhu pood...
See on sarnane tunne sellele, kui teile seotaks silme ette sall, keerutatakse teid mitu ringi ümber oma enese telje ja siis öeldakse, et no head teed minna, otsi nüüd oma õige teeots üles!

Kuna tegu oli üpriski varajase ajaga, siis ega liiklust ka väga polnud, mille järgi hakata end positsioneerima. Ja need kaks autot, mis sel ajal juhtusid sõitma, sõitsid just siis,kui mina alles seal väikesel teerajakesel tuterdasin vapralt ehitusala poole.

Kuid lõpuks siiski kõrgemad jõud halastasid mu peale ja taevaisa saatis ühe auto ja see aitas väga paljugi kaasa olukorra lahendamisele, sest ma sain lõpuks teada, kuhu poole jääb ristmik. pilt minu peas loksus rohkem paika. Nüüd oli ainult küsimus, et kuidas selle ristmikuni saada, kui igal pool on suured ehitusmasinad, kraavid ja kruus.

Jändasin ja ukerdasin mis ma ukerdasin, aga lõpuks sain sealt ehitusalalt välja ja liikusin vist bussika suunas. No ma ei teadnud, sest ma polnud enam milleski kindel. Nüüd saan muidugi öelda, et jah, see oli tõesti nii. Aga no bussist jäin ma maha, sest ma jõudsin peale suurt seiklemist bussijaama 27 minutit täistund läbi. Kuigi noh peaks nentima, et peale sellist ukerdamist on kaks mintsa hiljaks jääda päris hea tulemus.

Helistasin treenerile ja raporteerisin juhtunust ning kuigi ta pakkus, et võib mulle autoga Nõmme järgi tulla, siis ma loobusin sellest variandist. Ma lihtsalt tundsin, et ma pole vaimselt enam selleks võimeline, sest tagasiteel koju eksisime veelkord ära. mõtisklesin selle olukorra enda jaoks lahti nii, et ju see oli mingisugune märk sellest, et ma ei peakski uuesti Lätti minema ja hakkama seda võistlusrada üle vaatama.

Kui koju jõudsin, siis vahetasin riided ja pugesin voodisse tagasi, Joosepi sooja kaissu, mille peale ta uuris uniselt: "Juba käidud või?"
"Mhm"
"Mis juhtus?"
"Eksisin ära..."
Rohkem Joosepil küsimusi polnud ja nii me uinusime uuesti. Pärast veel ütlesin Joosepile, et kui kodust välja astusin, siis oli kell 7:02 ja uksest sisse astudes oli 7:57. Nii et põhimõtteliselt tunni ajaga käisin Läti tripil ära- tehku järgi! :D

Aga ega selline närvipinge hästi mulle ei mõju, sest kui ma oma vererõhku mõõtsin, siis aparaat näitas 183/134. Ma hakkasin kohe oma vererõhualandajat otsima, aga ei suutnud seda leida. Tundsin kuidas see mind ärritas, sest ma ei talunud mõtet sellest, et mu rõhk on nii kõrge ja võimalik, et mul polegi ravimit. Kuid siis tuli Joosep mulle appi ja otsis mu ravimi üles ja sel hetkel kui mulle terve karbi tablasid ulatas, siis ma hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma olen nii õnnelik nende tablettide üle, et ma võtaks kohe terve karbi neid sisse :D

Nüüd tagant järgi mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud ikka selle laivi teha. Oleksite sellist actionit näinud, et hoia ja keela. Pluss, pärast oleks Joosep saanud videost  järgi vaadata, et kus ma kõik ära ei käinud.

Iga jumala kord kui olen läinud linna peale seiklema ja ei näe välja nagu aasta kaltsakas, siis mõtlen, et oh, teeks Facebooki laivi. Et võtaks teid endaga kaasa, et saaksite ka näha, millistesse olukordadesse võib üks pime inimene sattuda keset tänavat, linnamelu.
Näiteks eile...

Jalutan mina rahulikult mööda teed, tunnen end ilusana ja kuidagi kerge on olla ning maha langenud puulehed, mis jalge all nõnda vahvalt sahisevad, on toonud mu näole naeratuse. Nii ma siis seal omas mullis jalutasin, päike mõnusasti mu palet soojendamas kui äkitselt.. sain okste puhmakaga vastu vahtimist. Janet nimelt arvas, et seekord pole vaja minu pea kõrgusele vaadata.
Kui ma oma hädakisa ja podisemisega olin ühele poole saanud, siis ühtlasi juhtisin ka poobiku tähelepanu pea kohal laiuvatele okstele. Haarasin ühest oksast kinni, sikutasin alla ja näitasin Janetile, et „näed? Näed jah, mööda pead nendest viima. Said aru?“. Aga ta ilmselgelt EI saanud minu oksaga vehkimisest mitte essugi aru, sest ta üritas veel korduvalt mind läbi puu ladva vedada.
Ent viimaks kandis mu kangekaelsus vilja ning talle jõudis vist pärale, et ma pole kohe teps mitte nõus jalutama peaga läbi põõsa ja läksime ringiga. Aga noh, nagu Janeti puhul juba tavaks on saanud, siis ta võtab asja ikka tõsiselt ja südamega.. või siis minu kiuste, et mulle demonstratiivselt näidata, et tal oli ikkagist ennem õigus. Ja nii me läksimegi ringiga, vääga suure ringiga. Lausa nii suure ringiga, et me jalutasime mõnikümmend meetrid mööda sõiduteed.

Ja kui me siis eile nõnda huligaanitsesime, siis tabasingi end mõtteld, et jessas, kui ma teeksin teile laivi ja te saaksite otse seda kõike näha, siis see oleks nagu tõeline põnevik. Kas Janet viib Kai postist mööda? Kas nad jõuavad elusalt üle sõidutee? Kas Kai saab ka seekord okstega vastu vahtimist? Kas, kas, kas, kas, kas koer siis ei näe, et auto sõidab otse nende suunas?

Aga kui rääkida põhjustest, miks pole ma laive teinud, siis selleks on väga lihtne põhjus. Mu telefon nimelt ei ütle, milline kaamera, kas esi või taga, on parasjagu sisse lülitatud. Ja ma saan aru, et kindlasti mõni heatahtlik vaataja ütleks seda mulle, aga ma kardan, et mul pole kõndimise pealt mahti hakata seal sõrmega paremale-vasakule vehkima, et näha, kes mida on kirjutanud. Ent samas kui ei proovi, siis ega ma ei saagi teada. Lihtsalt veits piinlik oleks kui esimese asjana hakkab tööle esikaamera ja seni, kuni mõni hea inimene seda mulle ütleb, peate Janeti armsa karvase tagumiku asemel hoopis minu kaunist laupa imetlema.

Aga kui tänasesse päeva tulla, siis käisime proua juhtkoeraga Tartus, kus täiesti juhuslikult astus meile bussijaamas ligi üks naine – Triinu, kes tutvustas mulle end kui minu blogilugeja. Jeesus maria! Ei, ma ei tundnud ju end üldse imelikult või kohmetult, mkm. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nii kui keegi tuleb minuga rääkima ja ütleb, et loeb mu blogi ja et ma olen ikka nii tore-tubli-armas, siis ma ei oska mitte midagi öelda. Päriselt. Ma seisan seal nagu mingi lukuaugus olev vatitropp.
Kui keegi tuleks ja sõimaks mul näo täis, et mis möga ma seal blogis ajan, siis ma ilmselt oskaks natuke rohkem reageerida. Kergitaksin kulme ja itsitaksin hiljem pihku. Aga kiituse peale ei oska nagu suurt midagi, peale aitähi, öelda. Natuke nagu lahjaks jääb või nii.
Aga hoolimata enda kohmetusest oli vägaväga vahva oma lugejaga kohtuda ning ta muutis mu päeva kohe veelgi rõõmsamaks, sest nii armas on kui keegi ütleb sulle, et talle läheb korda, mida ja millal kirjutad jne. Triinu isegi mainis, et kui ma mingi aeg polnud pikalt kirjutanud, siis hakkas juba mõtlema, et minuga miskit juhtunud. Aga sellepärast ei pea te küll keegi muretsema. Ma luban käsi südamel, et kui ma hakkan sussi püsti viskama, siis annan eelnevalt teile siia teada.

Tartust tagasisõit oli üsna piinarikas. Mul nimelt vist see „vahva“ kuufaas algamas ja terve tee oli alakõhus ebameeldivad torkevalud, nagu sada sipelgat oleks mind sealt alt närinud. Õnneks koju jõudes andis valu veidi järele, aga bussis kaks tundi sundasendis istudes ja iga maantee muhu peale andis kohe eriti tugevalt tunda. Aga ega loodus tühja kohta salli. Kui mõne aja möödudes kõhuvalu siiski halastas ja tõmbus nats tagasi, siis järgmiseks hakkasid silmad valutama. Ja silmad hakkavad mul tavaliselt siis valutama, kui silmarõhk läheb kõrgeks. Selline tunne on nagu keegi tilgutaks hapet mu silmadesse. Ja ei, see pole öeldud selleks, et tahan kuidagi üli dramaatiliselt kõlada, vaid see reaalselt ongi super valus, õhetav ja kipitav.

Natuke pimeda inimese argipäevast huumorit ka teile siia lõpetuseks.
Ma uuendasin paar päeva tagasi oma iPhone IOsi 10 peale ja nüüd see voiceover teatab mulle tähtsalt: 32 meetrit tagasi helistas Joosu, 5 meetri pärast silmatilgad, 2 meetrit tagasi saatis Kiku sõnumi jne. Tegelikult on seal lühend m, aga voiceover ei saa aru, et tegu on minutitega ja teisendab need eranditult kõik meetriteks. Ma iga jumala kord irvitan, kui mu telefon taskus maru tähtsal häälel teatab, et 4 meetrit tagasi kirjutas keegi mulle Messengeri vms.

Aga olgu, tõmban otsad kokku. Ma ei hakka hetkel midagi lubama, aga võib-olla homme teen laivi ja katsun lähiajal kirjutada oma pooleli olevad postitused ka valma. Näiteks juba mõnda aega istub mustandites mu titeisust rääkiv postitus, kus ma kirjutan bioloogilisest kellast. Siis depressioonist, siis suvetripist ja lapsepõlve toredatest mälestustest jne. Ahjaa, selle saladuse avaldan ka lõpuks, et mis pakkumine mulle septembris tehti. Ühesõnaga ma katsun end nüüd kokku võtta ja hakkan vaikselt võlgnevusi likvideerima.

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

Käisin eile kohalikus veterinaarkliinikus, kuna viimasel ajal on Janet hakanud oma kõrvadega ülemäära palju laperdama ja kratsima. Eile oli kliinikus tavapärasest rohkem külalisi ja liiklust, aga kuna mul oli aeg kinni pandud, siis saime suhteliselt kiirelt löögile. Suundusin siis ühe väriseva labraatoriga arsti kabinetti, kus poobikul puhastati kõrvu ja manustati ravimit. No selline tavaline protseduur. Kuna Janet meeletult kardab arsti, siis kükitasin tema selja taga ja hoidsin teda paigal ja silitasin. Kui põhiline osa protseduurist oli läbi ja arst vaatas meile juba ravimit välja, tundsin mina, et midagi torgib mind vasakus püksisääres (kuskil reie tagaküljel). Kui päris täpne olla, siis mul olid tegelikult retukad jalas. Häda ei anna häbeneda ja hakkasin aga jalga rahulolevalt sügama, kui äkitselt tundsin sõrmede all mingisugust sodi, mis mul retuka ja reie vahel kükitas. Mõtlesin, et pegens küll, kust see sodi sinna nüüd nii äkitselt tekkida sai... Üritasin siis vaikselt ja märkamatult seda sodi läbi retukate susida ja mudida, et mureneks pudimaks või miskit. No, et ei torgiks mind nii palju. Ühtlasi palusin mõtteis kõrgemaid taevaseid jõude, et saaksin normaalselt koju kõndida, ilma, et keegi vahiks, mis asi mul seal püksis pungitab ja ilma, et see sodi kogu aeg torgiks mind. Teate ju küll, kui väärakas on olla, kui miski meeletult torgib või sügeleb ja te ei saa koheselt seda kratsida. Igatahes püüdsin mis ma püüdsin, aga ma ei suutnud seda sodi ignoreerida ja mõtlesingi, et ah tühja sellega, kükitan ju nagunii näoga arsti poole, kes nagunii parasjagu luges üldse ravimipakendilt kasutusjuhendit ja nii ma otsustasingi kähku retuka värvlikohast käe endale selja tagant püksi ajada ja sodi püksist välja noppida. Tegin seda suisa kaks korda, sest esimesel korral pudenes see saast kaheks ja nii pidin ka teist kordselt sellele järgi sukelduma. Nii lihtsasti laheneski minu mure. Olin nii uhke enda üle, et suutsin "delikaatselt" ja kiirelt probleemi lahendada, kuid hetk hiljem meenus mulle, et kliiniku ooteruumi ja arstikabineti vahele käib läbipaistev tõmmatav klaasuks ja just nimme see oli mulle seljataguseks olnud. Hetkeks tõmbusin näost kaameks, et oo, milline suurepärane delikaatsus, Kai! Lausa imetlusväärne! :D Aga ei, ma ei löönud verest välja, ma keerasin otsa ringi, kõndisin nagu õige naine muiste kabinetist välja ja olin sellise näoga, etbring it on või tehke järgi, kui julgete! :D
Kui Janeti tervislikust seisust rääkida, siis tegelikult on see tal üks iga suvine teema nende kõrvade ja varbavahedega, kuna atoopiline dermatiit lööb välja.  Varasematel kordadel oleme saanud sügeluse hormoonidega paika ja mõnel korral on see kihelus ka täitsa ise imekombel taandunud. Ühesõnaga kõik oleneb välisteguritest: temperatuur, niiskus, stress, toit jmt. Kuid see aasta nii hästi ei läinud ja Janetil lõi dermatiit põletikuliseks ja suisa nii hullusti, et vasakus kõrvas on tänu põletikule tekkinud ka väikene haavand, mis omakorda muudab selle kõrva veel valulikumaks. Kuid hetkel on ravi peal ja kahe nädala pärast uus visiit.

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.